Ma mäletan, millise näoga ma oma ema vaatasin, kui ta ütles, et läheb oma teise kodusse jooksuga. Vahemaa iseenesest ei olnudki nii pikk, umbes neli kilomeetrit, aga kasutada jooksu punktist A punkti B jõudmiseks tundus minu jaoks kui mitte tobe, siis vähemalt veider.
Täna oli mul vaja minna Komvuxi, et tagastada oma rootsi keele õpik. Samuti oli mul plaanis täna trenni teha. Algne plaan oli mul sõita rattaga Komvuxi ja sealt linna trenni ja siis õhtul koju. Kuid milleks teha nii palju erinevaid asju, kui saab neid ühendada? Nii ma siis tõmbasingi liibukad jalga ja võtsin raamatu kaenlasse ja läksin jooksuga Komvuxi. Ja koju tagasi ka.
Umbes 7,8 kilomeetrit jooksu (kui uskuda Google Mapsi) ja tõestus, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem oma ema moodi ma olen.
Life, universe and everything 
Just 🙂 Järgmine task on õppida tegema ühepajatoitu ja muid suguvõsa traditsioonilis-kohustuslikke toite 🙂
Pingback: Kakskümmend kolm! | Life, universe and everything