Dokumentideta võõras linnas

Alapealkirjaga “Kõik on hea, mis hästi lõppeb”.

Eelmisel nädalavahetusel toimus Kopenhaagenis väitlusturniir, millest me ei saanud ju mitte osa võtta, sest me nii lähedal asusime. Turniir oli tore, kuigi mitte liiga edukas mulle isiklikult. Meie seltsile oli küllaltki edukas, üks tiim sai finaali ja koju tuli ka teine koht oraatoritest. Kuna oli võmalus laupäeva öösel Kopenhaagenisse jääda, siis me seda ka tegime ja plaanisime Kärdiga pühapäeval siis turistid olla. Mõeldud-tehtud!

Kuna kumbki meist ei olnud Christianias käinud, siis planeerisime sinna kõige enne minna, sest kuulu järgi ei ole tegemist just kõige turvalisema kohaga ja seega tahaks seal käia ikka päevavalguses. Enne veel aga kui meie turismipäev sai alata, pidime tegema väikese kõrvalepõike CBS-i. Minu süül, sest ma rikkusin esimest reeglit: tea alati, kus su käterätik on. Ma olin selle eelmisel hommikul meie eelmisesse ööbimiskohta unustanud. Käterätikuga taasühinetud ja seiklusteks valmis, läksime me metroosse.

Kolm peatust ja seitse minutit hiljem oli aeg metroost lahkuda. Kuna ühe ukse juures oli palju kohvritega inimesi (rong läks edasi Kopenhaageni raudtee- ja lennujaama), siis ma liikusin teise ukse juurde ja Kärt jäi kuhugi tagapoole. Seisin ja ootasin, kuni rong seisma jääb ja minu eesolev mees ei lasnud mul uksele lähemale liikuda, ta pani käe täpselt minu ette ja hoidis torust kinni. Noh, ma olin kergelt ärritunud sellise käitumise peale, aga mis seal ikka. Tuli välja, et Christianshavni peatuses tollest uksest üldse välja ei saagi ja tuleb liikuda järgmise ukse juurde. Hakkasin liikuma ja tundsin, et mu käekott on kuidagi kerge. Kiirelt jagasin ära, et mu rahakott on varastatud. Kärt läks rongist maha ja oli juba segaduses, miks ma ei tule, aga mina võtsin kiirelt sellele mehele järele, kes minu ees seisis. Platvormi peal pidasin ma ta kinni ja süüdistasin teda selles, et ta mu rahakoti ära varastas. Tüüp loomulikult eitas kõike ja noh, kuna tema käes mu rahakotti polnud ka, siis ei olnud tegelikult midagi teha ka. Tagantjärgi tarkusena oleks ju võinud teda kinni pidada ja metrootöötajatele teatada, pilti teha või midaiganes. Loomulikult selles olukorras sellised head mõtted pähe ei tule.

Noh, mis siis ikka üle jäi, pöördusime metrootöötaja poole. Proovisin politseisse helistada, aga see ei õnnestunud. Metrootöötaja oli väga abivalmis ja lõpuks helistas oma telefonilt ja tuli koos meiega maa peale ka, sest maa all ei olnud levi. Ta juhendas meid ka, kuidas politseijaoskonda saada ning soovitas saatkonda minna. Kui Ode ja Merili siin käisid, siis me tegime nendega Kopenhaageni linnatuuri ja täiesti juhuslikult möödusime Eesti saatkonnast. Mälupildi järgi tuvastasime, kus see peaks asuma ja astusime taas metroo peale.

Kombineerides minu head mälu ja Kärdi head suunataju, jõudsime Eesti saatkonna juurde. Nüüd õpetuseks kõigile turistidele: ärge langege varguse ohvriks väljaspool tööaega. Tuleb välja, et saatkonnad on pühapäeviti kinni. Kõik saatkonnad, niiet tegemist ei ole mingi Eesti saatkonna poliitikaga. Jah, mingisugune infoliin on Välisministeeriumil küll olemas, aga olukorras, kus telefon ka ära varastatakse, on sellest vähe abi. Või siis, kui lennuk läheb pühapäeva õhtul ja dokumente pole. Lisaks Eesti saatkonnale proovisime ka Rootsi saatkonda, kuna ma ju poole kohaga rootslane ka olen. Sealt vähemalt öeldi, et nad on kinni ja anti mingi telefoninumber ja aadress. Kärdi õhutusel proovisime ka Sloveenia saatkonda, kuid sealt nagu Eesti omastki, ei tulnud mingit vastust.

Järgmisena proovisime teada saada, kas kuskil lähemal kui raudteejaama juures ka politseijaoskondi on. Kui ongi, siis meie neist ei tea ja taanlased ka mitte. Mis siis ikka, võtsime suuna kesklinna. seekord jalgsi, kuna metroopiletid olid kehtivuse kaotanud ja objektiivselt võttes ei olnud see ka nii kaugel. Politseijaoskonnas saime rõõmsalt numbri võtta ja oodata. Umbes 20 minuti pärast saime löögile ja sain täita paberi, millele pidin kirjutama, mis, millal ja kes. Kärt mainis, et mul on kohutav käekiri ja pakkus korduvalt, et ta võib minu eest kirjutada. Tuleb välja, et mul tõepoolest on kohutav käekiri, sest ka politseinik pidi mitu korda täpsustama, mida ma kirjutanud olen. Edaspidi ma kirjutan trükitähtedega. Lisaks sellele andsin pika kirjelduse sellest, kuidas see mees välja nägi, kes mind takistas. Natuke nalja ka: politseinik küsis minu käest, kas nad nägid välja nagu mittetaanlased. Noh, nägid küll, sellised araabid-türklased. Aga poliitkorrektsuse ja diskrimineerimise vabal maal selline küsimus oli naljakas. Paberid täidetud, ei olnudki midagi väga enam teha selles osas.

Seejärel läksime turismiinfosse, sest seal on wifi ja mul oli ju vaja igaks juhuks pangakaart ja id-kaart kinni panna. Kaks telefonikõnet hiljem olidki mu kaardid kinni ja tõesti polnud enam rohkem midagi teha selles suhtes. Seega me läksime kunstimuuseumi, et oma turismieesmärki mitte täielikult hüljata.

Hiljem, kui me olime rongis ja sõitsime juba kodu poole, helistati mulle Taani politseist ja öeldi, et nad on mu rahakoti leidnud ja küsisid, millal ma sellele järele saan minna. Ma ütlesin, et eks ma siis homme tulen, kuna ma praegu juba rongis olen.

Täna käisin siis jälle Kopenhaageni politseijaoskonnas ja saingi oma rahakoti koos kõigi dokumentide, kliendikaartide ja isegi sodiga tagasi. Vargad valisid oma ohvrit küll halvasti, sest nende lõppsaagiks jäi 30 Taani krooni (natukene alla 3 euro) ja 50 Rootsi krooni (umbes 5 eurot). Ma loodan, et neil on sellest elus abi. Hea on, et ma oma dokumendid tagasi sain, sest taastaotlemine võtab aega ja ka raha. Pangakaarti ma taasavada ei saa ja ID-kaardi saan ma uuesti avada alles Eestis olles. Õnneks on mul mobiil-id, mida ma endiselt kasutada saan ja midagi iseenesest tegemata ei tohiks jääda. Lihtsalt natuke ebamugavam on.

Igal juhul, lõppkokkuvõttes on minuga kõik korras ja see on ju see, mis loeb. Ma loodan, et universum annab mulle nüüd mu kaheksa euro eest midagi vastu ka 🙂

Vegan/veegan/vegaan?

Ausalt, mul pole aimugi, kuidas see sõna eesti keeles olema peaks.

Ok, ÕS ütles, et esimene variant on õige ja tähendab täistaimetoitlust.

Aga veganlus või veganism on üks nähtus, millega Eesti elades mul kokkupuude puudus. Minu Eesti tutvusringkonnas leidub kaks taimetoitlast ja needki pole mulle väga lähedased inimesed. Ühe viimase uuringu järgi on aga 10% rootslastest taimetoitlased ja 4% lausa veganid. Eriti levinud on see just 16-25-aastaste seas. Ja ka minu siinsete sõprade seas on väga palju taimetoitlasi ja ka veganeid. Ja selletõttu, et koos söögi valmistamine on üks võimalus inimestega aega veeta ja juttu rääkida, olen ma lisaks tavalistele toitudele õppinud tegema ka päris mitmeid vegan-toite, sest kui seltskonnas on nii veganeid, taimetoitlasi kui ka tavatoitlasi, lisaks kõikvõimalikud allergiad, siis on ju kõige lihtsam teha vegan-toitu.

Ja ma pean tunnistama, et olgugi et mind ei ole taimetoitluse ega veganluse rajale meelitatud, on täiesti võimalik teha maitsvaid vegan-toite. Näiteks minu suur lemmik läätsesupp on tegelikult täiesti vegan. Eelmisel nädalal sõin ma väga head porgandi-püreesuppi, mis oli ka täiesti loomavaba. Kuigi ma rikkusin veganluse ära sinna Kreeka jogurtit lisades, aga ta oleks olnud maitsev ka ilma selleta. Samuti on imemaitsvad praetud baklažaanid ja üht head pähklipastat oskan ma ka nüüd valmistada.

Kuid minu meelest on vegan-toit maitsev ainult siis, kui see ongi loodud olema vegan. Eile näiteks aitasin oma kursaõel nationi jaoks brunchi valmistada. Kuna oli pühapäev, siis oli valikuks pannkoogid. Kuidas aga teha vegan-pannkooke? Mina ausalt öeldes ilma munata pannkookide tegemist ette ei kujutanud. Okei, pannkoogijahupulbrist, aga selles on ka ju munapulbrit sees, niiet tegelikult see ei ole vegan. Noh, õnneks on kogemustega veganitel lahendused olemas. Vegan-pannkooke saab nimelt teha jahust, kaerahelbepiimast (jah, selline asi on olemas) ja õlist. Noh, pannkoogi moodi nägid nad välja küll, kuid maitselt olid siiski minu arust suhteliselt maitsetud käkid. Lisaks pannkookidele tegime ka erinevaid täidiseid. Ja üheks täidiseks oli spinati-juustu segu. Vegan-juust on täiesti toimiv asi, näeb välja nagu juust, tekstuur on veidi kõvem ja tihkem, isegi sulab soojuse käes, aga maitse… Oeh, minu arust maitses see veidi nagu plastmass. Lisaks ei taha ma mõeldagi, millised keemilised ühendid seal sees olid, et see juustu moodi olema saada.

Paar nädalat tagasi tegin ma väitlusklubi jaoks vegan-pirukat. Ja selleks, et teada saada, kuidas pirukapõhja ilma munata teha, veetsin ma kaks tundi googeldades. Lõpuks leidsin isegi ühe päris lihtsa retsepti- õli, jahu, sool, sojapiim või apelsinimahl. Aga taas maitses see veidi nagu pappkarp. Kuigi üks mu vegan-sõber sõi seda pirukat kahe suupoolega ja küsis hiljem veel retseptigi, seega ta väga halb ei saanud olla. Sisuks oli tal nimelt vegan-shepherd’s pie. See sisu oli iseenesest täitsa maitsev, aga ma ilmselt sööks kõike, milles on läätsed. Läätsede armastus on miski, mille ma siin olen üles korjanud, ilmselt oma taimetoitlastest sõprade mõjutusel.

Miks siis inimesed ikkagi veganluse kasuks otsustavad? Ma olen kuulnud, et veganlusel on kolm põhjust: eetiline, keskkondlik ja tervislik põhjus. Ehk veganiks hakatakse seetõttu, et loomade tapmine ja söögiks kasvatamine ei sobi inimese eetikaga kokku. Näiteks eile oli üks kutt, kes ütles, et tema hakkas veganiks pärast tapamajas loomadega töötamist, sest talle ei meeldi see, kuidas loomi seal väärkoheldakse. Jah, ma tean, esimese maailma probleem, aga kui see aitab tal ennast paremini tunda, siis miks mitte. Keskkonnapõhjus on suhteliselt lihtne: iga päev avaldatakse uuringuid, kuidas loomakasvatus ei ole jätkusuutlik ja lõpuks peame kõik putukaid närima hakkama. Keskkondlikel põhjustel on minu sõprade seas päris mitu veganiks hakanut. Nad õpivad küll kõik ka keskkonnateadusi, aga ilmselt see oli neile juba ette sisse programmeeritud. Samas on väga palju uuringuid ka teemal, kuidas soja, mis on väga tähtis valguallikas taimedieedil olles, ei ole ka just keskkonnasõbralik… Tervislikel põhjustel veganiks hakanuid mina isiklikult ei tea, aga ilmselt on olemas loomavalgutalumatus või midagi sellist, mis lihtsalt ei lase loomseid asju süüa. Rootsis võiks siia lisada ka veel majandusliku põhjuse. Kuna Rootsis on loomakasvatusstandardid ja keskkonnastandardid megakõrged, siis liha on siin lihtsalt kallis. Umbes kaks korda kallim kui Eestis ja see on supermarketist ostetav liha, lihakarni ei taha minnagi, sest on tunne, et uksest sisse astudes lähed pankrotti. Ning pahatihti on supermarketis müüdav liha sügavkülmutatud, näiteks olen ma ostnud sügavkülmutatud kanakoibi. Ja sügavkülmutamisel on ju omad miinuspooled- eriti näiteks mikroahjus sulatamine.

Kokkuvõtteks siis võiks öelda, et minust veganit ei saa, aga oma toiduvalmitamise ja toidust mõtlemise horisonti olen ma kindlasti avardanud. Lõpetuseks üks Googlest pärit pilt, millest mu sõbranna mulle juba mitu-mitu aastat tagasi rääkis 🙂

bigpot6

Oma ema tütar

Ma mäletan, millise näoga ma oma ema vaatasin, kui ta ütles, et läheb oma teise kodusse jooksuga. Vahemaa iseenesest ei olnudki nii pikk, umbes neli kilomeetrit, aga kasutada jooksu punktist A punkti B jõudmiseks tundus minu jaoks kui mitte tobe, siis vähemalt veider.

Täna oli mul vaja minna Komvuxi, et tagastada oma rootsi keele õpik. Samuti oli mul plaanis täna trenni teha. Algne plaan oli mul sõita rattaga Komvuxi ja sealt linna trenni ja siis õhtul koju. Kuid milleks teha nii palju erinevaid asju, kui saab neid ühendada? Nii ma siis tõmbasingi liibukad jalga ja võtsin raamatu kaenlasse ja läksin jooksuga Komvuxi. Ja koju tagasi ka.

Umbes 7,8 kilomeetrit jooksu (kui uskuda Google Mapsi) ja tõestus, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem oma ema moodi ma olen.

Lund Gossip Society

Ma kandideerin taas ühele stipendiumile. Kõik hoiavad nüüd pöial, eksole. Aga selleks, et üldse kandideerida, oli mul vaja isiklikku soovituskirja. Ma mõtlesin sellele umbes kaks minutit, et kellelt see saada. Väga raske valik langes lõpuks Lucyle, sest tal on autoriteeti (siiski Lund Debate Society debate director ja doktorant majanduses) ja ta teab, et ma olen tegelikult äge ja hea inimene, kuigi see ei pruugi alguses nii paista. Andsin talle oma soovist paar nädalat tagasi teada ja esmaspäeval käisin oma soovituskirjal järel. Kuna ma päris täpselt ei teadnud, kus tema kontor asub ja Kärt teadis ja lisaks jäi see ka tema koduteele, siis läksime sinna Kärdiga koos. Idee poolest võiks mõelda, et võtad kirja ja lähed koju, aga loomulikult ei lähe asjad nii, nagu sa arvad.

Istusime umbes tund aega Lucy töö juures ja rääkisime elust ja inimestest (loe: klatšisime täiega). Kui lõpuks tundus, et on õige aeg kodu poole minema hakata, kutsus Lucy enda juurde edasi jätkama seda suurepärast jutlemist. Kuna mina läheksin nagunii samale poole, siis minul polnud selle vastu midagi. Kärt elab küll hoopis teises linna otsas, aga ega esmaspäeva õhtul tegelikult paremat teha ei ole. Tee peal liitus meiega ka Matti ja nii me Lucy juurde läksimegi.

Õhtu jooksul sai küll vist enam-vähem kõik inimesed ja asjad läbi aruutatud, lisaks vahetatud mõtteid ülikoolihariduse, seksuaalse ahistamise ja matemaatika teemadel. Selle õhtu jooksul lubasin ma Lucyle ka väga mitmete asjade korraldamisega aidata ja muidu igal pool jalus ja abis olla. Oeh, eks näis, mis sellest saab 🙂
Koju jõudsina ma kell pool üks, sest Lund Gossip Society võttis lihtsalt nii palju aega. Aga tore oli küll ja miks mitte teha seda ka teine kord.

3 asja, mis ma täna õppisin

Nagu Aryalt küsitakse “A Dance with Dragons-is”, millised kolm asja ta täna õppis, mida ta varem ei teadnud, vastan mina täna nii:

1) Kapsa riivimine on maailma kõige õudsem tegevus- terve maailm on kapsast täis ja ega ta eriti riivuda ka ei taha. Ma mõtlesin, et teen kapsa-porgandisalatit, aga ma andsin kiirelt alla ja mõtlesin, et kuidas küll inimesed seda teevad. Viis minutit hiljem tabas mind selgusehetk, et köögikombainid on ka olemas. Mul siin ei ole, seega kapsa-porgandisalat jääb ära. Ainus, mille ma korralikult ära riivitud sain, on mu vasaku käe pöidlaküüs.

2) Pahkluule on võimalik sinikas saada- kui sa lööd sinna vastu 10-kilose kangi otsaga. Auts. Räägin kogemusest.

3) On võimalik oma arvuti desktop tagurpidi keerata- mitte peegelpilti vaid alumine ots üles. Ja see käib väga lihtsa klahvikombinatsiooniga, millele ma peale sattusin My Kitchen Rules’i vaadates. Nagu ikka sellistes olukordades, helistasin ma oma vennale ja olukord lahenes kiiresti 🙂

Ma feilin elus vahepeal ikka päris korralikult. Uskumatu.

Melodifestivalen- kvaliteettelevisioon oma parimas kastmes

Eile algas Rootsis Melodifestivalen ehk eurolaulu valimine. SVT, mis on siinne vaste ETV-le, kandis seda ka interneti vahendusel üle ja sellepärast ei olnud mul ühtki vabandust miks mitte seda vaadata. Ma üldse ei kahetse laupäevaõhtu kodus veetmist, sest Melodifestivalen on meelelahutus oma parimas vormis.

Rootsi süsteem on veidi tesitsugune kui Eesti oma, nimelt osaleb siin eelvoorus 32 laulu, mis on jaotatud nelja eelvooru.Eelvoorus toimub kaks hääletusvooru, millest teise pääseb viis parimat laulu. Neist viiest saab kaks otse finaali ja kaks laulu saavad lohutusvooru, kust lõpuks ka kaks laulu finaali hääletatakse. Iga saade filmitakse erinevas Rootsi linnas. Eilne saade filmiti Malmös eelmise aasta Eurovisioni paigas Malmö Arenal. Pluss, üks saatejuhtidest on Lundist pärit 🙂

Saade ise oli päris tempokas, sest pooleteise tunniga said kõik esinetud ja hääletatud ja isegi mõned veidrad naljad visatud. Loomulikult tehti nalja selle üle, et taanlased eelmisel aastal võitsid ja milliseid tundeid see rootslastes tekitas (rootslased ja taanlased suhtuvad üksteisesse nagu eestlased lätlastesse).

Laulud olid suurepärased europopi esindajad- kaheksast laulust kuus oli tõeline europopp. Üks oli ballaad ja üks selline Vaiko Epliku-Robin Juhkentali stiilis lugu. Rootsikeelseid lugusid oli kolm, ülejäänud olid inglisekeelsed.

Lauludest siis ka:

1) YOHIO- “To the End”
Suurepärane europopp, tempokas, mõttetu sisuga ja väga kaasakiskuv. Yohio ise näeb välja väga sädelev ja stiliseeritud. Mulle see lugu meeldis ja see sai ka esimesena otse finaali.

2) Mahan Moin “Aleo”
See lugu kandis edasi suurepärast eurovisiooni-traditsiooni mõelda välja sõnu. Aga laul oli tempokas, laval tantsisid mehed, naine ei olnud küll kuigi ilus, aga mis teha. Ehk see, et naine väga kaunis polnud, sai laulule saatuslikuks, sest ta jäi seitsmendale kohale.

3) Linnus Svenning “Bröder” (“Vennad”)

Esimene rootsikeelne lugu, mida esitab selline kutt, kelle hääl ja välimus üldse kokku ei lähe. Sama probleem oli Shannoni eelmisel lauljal, kes nägi välja väga hirmuäratav ja siis laulis imalseebiseid laule. Aga laul oli alguses veidi aeglasem ja siis kiskus ikka europopiks ära. Mulle meeldis. Ja rootslastele ka, aga mitte liiga palju, sest see lugu sai lohutusvooru.

4) Elisa Lindström- “Casanova”
Ilus poolpaljas tüdruk, kes on varasemalt osalenud ka laste-eurovisioonil, laulab väga kaasakiskuvat ja rütmikat lugu. Ülikondades meestantsijad ei tee kogu kompotile üldse kahju. Sellel lool läks aga õnnetult, sest ta sai küll lõppvooruhääletamisse, kuid osutus ainsaks, mis ei saanud edasi. Pole hullu, tibi on veel noor (22) ja jõuab kindlasti veel mitu korda proovida.

5) Alvaro Estrella- “Bedroom”
Hispaanlase välimusega kutt laulab taas väga rütmikat ja europopist nõretavat lugu. Laulu sõnum on väga otsekohene, aga eurovisioonil ei pane ju keegi midagi pahaks. Kokkuvõttes jäi see lugu kuuendale kohale.

6) Ellen Benediktson- “Songbird”
Ainus ballaad selles õhtus. Kui see algas, siis ma ikka salamisi lootsin, et kisub europopiks ära, aga kahjuks ei kiskunud. Tegelikult oli see täitsa hea lugu ja eurolauluna on tal potentsiaali ka. Aga mina eelistan europoppi. Rootslastele see lugu meeldis väga, sest ka see lugu jõudis otse finaali.

7) Sylvester Schlegel- “Bygdens son” (“Asula/maakoha poeg”)

See oli see kahtlane Vaiko Epliku stiilis lugu. Mulle kõige vähem meeldinud lugu, sest mulle üldiselt selline hipsterlus ei istu. Rootslastele ilmselt ka mitte, sest see laul jäi viimaseks.

8) Helena Paparizou- “Survivor”
See nimi peaks kõigile eurovisiooni fännidele tuttav olema. Jah, tegemist on sama naisega, kes võitis Kreekat esindades lauluga “My number one” Eurovisiooni aastal 2005. Aastad on mööda läinud ja tütarlaps on veidi kogukamaks muutunud, aga europopp on jääv. Loo algus on küll veidi elektro, aga ei saa ikka europoppi kaua peita ja refräänis tuli see ikka välja. Kahjuks rootslased liiga kõrgelt tema pingutusi ei hinnanud ja Helena peab jätkama oma teed lohutusvoorus.

Ainult viis nädalat veel! Järgmisel nädalal on Melodifestivalen hokilinnas Linköpingus, aga mina ei saa seda otsesaatena vaadata, sest uskumatu küll, aga mul on laupäevaks plaanid 🙂 Kindlasti aga vaatan ma selle hiljem ära.

Logga_14_1024x576Pilt on pärit svt kodulehelt.

Ringreis ümbruses

Seekord tulid mulle külla Merili ja Ode ja nendega sai tehtud väike ringreis ümbruskonnas: Malmö ja Kopenhaagen (või peaks kirjutama Copenhagen või København?: ma ei tea, milline on uus õigekeelsustrend kohanimede osas) said külastatud. Kõigest lähemalt:

  • Nii Merili ja Odega külastasin ma väitlusklubi. Ma otsustasin rootsi keele kursustest loobuda, sest kui kahe kuu järel endiselt on tasemeks: “Kas kuuled vahet ä ja e vahel?”, siis tundus mulle see ajaraiskamisena. Niisiis väitlusklubi. Kui Meriliga käisin, oli teemaks “This house regrets the rise of hook-up culture”, mis oli tavalisest veidi kergem ja lõbusam teema. Odega käies oli teemaks “This house believes that the EU should accept the Ukraine unconditionally to the EU”. See oli tõsisem ja iseenesest ka sisukam väitlus, aga lõbus oli mõlemal korral.
  • Koridoripidu: läks õnneks ja mu kursavennal oli sünnipäev just sel nädalal. Peol oli tore ja enam-vähem kõigi Lundi kreeklastega sai kohtutud. Ka mu korterinaabri Georgiga, kellega eelneva kolme päeva jooksul tutvutud ei oldud. Korterinaabrite omamise eripäradest saab lugeda siin.
  • Mu kursakaaslased leidsid kõik peale Kamile, et me oleme Odega väga ühte nägu. Üks mu väitluse-sõber leidis isegi, et me oleme “almost identical”. Ma ei tea, kus nad sarnasust nägid, sest me Odega üldiselt leiame, et me ei ole eriti ühte nägu, ma olen vennaga rohkem sama nägu.
  • Kodused õhtud filmidega: ma pole ammu nii palju filme vaadanud. Alustades äärmiselt kehvast “Sisterhood of travelling pants 2”, “New Year’s Eve” ja lõpetades väga hea “About time” ja “Dallas Buyers Club”.
  • Kopenhaagen: oli tuuline ja veidi külm. Väike Merineitsi on suurim pettumus pärast Mona Lisat: see on nii pisike ja mittemidagiütlev. Kopenhaagen iseenesest oli täitsa kena ja kui Tivoli lahti on, võiks sinna tagasi minna.
  • Malmö: poodlemine on Malmö märgusõna. Käisime Triangelnis ja shoppasime päris palju. Iseenesest allahindlused on siin päris head: ma ostsin endale koti, mille eest ma maksin 89 SEK-i, mille täishind oli 299 SEK-i. Ja Merili tegi endale Build-a-bear’is karu, mille nimeks sai Gustavsson. Selles poes oli meil kohutavalt lõbus ja üks unistuste töökoht jälle juures 🙂
  • Lund: noh, siinne ekskursioon võtab maksimaalselt kaks tundi. Kuid me tegime selle ka läbi, vaatasime katedraali ja ülikoolihooneid.
  • Kulinaarsed elamused: ma ostsin proovimiseks Kallest, mida siin nimetatakse kaaviariks, kuid mis tegelikkuses on soolane kalapasta ja tuubijuustu. Tuubijuust meeldis kõigile, Kalles mitte nii väga. Loomulikult sõime väga palju lihapalle. Odega proovisime ka silli, mis on kastmes kala. Sinepikaste oli magus ja tilline, kuid mitte halb. Ja läätsesupp sai ka fänne juurde. Teel peolt koju sõime ka falafelit, mis ei olnud eriti hea minu arust, aga ma pole ka falafeli-ekspert.

Paar pilti siis ka, et veidi elu juurde tuua 🙂

Pilt 1: Kalapastariiul poes
Pilt 2: Tivoli värava ees
Pilt 3: Kopenhaagensi loetakse päevi Eurovisioonini

Pilt 4: Merineitsi. Oeh.

Pilt 5: KFC ehk mida Eestis veel pole
Pilt 6: Ode sai kuulsaks: Ode kepsutas üle nende vagude ja siis mingid kutid palusid tal seda veel teha, et ka ise sellest pilti teha. Väga naljakas oli.
Pilt 7: Nyhavn teel Merineitsi poole.

1390313788950 (2) 1390399108707 1390399498729 (2) 1390408944818 1390409196573 DSC05909 (2) DSC05932

Esimesed kümme sammu

Kõik tervisepsortlased teavad, et kümme sammu diivanilt ukseni on trenni kõige raskemad kümme sammu. Ega minagi teistsugune ole. Eriti rasked on need kümme sammu siis, kui õues sajab ja/või on pime. Talv põhjamaades on aga täpselt selline. Lisaraskust lisab neile kümnele sammule ka see, et vahepeal olid jõulud ja puhkus (loe: mitte midagi tegemine).

Ometi suutsin ma eile ja üleeile need kümme sammu teha. Kuigi õues oli pime, sooja oli umbes pool kraadi ja natukene sadas isegi lund. Aga kui ma juba väljas olen, on nii palju raskem mitte joosta. Ja nii ma siis tegingi 40-minutilise jooksuringi ning olin endaga hiljem oi-kui-rahul.

Ma pean ütlema, et mulle meeldib lumesajus oluliselt rohkem joosta kui vihmasajus, isegi kui lume puhul on sooja viis kraadi vähem. Nüüd motiveerin end taas seda kümmet sammu ette võtma 🙂

 

Puhkuse kokkuvõte

Minu 29-päevase puhkuse sisse mahtus:

  • 2 kolmapäevaõhtut sõbrannadega: eelmistel aastatel oli meil traditsiooniks igal kolmapäevaõhtul kokku saada ja filmi vaadata/juttu rääkida
  • 2 kinoskäiku: “Gravity” ja “Kääbik”. “Gravity”  alguses mulle ei meeldinud, lõpuks täitsa meeldis. “Kääbik” oli HFR film ja mul oli pärast pool tundi paha olla. Lisaks, Smaug oli esimeses osas sinine ja enam ei olnud ja film oli ilgelt pikk ja suht tüütu.
  • Kadri kassi kiusamine: Kadri võttis endale punase kassi ja mul oli ju vaja kassi näha ja katsuda. Ok, Kadrit oli ka tore näha.
  • 1 sünnipäev sugulastega: mu täditütar sai 12-aastaseks
  • mitu-mitu jõulude tähistamist: palju sööki ja kingitusi
  • 1 klubiskäik: oleks kaks, aga aastavahetusel ma klubisse ei jõudnud
  • maal käimine: ega maal eriti midagi ei teinud, aga ikka oli tunne, et sai midagi rohkemat päevaga ette võetud
  • 1 Tartu-külastus: Kadri FB väidab, et tal oli “elusündmus”, osaliselt sellepärast ja teiseks, sest ma pole ammu Tartus käinud. Lisaks: sa tead, et sa oled Tallinnast, kui bussi peale minnes mitte valideerimine tundub naljakas 🙂
  • 1 uue koha külastus: Odega Café Lyonis. Oli tore ja trés francais: sõime konnajalgu 🙂
  • 3 kontserti: Smilers Rock Cafes, Smilers Vabaduse väljakul ja Shanon ning Tanel Padar Rock Cafes.
  • palju kordi Katani asutajaid mängimine: minu uus lemmikmäng ja üks jõulukinkidest 🙂
  • Teleka vaatamine rohkem tunde, kui mulle meeldiks tunnistada: minul ega Odel pole telekat ja siis me laadisime oma akusid.
    Seekord sai nii palju tehtud, eks näis, mida lihavõttepuhkus toob 🙂

Rootsi ülikooli kandideerimisest

Ma tean, et vähemalt üks inimene mu tutvusringkonnas puutub selle teemaga lähiajal kokku ja ehk leidub juhuslikke inimesi ka, kellele selleteemaline postitus abiks oleks. Seega, here goes.

Ma tahaksin öelda, et Rootsi süsteem on sama lihtne, kui Eesti SAIS, kuid kahjuks see nii ei ole. Mingil määral on neil olemas oma SAIS, kuid see on siiski erinev kui meie oma, sest paberivabast asjaajamisest on siin riigis asjad kaugel. Rootsi SAIS on lihtsalt klikitegemise süsteem, tegelik töö käib siiski mujal.

Esimene samm: vali välja ülikoolid/programmid, mis sind huvitavad. Korraga saab kandideerida kuni nelja programmi ja on oluline, millises järjestuses sa nad kirja paned, sest sisse saad sa ainult ühte. Kui sul läheb õnneks oma esimesse valikusse sisse saada, siis teised ülikoolid sinu avaldust enam ei kaalugi ja tee on vaba järgmistele kandidaatidele. Seega on äärmiselt oluline see, millises järjestuses programmid on. On võimalik kandideerida ka siis, kui sa oled bakalaureuseastme viimase semestri üliõpilane. Või vähemalt oled sa seda valiku tegemise ajaks (märtsikuu). Bakalaureuseõppesse saab kandideerida ainult keskkoolidiplomi olemasolu korral ja enamus (nii 99%) bakalaureuseprogrammidest on rootsikeelsed, seega neisse kandideerimise tõenäosus on suhteliselt väike. Kui programmid on valitud, tuleb Rootsi SAIS-is lihtsalt klikk teha ja oma avaldus kinnitada.

Siit läheb asi aga keerulisemaks, sest on vaja kokku ajada erinevaid dokumente ja lõpuks need POSTIGA Rootsi saata. Ja tähtaegadest tuleb kinni pidada, sest nad ei arvesta mitte postitempli kuupäeva, vaid seda, millal kiri füüsiliselt nendeni jõudis. Ja ausalt, sa ei taha, et su avaldus jääks läbi vaatamata, sest see jõudis kaks päeva liiga hilja kohale.

Kui programmid on valitud, siis tuleb vaadata, millised on nende nõuded. Kõik programmid nõuavad kinnitust, et sa oled viimase semestri üliõpilane/lõpudiplomit, akadeemilist õiendit/õppetulemuste väljavõtet, EL-i kodakondsuse tõestamist (sest EL-i kodanikele ei ole õppemaksu Rootsis), inglise keele oskuse tõendit, cover sheeti (Rootsi SAIS-ist väljaprinditav, lihtsalt isikuandmed). Lisaks võib olla erinevatel programmidel erinevaid lisadokumentide nõudeid.

Lähme siis aga dokumentide juurde:

Kinnitus, et sa oled viimase semestri üliõpilane: Minu jaoks oli see äärmiselt lihtne, lihtsalt küsisin dekanaadist inglisekeelse tõendi õppimise kohta. Ülikoolipoolne tempel oli piisav kinnitus dokumendi õigsusest, ei mingit apostillimist ega notariaalset kinnitust.

Akadeemiline õiend: sama lugu, küsisin lihtsalt dekanaadist inglisekeelse väljavõtte. Taas ei mingeid formaalsusi.

EL-i kodakondsuse tõendamine: õnneks on ka see lihtne. Tee oma ID-kaardist/passist koopia ja keegi teine kirjutab sinna peale oma allkirja ja kontaktandmed. Oma allkirja ja kontaktandmetega kinnitab see inimene, et see on tõesti õige koopia.

Cover sheet- vajuta Print cover sheet ja ongi kõik.

inglise keele oskuse tõendit: no sellega on natukene keerulisem lugu, sest nad ei aktsepteeri kõiki teste ja erinevatel testidel on erinevad toimumisajad ja kui sa ei ela Tallinnas, siis võib päris hull lugu olla. Minul oli selles osas lihtne, et Tallinna Ülikool, kus testid toimuvad, on minust 20 minutilise trollisõidu ja 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mina tegin IELTS-i testi sellel lihtsal põhjusel, et selle testid toimuvad tihedamini ja mulle tundus see lihtsam kui Cambridge või TOEFL. Cambridge’i testi eelis on muidugi see, et ta kestab terve elu, kui IELTS kestab ainult kaks aastat. TOEFL-i miinuseks minu jaoks on see, et seal on kõik väga arvutipõhine ja ma eelistan ikkagi inimesega rääkimist. IELTS-i teste korraldab TLÜ kaks korda kuus, seega ei tohiks olla liiga raske koha saamine testile. Lisaks tulevad IELTS-i tulemused kahe nädalaga, seega ei pea ka liiga kaua küüsi närima kodus ja kui piisavalt vara teha, jõuab isegi uuesti teha, kui vajadust peaks olema.

Magistriprogrammides on Rootsis inglise keele nõudeks IELTS-i puhul 6.5 (maksimum on 9.0) ja ma pean tunnistama, et alguses tundus see mulle küll keeruline saavutada. Tegelikkuses see nii ei ole, see alistus mulle väga kergesti. Kuid ma soovitaksin algselt testi-formaati harjutada, sest kui viimane test, mille sa inglise keeles tegid, oli riigieksam kolm aastat tagasi, siis sa enam ei ole nii proff reporte ja essay’sid treima. Minu jaoks oli kõige raskem osa kirjutamine, sest mul tuli veidi ajast puudu. Seal on kaks kirjutamisülesannet, millest üks on statistikal põhinev (võrdle andmeid) ja teine arvamuse avaldamine. Ma raiskasin jube palju aega selle esimese ülesande peale, ideaalis peaks selle saama 20 minutiga tehtud, teine ülesanne peaks võtma ülejäänud 40 minutit. Mul läks pool ja pool ja ülelugemiseks enam aega ei jagunud, mis ilmselgelt väljendus ka selles, et kirjutamisosa skoor mu kõige madalam oli.

Kuulamisosa oli lihtne, samuti oli lugemisosa lihtne minu jaoks. Lugemises oleneb aga veidike õnnest ka, sest näiteks mulle ei istu “true-false-no information” tüüpi ülesanded, kuid õnneks oli mul testis vist 3 küsimust sellist tüüpi. Rääkimises ma läksin megalt närvi, nagu ikka, aga ma suutsin ennast vandumast ja lohakalt rääkimisest siiski säästa. Rääkimises on palju osi ja teemad võivad olla väga naljakad. Ma pidin rääkima oma kodust ja toalilledest näiteks. Ja lõpuks pidin pidama monoloogi töötegemise teemal. Täpsemalt kahjuks enam ei mäleta. Kuid kindluse mõttes võiks kõiki osi harjutada, eriti kui on probleeme näiteks aja täisrääkimisega (minul ei ole, eksole 🙂 ).

Aga see pole veel kõik! Lisaks võivad programmid nõuda erinevaid lisadokumente.

Mina pidin esitama igale programmile motivatsioonikirja ja kaks soovituskirja, Loora aga esitas oma bakalaureusetöö kokkuvõtte.

Näpunäiteid motivatsioonikirjaks: Minu jaoks on motivatsioonikirjad maailma kõige hullem bullshit, mida kirjutada saab. Alati on ju kirjas, kuidas ma tahan maailma päästa, mulle meeldivad kutsikad ja mul on Einsteini IQ. Loomulikult kirjutasin ma ka midagi sarnast. Oma esimese programmi (see, mida ma praegu õpin 🙂 ) motivatsioonikiri oli mul minu arust kõige parem. Selles kirjas kirjutasin ma, millised on minu unistused ja miks see programm aitab mul need saavutada ja miks ma just Rootsis peaksin õppima. See viimane oli hästi lihtne, sest Eestis praktiliselt spetsialiseeritud õiguse õppimise võimalus puudub. Seda, et neil EL-i kodanikele õppemaksu ei ole, ma ei maininud 🙂 Kuigi ka see on tegelikult valikut mõjutav faktor.

Aga ma ütleks, et otseselt valetada ei tohiks, kuigi kui intervjuud ei ole, on sind raskem vahele võtta, aga ilustada asju ilmselt võib. Ma ütleksin, et esimesse motivatsioonikirja tuleks panna kõige rohkem tööd ja siis seda teiste programmide jaoks kohendada, vähemalt mina enam-vähem nii tegin. Loomulikult on abiks ka see, kui keegi teine aitab sul seda kirjutada 🙂

Soovituskirjad: Siin on mul ainult üks soovitus. Tee kindlaks, et sa oled võimeline soovituskirju saama. Minu soovituskirjadest pidi vähemalt üks olema akadeemiline (loe: õppejõu kirjutatud) ja selleks, et õppejõud sind soovitada saaks, peab ta tegelikult ka teadma, kes sa oled. Kui sa lendad lihtsalt peale inimesele ja ütled, et tahaks soovituskirja, siis sa kas ei saa seda või saad mingi üldsõnalise jama. Seega, tee nagu mina: ole aktiivne, kommenteeri, käi pinda oma kaasüliõpilastele küsimusi küsides ja neile vastates. Ahjaa, paras annus põhjalikkust ei tee ka paha, sest sa ei taha, et juhtuks nii nagu minu kursaõega, kellele õppejõud keeldus soovituskirja andmast, sest ta kirjutas kehva uurimistöö. Ja nii jäigi tütarlapsel Prantsusmaa ülikooli kandideerimata…

Kindlasti unustasin ma palju ära, aga mingi ülevaade on ikka 🙂 E-mailid ju lendavad ja kommentaarium on avatud, kui kellelgi edasist abi on vaja 🙂