Ikka koolist: uus aine

Nüüdseks on mu esimese semestri esimene pool juba kolmandiku peal. Hetkel on aineks, mida ma võtan European Law Moot Court, mis kujutab endast harjutuskohust, mille jaoks tuleb kirjutada kirjalik seisukoht ja ka suuliselt oma positsiooni kaitsta. Kui õnnestub tubli olla, siis on võimalus ka oma töö saata ülemaailmsele konkursile ja edasistesse voorudesse.

Hetkel aga tähendab see minu jaoks kohutavas koguses lugemist ja mitte kunagi lõppevat kirjanduse nimekirja. Selleaastane kaasus kujutab endast riigiabi ja riigihangete omavahelise suhte lahtimõtestamist ja minul puudus täielikult riigiabialane teadmine. Ma teadsin, et see on olemas ja et Estonian Airi juhtumit uuritakse. Pole just väga palju, mille pealt alustada. Nüüdseks olen ma aga veetnud päris palju tunde raamatukogus (miskupärast tuleb mul raamatukogus õppimine nüüd paremini välja ja kodus tahaks lihtsalt logeleda) ja mõned tunnid kodus oma arvuti taga lugedes artikleid-raamatuid-kohtulahendeid. Endiselt ootan ma hetke, mil multifilmidest tuttav lambipirnike mu pea kohal põlema läheb ja ma kõigest aru saan. Mul on umbes viis nädalat aega, et see juhtuks, sest just selleks ajaks pean ma oma ülesande sooritama. Loota ju võib🙂

Harjutuskohtu kursus pakub päris mitmeid väljakutseid, lisaks kohutavale lugemishulgale on vaja ju ka oma oraatorioskused proovile panna. Minu jaoks ei ole avalik esinemine keeruline, kuid sisu paikasaamine küll on- hetkel mul pole ju veel aimugi, mida ma ütlema peaks. Samuti olen ma endale üllatuseks saanud külge väitlejatele omase harjumuse kõike kätega seletada. Ilmselgelt kohtukõne ajal ei ole see kõige parem omadus ja ma pean sellega vaeva nägema. Ehk mitte küll oma käsi taskutesse kinni siduma, nagu mu õppejõud teha tavatses, aga siiski. Ma ei tea, kas lõputu lugemise või millegi muu pärast, aga üks mu kursaõde juba loobus harjutuskohtu kursusest. See tegi mind kurvaks, sest ta on väga vahva. Aga mis seal ikka, igaühe valikud on tema enda teha. Meid, kes seda kursust võtavad, on kokku ainult 9, mis on tegelikult täiesti normaalne arv valikkursuse jaoks. Aga olles harjunud isegi seminarides olema 30 inimesega, on naljakas kümnekesi ümarlaua (ok, tegelikult see laud on ovaalne) taga istudes loenguid pidada.

Ma püüan ikka oma tohutu lugemise juures mõistust sälitada ja seega ka blogisse midagi kirja panna. Ma tunnen, et see on mulle vajalik, aga samas alustamine on nii raske. Kuid vajalikke asjade edasilükkamise ajal sobib blogimine mulle hästi🙂 Näiteks praegu ma peaks ka lugema, aga olen hoopis toa ja köögi ära koristanud, pesu pesnud ja ka bloginud.

Oeh.

Uuel aastal uue hooga!

Suure tõenäosusega viimast korda algab minu jaoks uus aasta esimesel septembril. Magistrikraadi teine aasta ja kokkuvõttes seitsmeteistkümnes (ja sealjuures järjestikune) kooliaasta algas eile. Päris veider on tegelikult mõelda, et nüüd ongi kõik, kui mind just järgneva aasta jooksul meeletu armastus akadeemilise töö vastu ei taba. Aga nii on. The beginning of the end.

Mis siis teisiti on kui eelmisel aastal? Noh, ma elan teises linna otsas nüüd. Eelmisel aastal elasin ma Klostergardenis ja sel aastal Östra Tornis. Juhtumisi on bussiliin number 1 täpselt Klostergarden-Östra Torn. Kesklinnast olen veidi kaugemal ja hetkel mul ratast ei ole, aga ma tegelen sellega. Klaus sai maha müüdud, keegi oli nõus tema eest 800 SEK-i maksma, uskumatu lausa. Östra Tornis ei ole poode- umbes kolme minuti kaugusel mu kodust on pisike Coop, aga see ei loe poena, sest on tõesti pisike ja mõttetult kallis. Lähim mõistlik pood on umbes 1,5 kilomeetri kaugusel. Rattaga pole see muidugi midagi, aga jalgsikäimiseks veidi kaugel. Polegi veel mõistlikus poes käinud- eile tegin lõunaks täiskasvanuliku valiku ja ostsin jäätist ja pudruhelbeid juba soetasin kodupoest.

Kursakaaslasi on mul nüüd umbes poole vähem- minu programmis on võimalus teha kas üheaastane või kaheaastane kraad ja umbes pooled valisid üheaastase kraadi. Sel ainel, mida ma hetkel võtan, on ainult 10 inimest ja kolm neist pole mu kursakaaslased, kaks on erasmusel ja üks rootsi juristprogrammist (viieaastane õigusõpe rootsi keeles).

Lund on hoopis teistsugune- teise linna otsa kolides on ilmselt paratamatu see, et linn tundub hoopis teine ja nii ka minule. Täna kesklinna jalutades vaatasin ringi ja mõtlesin, et ikka hoopis teistmoodi on siin linna otsas. Näiteks Klostergarden oli magala- ma elasin seitsmendal korrusel ja seal oli veel selliseid suuremaid maju. Östra Torn on pisikeste majade päralt- üle kahekorruselisi siin ei leidu. Rohelust on mõlemas kohas palju, aga KLostergardenis oli tegu kõrghaljastusega, siin on pigem hekid aedades ja lillepeenrad. Lisaks sellele, et ma linna teises otsas elan, on paratamatult ülikoolilinnale ka pool linna elanikkonda vahetunud- okei, mitte päris pool, aga siiski suur hulk. Tänaval ei näe enam tuttavaid, kõik kohad on täis uusi, võõraid ja enamasti noori nägusid. Aga küll paari kuu möödudes saavad võõrastest nägudest tuttavad ja Lund on jälle samasugune.

Tegelikult on hea tagasi olla, mulle meeldib siin, aga suvi läks väga kiiresti ja vahvalt ja lahkumine oli nagu ikka raske. Lisaks veel muidugi varahommikune lend!

 

Dokumentideta võõras linnas

Alapealkirjaga “Kõik on hea, mis hästi lõppeb”.

Eelmisel nädalavahetusel toimus Kopenhaagenis väitlusturniir, millest me ei saanud ju mitte osa võtta, sest me nii lähedal asusime. Turniir oli tore, kuigi mitte liiga edukas mulle isiklikult. Meie seltsile oli küllaltki edukas, üks tiim sai finaali ja koju tuli ka teine koht oraatoritest. Kuna oli võmalus laupäeva öösel Kopenhaagenisse jääda, siis me seda ka tegime ja plaanisime Kärdiga pühapäeval siis turistid olla. Mõeldud-tehtud!

Kuna kumbki meist ei olnud Christianias käinud, siis planeerisime sinna kõige enne minna, sest kuulu järgi ei ole tegemist just kõige turvalisema kohaga ja seega tahaks seal käia ikka päevavalguses. Enne veel aga kui meie turismipäev sai alata, pidime tegema väikese kõrvalepõike CBS-i. Minu süül, sest ma rikkusin esimest reeglit: tea alati, kus su käterätik on. Ma olin selle eelmisel hommikul meie eelmisesse ööbimiskohta unustanud. Käterätikuga taasühinetud ja seiklusteks valmis, läksime me metroosse.

Kolm peatust ja seitse minutit hiljem oli aeg metroost lahkuda. Kuna ühe ukse juures oli palju kohvritega inimesi (rong läks edasi Kopenhaageni raudtee- ja lennujaama), siis ma liikusin teise ukse juurde ja Kärt jäi kuhugi tagapoole. Seisin ja ootasin, kuni rong seisma jääb ja minu eesolev mees ei lasnud mul uksele lähemale liikuda, ta pani käe täpselt minu ette ja hoidis torust kinni. Noh, ma olin kergelt ärritunud sellise käitumise peale, aga mis seal ikka. Tuli välja, et Christianshavni peatuses tollest uksest üldse välja ei saagi ja tuleb liikuda järgmise ukse juurde. Hakkasin liikuma ja tundsin, et mu käekott on kuidagi kerge. Kiirelt jagasin ära, et mu rahakott on varastatud. Kärt läks rongist maha ja oli juba segaduses, miks ma ei tule, aga mina võtsin kiirelt sellele mehele järele, kes minu ees seisis. Platvormi peal pidasin ma ta kinni ja süüdistasin teda selles, et ta mu rahakoti ära varastas. Tüüp loomulikult eitas kõike ja noh, kuna tema käes mu rahakotti polnud ka, siis ei olnud tegelikult midagi teha ka. Tagantjärgi tarkusena oleks ju võinud teda kinni pidada ja metrootöötajatele teatada, pilti teha või midaiganes. Loomulikult selles olukorras sellised head mõtted pähe ei tule.

Noh, mis siis ikka üle jäi, pöördusime metrootöötaja poole. Proovisin politseisse helistada, aga see ei õnnestunud. Metrootöötaja oli väga abivalmis ja lõpuks helistas oma telefonilt ja tuli koos meiega maa peale ka, sest maa all ei olnud levi. Ta juhendas meid ka, kuidas politseijaoskonda saada ning soovitas saatkonda minna. Kui Ode ja Merili siin käisid, siis me tegime nendega Kopenhaageni linnatuuri ja täiesti juhuslikult möödusime Eesti saatkonnast. Mälupildi järgi tuvastasime, kus see peaks asuma ja astusime taas metroo peale.

Kombineerides minu head mälu ja Kärdi head suunataju, jõudsime Eesti saatkonna juurde. Nüüd õpetuseks kõigile turistidele: ärge langege varguse ohvriks väljaspool tööaega. Tuleb välja, et saatkonnad on pühapäeviti kinni. Kõik saatkonnad, niiet tegemist ei ole mingi Eesti saatkonna poliitikaga. Jah, mingisugune infoliin on Välisministeeriumil küll olemas, aga olukorras, kus telefon ka ära varastatakse, on sellest vähe abi. Või siis, kui lennuk läheb pühapäeva õhtul ja dokumente pole. Lisaks Eesti saatkonnale proovisime ka Rootsi saatkonda, kuna ma ju poole kohaga rootslane ka olen. Sealt vähemalt öeldi, et nad on kinni ja anti mingi telefoninumber ja aadress. Kärdi õhutusel proovisime ka Sloveenia saatkonda, kuid sealt nagu Eesti omastki, ei tulnud mingit vastust.

Järgmisena proovisime teada saada, kas kuskil lähemal kui raudteejaama juures ka politseijaoskondi on. Kui ongi, siis meie neist ei tea ja taanlased ka mitte. Mis siis ikka, võtsime suuna kesklinna. seekord jalgsi, kuna metroopiletid olid kehtivuse kaotanud ja objektiivselt võttes ei olnud see ka nii kaugel. Politseijaoskonnas saime rõõmsalt numbri võtta ja oodata. Umbes 20 minuti pärast saime löögile ja sain täita paberi, millele pidin kirjutama, mis, millal ja kes. Kärt mainis, et mul on kohutav käekiri ja pakkus korduvalt, et ta võib minu eest kirjutada. Tuleb välja, et mul tõepoolest on kohutav käekiri, sest ka politseinik pidi mitu korda täpsustama, mida ma kirjutanud olen. Edaspidi ma kirjutan trükitähtedega. Lisaks sellele andsin pika kirjelduse sellest, kuidas see mees välja nägi, kes mind takistas. Natuke nalja ka: politseinik küsis minu käest, kas nad nägid välja nagu mittetaanlased. Noh, nägid küll, sellised araabid-türklased. Aga poliitkorrektsuse ja diskrimineerimise vabal maal selline küsimus oli naljakas. Paberid täidetud, ei olnudki midagi väga enam teha selles osas.

Seejärel läksime turismiinfosse, sest seal on wifi ja mul oli ju vaja igaks juhuks pangakaart ja id-kaart kinni panna. Kaks telefonikõnet hiljem olidki mu kaardid kinni ja tõesti polnud enam rohkem midagi teha selles suhtes. Seega me läksime kunstimuuseumi, et oma turismieesmärki mitte täielikult hüljata.

Hiljem, kui me olime rongis ja sõitsime juba kodu poole, helistati mulle Taani politseist ja öeldi, et nad on mu rahakoti leidnud ja küsisid, millal ma sellele järele saan minna. Ma ütlesin, et eks ma siis homme tulen, kuna ma praegu juba rongis olen.

Täna käisin siis jälle Kopenhaageni politseijaoskonnas ja saingi oma rahakoti koos kõigi dokumentide, kliendikaartide ja isegi sodiga tagasi. Vargad valisid oma ohvrit küll halvasti, sest nende lõppsaagiks jäi 30 Taani krooni (natukene alla 3 euro) ja 50 Rootsi krooni (umbes 5 eurot). Ma loodan, et neil on sellest elus abi. Hea on, et ma oma dokumendid tagasi sain, sest taastaotlemine võtab aega ja ka raha. Pangakaarti ma taasavada ei saa ja ID-kaardi saan ma uuesti avada alles Eestis olles. Õnneks on mul mobiil-id, mida ma endiselt kasutada saan ja midagi iseenesest tegemata ei tohiks jääda. Lihtsalt natuke ebamugavam on.

Igal juhul, lõppkokkuvõttes on minuga kõik korras ja see on ju see, mis loeb. Ma loodan, et universum annab mulle nüüd mu kaheksa euro eest midagi vastu ka🙂

Mina, asepresident

Nagu ma oma sünnipäevapostituses kirjutasin, kandideerisin ma väitlusseltsi asepresidendi kohale. Nüüd olen ma juba peaaegu kuu aega ametis olnud, seega võib õnne soovida küll🙂

Kuidas ma asepresidendiks sain? Kõige lihtsam on öelda, et kandideerisin ja eks see ole tõde ka. Enne aga pidin ma läbima intervjuu nomineerimiskomiteega. See kõlab palju hirmsamalt, kui see tegelikult oli, sest intervjuu tähendas viieminutilist telefonivestlust, mille käigus ma üritasin seletada, miks ma just asepresident olla tahaksin ja miks ma mingile muule kohale ei sobiks.

Miks just asepresidendiks? Sellest võib raske aru saada olla, eriti seetõttu, et ma ütlen päris tihti “second best is the first loser”. Ma tahtsin asepresidendiks sellepärast, et juhul, kui mul ei ole võimalik olla terve aasta Rootsis järgmisel aastal (plaan on selline), siis ei ole organisatsioon päris peata. Samuti oleks minu suureks miinuseks see, et ma ei oska rootsi keelt ja olgem ausad, kõiki pöördumisi võetakse palju tõsisemalt, kui need on kirjutatud riigikeeles. Ja ma ei tahtnud ka kogu vastutust enda peale, sest lõpuks ikka juht ju vastutab. Olgu, asepresidendina pean ma ilmselt ka päris suure osa enda peale võtma.

Mida ma asepresidendina teen? Nagu ma oma intervjuus ütlesin, siis “everything and anything”. Eile näiteks esindasin meie organisatsiooni ühel üritusel. Kirjutan Twitterisse. Postitan Facebooki. Promon väitlusseltsi. Teen süüa- eelmised kolm nädalat on minu kokakunst olnud teisipäeviti proovimiseks. Kõik on elus!

Loodame, et see juhatus ei jää LDS-il viimaseks🙂

Voices of Women ja muud juttu

Oeh, märkamatult on kuu aega mööda saanud mu viimasest postitusest siin. Ma ei saa öelda, et ma oleksin hirmsasti hõivatud olnud, aga paar asja sai ikka tehtud. Aga alustame algusest ja klaarime vanad võlad ära.

Juba ammu kirjutasin ma sellest, kuidas ma lubasin end ühe ürituse korraldamisele appi. Noh, appilubamine tähendas tegelikult seda, et olin üks peakorraldajatest. Ning selleks ürituseks oli Voices of Women- seminar-konverents, ma ei teagi, mis see õige nimetus on, kus räägitakse naiste ja vähemuste väljakutsetest. See üritus toimus teist korda, seega päris tühjalt kohalt ei pidanud kõike ehitama hakkama.

Esimeseks ülesandeks oli leida inimesed, kes tuleksid ja räägiksid oma kogemustest või millest iganes nad soovivad. Sellega läks meil iseenesest hästi, sest me saime Rebecca Meredithi tulema. Kõik inimesed, kes on väitlemisega seotud, teavad teda, sest ta sattus skandaali, kui Glasgow väitlusturniiril tema ja ta väitluspartneri kohta seksistlikke kommentaare tehti kui nad finaalis väitlesid. Sellest ajendatuna viis Rebecca läbi uuringu, milles küsis väitlejatelt, kas nad on kogenud midagi taolist väitlusmaailmas. See uuring on vabalt kättesaadav internetis, otsisõnadega “Rebecca Meredith misogyny in debating” tuleb kenasti välja. Kuna see on PDF-formaadis, ma siia linki panema ei hakka.  Ja ta tuli meie pisikese konverentsi pärast Londonist Lundi ja oli absoluutselt vaimustav inimene. Ta oli nii armas ja sõbralik ja tore ning tegi nii palju rohkem, kui me talt algselt palusime, et see oli lausa fantastiline. Ma loodan, et meil õnnestub ta ka Lund IV-ks siia meelitada detsembris🙂
Miks Rebecca üldse nii palju rohkem tegi, kui plaanis oli, selle taga on see, et meie teine kõneleja ei jõudnud kohale. Me plaanitud teiseks esinejaks oli meie oma ülikooli külalisprofessor doktor Miriam Estrada-Castillo. Ta annab õigusteaduskonnas ainet Gender and human rights ja oli planeerinud rääkida naiste inimõigustest post-terrorismi ajastul. Seda, mida see tähendama peaks, me teada ei saanudki, sest ta lennuk jäi hiljaks, mistõttu jäi ta jätkulennust maha ja oli Bangkokis sel ajal, kui meie üritus toimus. Nojah, juhtub ikka, aga kahju oli küll, sest tema CV on väga aukartustäratav.
Meie kolmas ettekanne muutus aga paneeldiskussiooniks, mis käsitles naiste alaesindatust teaduses ja tippjuhtimises. Lisaks pidasime maha ka ühe väitluse, mis minu hinnangul ei olnud just kõrgekvaliteediline, aga mis teha. Väitlusteemaks oli FEMEN ja kas alastuse kasutamine feminismi eesmärkide edendamiseks on põhjendatud. Selleks hetkeks, kui me väitlesime, olid kõik aga nii väsinud ja seetõttu ei tulnudki väga hea väitlus välja.

Miks siis meie üritus ei kukkunud nii hästi välja, nagu ma oleksin tahtnud?
Esiteks, inimesed ei ilmunud kohale. Jah, tegemist oli laupäevaga, aga ikkagi. Kirja pani ennast 28 inimest, kohale tuli vist 10. Suhteliselt jama tulemus, kui minu käest küsida. Õnneks meie väitlusseltsi inimesed nagunii olid meil abis ja nii me saime vist 20 inimest kokku.

Ruumi saamsega läks meil kohutavalt kaua aega. Ma ei arvanud, et koha saamisega nii palju jama on, aga ma eksisin. Algne plaan oli õigusteaduskond, kuna see on kesklinnas ja ilus. Aga neile ei sobinud see, et üritus on avalik- on valimisteaasta ja ülikool peab olema poliitiliselt sõltumatu ja muu selline jama. Isegi, kui ma kinnitasin, et väitlusteema on enne kinnitatud ja mingit propagandat teha ei ole võimalik, oli vastuseks kindel ei. Lundis on tegelikult päris palju kohti, kus üritusi pidada, aga Rootsi rendihinnad on ulmelised ja meie ürituse eelarve oli väike. Lõpuks, umbes nädal enne õnnestus meil ruum saada, aga ilmselgelt oli see liiga hilja, et plakatitega inimesi osalema meelitada.

Plakati saime me ka liiga hilja valmis: mina ei tahtnud panna üles plakatit, kus koha asemel ilutseb TBA, seega me ootasime suhtteliselt kaua enne plakati ülespanekut. Tegelikult plakat on meil ilus, aga jah, nädal aega enne laupäevaks inimesi meelitada on siiski raske ka ilusa plakatiga.

Seetõttu, et enamik inimesi kohale ei tulnud, oli meil ka meeletult palju ülejääke toidu osas. Õnneks see sai lahendatud väitlusseltsile porgandeid pakkudes ja ka mina ise sõin nädal aega porksi, praegu enam üldse ei taha sellepärast. Aga ikkagi, arvestus oli tehtud teine, ma vedasin kõik need asjad sinna kohale ja ostsin need ja hoiustasin ja mis kõik veel. Seega sai tehtud palju tühja tööd.

Ja noh, see, et meie kõneleja kohale ei tulnud, oli muidugi kõige halvem. Ning ajakava läks ka kohe algusest peale vastu taevast. Oeh. Õnneks ei ole ürituste korraldamine mu töö ja ma usun, et sellest on õppida nii mõndagi. Esiteks, kõigepealt tuleb koht, kus üritus korraldada, kindlustada. Teiseks, osalustasu tuleb inimestelt ettemaksuna võtta, sest siis on tõenäolisem, et nad kohale tulevad ja kui ei tulegi, siis on vähemalt eelarves raha. Kolmandaks, tegelikult peaks seda nii palju varem korraldama hakkama, sest näiteks sponsoreid on võimatu saada, kui üritus toimub pooleteise kuu pärast. Tegelikult ma ei kahetse, et ma seda korraldasin, aga mul on kahju, et see niimoodi välja kukkus. Järgmisel aastal saab juba keegi teine selle korraldamise rõõmu enda kaela.

Ja meie kaunis poster, mille autoriks on meie väitlusseltsi nüüdne kommunikatsioonijuht Kia.
Luban, et võtan nüüd end kätte ja saan kirjutamisega järje peale. Järgmisena Euroopa meistrivõistlustele kvalifitseerumisest ja Triinu külaskäigust.

1978845_608270772586638_2010092204_n

Vegan/veegan/vegaan?

Ausalt, mul pole aimugi, kuidas see sõna eesti keeles olema peaks.

Ok, ÕS ütles, et esimene variant on õige ja tähendab täistaimetoitlust.

Aga veganlus või veganism on üks nähtus, millega Eesti elades mul kokkupuude puudus. Minu Eesti tutvusringkonnas leidub kaks taimetoitlast ja needki pole mulle väga lähedased inimesed. Ühe viimase uuringu järgi on aga 10% rootslastest taimetoitlased ja 4% lausa veganid. Eriti levinud on see just 16-25-aastaste seas. Ja ka minu siinsete sõprade seas on väga palju taimetoitlasi ja ka veganeid. Ja selletõttu, et koos söögi valmistamine on üks võimalus inimestega aega veeta ja juttu rääkida, olen ma lisaks tavalistele toitudele õppinud tegema ka päris mitmeid vegan-toite, sest kui seltskonnas on nii veganeid, taimetoitlasi kui ka tavatoitlasi, lisaks kõikvõimalikud allergiad, siis on ju kõige lihtsam teha vegan-toitu.

Ja ma pean tunnistama, et olgugi et mind ei ole taimetoitluse ega veganluse rajale meelitatud, on täiesti võimalik teha maitsvaid vegan-toite. Näiteks minu suur lemmik läätsesupp on tegelikult täiesti vegan. Eelmisel nädalal sõin ma väga head porgandi-püreesuppi, mis oli ka täiesti loomavaba. Kuigi ma rikkusin veganluse ära sinna Kreeka jogurtit lisades, aga ta oleks olnud maitsev ka ilma selleta. Samuti on imemaitsvad praetud baklažaanid ja üht head pähklipastat oskan ma ka nüüd valmistada.

Kuid minu meelest on vegan-toit maitsev ainult siis, kui see ongi loodud olema vegan. Eile näiteks aitasin oma kursaõel nationi jaoks brunchi valmistada. Kuna oli pühapäev, siis oli valikuks pannkoogid. Kuidas aga teha vegan-pannkooke? Mina ausalt öeldes ilma munata pannkookide tegemist ette ei kujutanud. Okei, pannkoogijahupulbrist, aga selles on ka ju munapulbrit sees, niiet tegelikult see ei ole vegan. Noh, õnneks on kogemustega veganitel lahendused olemas. Vegan-pannkooke saab nimelt teha jahust, kaerahelbepiimast (jah, selline asi on olemas) ja õlist. Noh, pannkoogi moodi nägid nad välja küll, kuid maitselt olid siiski minu arust suhteliselt maitsetud käkid. Lisaks pannkookidele tegime ka erinevaid täidiseid. Ja üheks täidiseks oli spinati-juustu segu. Vegan-juust on täiesti toimiv asi, näeb välja nagu juust, tekstuur on veidi kõvem ja tihkem, isegi sulab soojuse käes, aga maitse… Oeh, minu arust maitses see veidi nagu plastmass. Lisaks ei taha ma mõeldagi, millised keemilised ühendid seal sees olid, et see juustu moodi olema saada.

Paar nädalat tagasi tegin ma väitlusklubi jaoks vegan-pirukat. Ja selleks, et teada saada, kuidas pirukapõhja ilma munata teha, veetsin ma kaks tundi googeldades. Lõpuks leidsin isegi ühe päris lihtsa retsepti- õli, jahu, sool, sojapiim või apelsinimahl. Aga taas maitses see veidi nagu pappkarp. Kuigi üks mu vegan-sõber sõi seda pirukat kahe suupoolega ja küsis hiljem veel retseptigi, seega ta väga halb ei saanud olla. Sisuks oli tal nimelt vegan-shepherd’s pie. See sisu oli iseenesest täitsa maitsev, aga ma ilmselt sööks kõike, milles on läätsed. Läätsede armastus on miski, mille ma siin olen üles korjanud, ilmselt oma taimetoitlastest sõprade mõjutusel.

Miks siis inimesed ikkagi veganluse kasuks otsustavad? Ma olen kuulnud, et veganlusel on kolm põhjust: eetiline, keskkondlik ja tervislik põhjus. Ehk veganiks hakatakse seetõttu, et loomade tapmine ja söögiks kasvatamine ei sobi inimese eetikaga kokku. Näiteks eile oli üks kutt, kes ütles, et tema hakkas veganiks pärast tapamajas loomadega töötamist, sest talle ei meeldi see, kuidas loomi seal väärkoheldakse. Jah, ma tean, esimese maailma probleem, aga kui see aitab tal ennast paremini tunda, siis miks mitte. Keskkonnapõhjus on suhteliselt lihtne: iga päev avaldatakse uuringuid, kuidas loomakasvatus ei ole jätkusuutlik ja lõpuks peame kõik putukaid närima hakkama. Keskkondlikel põhjustel on minu sõprade seas päris mitu veganiks hakanut. Nad õpivad küll kõik ka keskkonnateadusi, aga ilmselt see oli neile juba ette sisse programmeeritud. Samas on väga palju uuringuid ka teemal, kuidas soja, mis on väga tähtis valguallikas taimedieedil olles, ei ole ka just keskkonnasõbralik… Tervislikel põhjustel veganiks hakanuid mina isiklikult ei tea, aga ilmselt on olemas loomavalgutalumatus või midagi sellist, mis lihtsalt ei lase loomseid asju süüa. Rootsis võiks siia lisada ka veel majandusliku põhjuse. Kuna Rootsis on loomakasvatusstandardid ja keskkonnastandardid megakõrged, siis liha on siin lihtsalt kallis. Umbes kaks korda kallim kui Eestis ja see on supermarketist ostetav liha, lihakarni ei taha minnagi, sest on tunne, et uksest sisse astudes lähed pankrotti. Ning pahatihti on supermarketis müüdav liha sügavkülmutatud, näiteks olen ma ostnud sügavkülmutatud kanakoibi. Ja sügavkülmutamisel on ju omad miinuspooled- eriti näiteks mikroahjus sulatamine.

Kokkuvõtteks siis võiks öelda, et minust veganit ei saa, aga oma toiduvalmitamise ja toidust mõtlemise horisonti olen ma kindlasti avardanud. Lõpetuseks üks Googlest pärit pilt, millest mu sõbranna mulle juba mitu-mitu aastat tagasi rääkis🙂

bigpot6

Kakskümmend kolm!

Laupäeval sain ma hakkama uskumatu saavutusega- sain kakskümmend kolm aastat vanaks. Päris tubli saavutus minu kohta, kes leiab enam-vähem igapäevaselt võimaluse hukkuda. Selle suurepärase saavutuse tähistamiseks reastan ma kakskümmend kolm täiesti suvalist asja endast.

1) Ma olen vasakukäeline. See tähendab, et ma olen vastuvõtlikum skisofreeniale ja kaldun biseksuaalsusele, aga samas olen ka loovam, targem ja mul on rohkem võimalusi saada USA presidendiks.

2) Mulle meeldivad kassid, mu erilised lemmikud on briti lühikarvalised. Ma olen täiesti leppinud tõsiasjaga, et minust võib saada crazy cat lady, sest mu mai alguse plaanis on olla kassihoidja oma sõpradele ja see on väga äge minu arust.

3) Mulle meeldib rulluisutamine. Paar nädalat tagasi lugedes blogipostitust rulluisuvõistluste kohta Eestis tekkis mul nii suur igatsus rulluisutamise vastu. Mu rulluuisud on aga kodus voodi all ja Lundis pole väga häid teid rullitamiseks.

4) Mu lemmikkomm on Miisu. Ja siis Mesikäpp. Nii head lihtsalt!
5) Ma vaatan kohutavaid telesarju. Glee ja MTV The challenge kuuluvad mu menüüsse. Mul pole isegi häbi.

6) Mulle meeldivad lauamängud. Settlers of Catan on mu viimane avastus, muidu läheb loosi alati Sõnamäng, A-st Ü-ni ja Imago.

7) Ma olen palju rohkem hakanud kasutama sõna “uskuma”. Ma usun flash cardidesse. Ma usun ettevalmistamisesse. Ma usun sellesse, et grupitöö on kõige kohutavam asi maailmas. Millessegi üleloomulikku ma vist ei usu.

8) Ma olen tõeline eestlane: ma armastan kama ja rukkileiba. Rukkileivast tunnen ma siin olles aeg-ajalt puudust. Kamast mitte, seda on mul kapis mitu pakki🙂

9) Mul on spirit animal. Austraalia telesarjas My Kitchen Rules on kutt nimega Harry, kes tekitab kogu aeg segadusi ja lõikab endale näppu. Ma tunnen, et ta on mu spirit animal🙂

10) Mulle maitsevad banaanid. Enne Rootsi tulekut ma väga palju banaane ei söönud, nüüd aga on need ilmselt ühed mu lemmikviljad.

11) Mulle meeldib Harry Potter. Filmid, raamatud, fännimuusikalid- bring it on!

12) Mu sõrmed külmetavad kogu aeg. Ma ei tea, miks, aga tundub, nagu ei oleks mu vereringe võimeline verd sõrmedesse viima ja nii nad ongi pidevalt külmad. Siiamaani kannan ma kindaid, kuigi Norra ilmaportaal yrno arvab, et et siin on 13 kraadi sooja.13) Ma tahan maratoni joosta. Mitte küll kohe, aga kunagi. Hetkel on mu pikim joostes läbitud distants kümme kilomeetrit, seega arenguruumi ja -vajadust on veel kõvasti. Vaata ka: kuidas ma oma emaks muutun.

14) Mulle meeldib autot juhtida. Kuigi mu teekond juhilubadeni oli pikk ja vaevarikas, oli see seda väärt, sest mulle tõesti meeldib autoga sõita. Ja sõbrad on ka õnnelikud, kui keegi seda teha viitsib🙂

15) Mulle meeldivad rõdud. Ka seda postitust kirjutan ma rõdu peal võrkkiiges päikesepaistet nautides.

16) Ma ei viitsi second hand poodides käia. Ma tõesti imetlen inimesi, kes viitsivad seal käia ja kes sealt ka midagi ägedat leiavad. Mina ei leia ja ei viitsi. Mu isiklik stiil on muidugi selletõttu suhteliselt olematu, aga nii halb kui see rootslastel on, see nüüd ka pole.

17) Ma ei söö rosinaid, aga armastan viinamarju. Kui ma loeksin kokku, kui palju kordi on mulle öeldud “Aga rosinad on ju kuivatatud viinamarjad, kuidas sa neid siis sööd?”, läheks mul lugemine enne sassi, kui ma oma kümnenda sünnipäevani jõuaksin.

18) Ma tunnen puudust täielikult komplekteeritud köögist. Imelik, ma tean, aga mul ei ole siin normaalselt lõikavaid nuge, saumiksrit ega ka tavamiksri vahustamislabasid. Ja ma tunnen neist puudust.

19) Ma tahan minna Legolandi. Ma olin kuni Lundi kolimiseni veendunud, et Legoland on Kopenhaagenis. Ei ole, hoopis teises Taani otsas on ja sinnaminek ei ole üldse nii lihtne ega odav kui Kopenhaagenisse. Aga küll ma selleni jõuan.

20) Mulle meeldib kududa ja heegeldada. Mitte küll liiga palju, aga vahel tuleb tuju peale ja nii ma olen kudunud nädalaga kaks salli või heegeldanud teki. Pärlitööd, õmblemist ja tikkimist ma aga ei valda.

21) Mulle meeldivad kirjatarbed. Mu süda nutab nähes sulepäid, sest minu jaoks on see võimatu missioon.

22) Ma kandideerin Lund Debate Society juhatusse. Valimised on teisipäeval🙂

23) Mulle maitseb brokkoli.

DSC_0951See pilt on tehtud minu sünnipäeva-fikal Lundi väidetavalt parimas kondiitriäris Mormors bageri (Vanaema pagariäri)🙂

Ma ei olegi täiesti lootusetu ehk kuidas ma vastlakukleid küpsetasin

Eile oli vastlapäev, mis Rootsis kannab nime Fettisdagen. Minu arust päris sobiv nimi, sest ega vastlakuklid figuurile just kasuks ei tule. Hoolimata sellest oli mulle juba paar päeva tagasi mingil kummalisel põhjusel pähe istutunud mõte, et võiks vastlakukleid küpsetada. Loomulikult võiks kukleid ka poest osta, aga see ei ole ikka päris see ja sai on Rootsis kallis kah. Igaks juhuks küsisin ma Ode käest järgi, kas pärmitaignast kuklite tegemine on kohutavalt keeruline ja saades vastuseks, et kuklid ei ole keerulised, head kuklid on, otsustasin ma seda siiski proovida. Sest kui välja ei tule, saab ju alati poest osta.

Kuna mul oli eile koolivaba päev, mille missioonide hulka kuulus ainult mu essee viidete parandamine ja viimane ülelugemine, siis aega mul selle taignaga möllata oli kah. Mul oli suurepärane plaan: minna jooksma, siis poodi ja siis küpsetama asuda. Õnneks on mu plaanide elluviimise oskus suhteliselt hea ja täpselt nii ka läks.

Minu pärmitaigna retsept, nagu kõik head asjad, tuli välja Googlest ja on siin. Kuna siin ei ole pärm mitte 50 grammises pakis, vaid 42 grammises pakis, siis ma vähendasin kõiki teisi koguseid ka u 15% jagu. Kes ütles, et elus pole matemaatikat vaja? Retsepti kiituseks pean ma ütlema, et seda oli väga lihtne järgida, ainus minu jaoks küsimusi tekitav hetk oli pärmi suhkruga hõõrumine. No ei mina mäleta, palju tuleb suhkrut panna, et pärm vedelaks muutuks. Katse-eksitus meetodil aga sain pärmi ka vedelaks ja tainas võis kerkima asuda🙂 Poole tunniga kerkis tainas üle kausiääre ja siis ma otsustasin, et on õige aeg teise faasi kallale asuda. Pean tunnistama, et ma ei olnud just liiga täpne oma mõõtmistes ja kardemoni panin täiesti vaba randmega ja vanillisuhkrut ka, sest mulle tundus tainas liiga maitsetu. Tund aega hiljem asusin ma kukleid tegema.

Oh, seda rõõmu taignaga mässamisest! Ma pean tunnistama, et minu keskmise muna suurused varieerusid ikka väga palju, mõni kukkel sai sellise McDonaldsi hamburgeri mõõtu ja teine jälle pisikese kukli kategooriasse. Kokkuvõttes sain ma oma taignast 24 kuklit ja olin päris rahul iseendaga. Küpsesid 15 minutit ahjus ja terve kodu oli mõnusat lõhna täis🙂
Õhtul võtsin oma kuklid ja vahukoore kaasa väitlusklubisse, samuti ka moosi ja martsipani. Nimelt on Rootsis kombeks süüa vastlakukleid nii, et vahukoore all on tükk martsipani, mitte moosi, nagu Eestis. Mõlemad variandid on head, aga mulle meeldib moosiga siiski rohkem🙂
Lõpp-produktist fotojäädvustus ka, Eesti-stiilis on vasakul ja Rootsi-stiilis paremal🙂
1975057_10152230338229911_1327712917_n

Nalja kah

Värvisin mina eile õhtul rõõmsalt juukseid ja istusin oma toas ja vaatasin mingit mõttetut MTV sarja ja ootasin, et saaks minna värvi maha pesema. Uksele koputab väga mureliku näoga Georg, kes küsib, kas minuga ikka kõik korras on. Ma vaatasin teda lihtsalt segaduses näoga ja küsisin, miks ei peaks olema. Mille peale tema ütles, et vannitoas on veri. Sel hetkel taipasin ma, et ilmselt ei ole ta kunagi varem elanud koos punaseid juukseid teeskleva tütarlapsega ja et minu kraanikausipesu ilmselt ei olnud nii põhjalik, kui ma arvasin. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et ma lihtsalt värvin juukseid🙂