Esimesed kümme sammu

Kõik tervisepsortlased teavad, et kümme sammu diivanilt ukseni on trenni kõige raskemad kümme sammu. Ega minagi teistsugune ole. Eriti rasked on need kümme sammu siis, kui õues sajab ja/või on pime. Talv põhjamaades on aga täpselt selline. Lisaraskust lisab neile kümnele sammule ka see, et vahepeal olid jõulud ja puhkus (loe: mitte midagi tegemine).

Ometi suutsin ma eile ja üleeile need kümme sammu teha. Kuigi õues oli pime, sooja oli umbes pool kraadi ja natukene sadas isegi lund. Aga kui ma juba väljas olen, on nii palju raskem mitte joosta. Ja nii ma siis tegingi 40-minutilise jooksuringi ning olin endaga hiljem oi-kui-rahul.

Ma pean ütlema, et mulle meeldib lumesajus oluliselt rohkem joosta kui vihmasajus, isegi kui lume puhul on sooja viis kraadi vähem. Nüüd motiveerin end taas seda kümmet sammu ette võtma 🙂

 

Miks kõik sarjad halvad on?

Natukene liialdan, päris kõik sarjad ei ole halvad, aga enamik neist sarjadest, mida mina vaatan, on sel hooajal kehvemaks läinud kui eelmistel hooaegadel. Seega, kes ei taha, et ma nende rõõmu rikuksin (sõnaraamat pakub mulle, et spoiler on rõõmurikkuja ja ÕS ütleb, et spoiler on autokere aerodünaamilisi omadusi muutev tarind), siis edasi mitte lugeda, sest ma ilmselgelt räägin mingisuguse sündmuse või pöörde ära.

Sarjad, mis on kehvemad, kui eelmisel hooajal/eelmistel hooaegadel:

1) Castle: nüüd kõlan ma nagu mingi räme feminist, aga eelmise hooaja viimane osa, kus Castle esitas Beckettile ultimaatumi, kas mina või töökoht teises linnas, ajas mind ikka korralikult närvi. Castle on ju multimiljonärist kirjanik, kes võib oma tööd teha ükskõik kus. Ja see abieluettepanek muutis asjad ainult hullemaks. Selles hooajas sai Beckett kiiresti oma unelmate töölt kinga ja jooksis mehe juurde tagasi. Ja nüüd nad on õnnelikud ja lahendavad üha vähemusutavaks muutuvaid mõrvu. Oeh. See oli minu jaoks naljakas, et Lanie võttis sünnituse vastu, aga muidu on see sari oma võlu kaotanud. Pluss, Alexist on väga vähe ja see teeb mind kurvaks.

2) How I met your mother: selle sarja “parim enne” oli tegelikult juba kaks aastat tagasi, aga ilmselgelt ei suudetud rahale ära öelda ja nii seda sarja venitataksegi. See hooaeg on olnud eriti veniv ja mitte kuhugi jõudev, kuigi paar head osa on ka olnud. Ega ma enne lõppu ju pooleli jätta ka ei saa, eksju. “How I met your dad’i” aga mul kavas vaatama hakata ei ole.

3) Sherlock: minu lemmik lemmiksari aga ei suutnud ka eelmiste hooaegade tasemel olla. Olgu, ootused sellele sarjale olid väga kõrged, sest seda hooaega tuli kaks aastat oodata. Ja siis tuli esimene osa välja, mis oli täielik käkk. Ainus hea osa sellest osast oli see, kuidas Sherlock vastu kõrvu sai. Teine osa oli ootuste kõrgusel ja kolmas osa oli lihtsalt liiga palju otsade kokkutoomist. Mulle ei meeldinud see, et uus paha ei saanud endale korraliku lugugi enne kui ta juba kõrvaldati. Ehk nad suudavad järgmise hooajaga end parandada.

4) Homeland: mulle lihtsalt ei meeldi mingisugused suhteliinid sarjades, kus suhteliin ei ole peamine. Carrie ja Brody suhteliin ei ole mulle kuangi meeldinud ja eelmises hooajas hakkas see juba kohati võimust võtma, aga õnneks siis lahutati esiarmastajapaar. See hooaeg aga on olnud igav, lausa nii igav, et ma ei ole kõiki osi vaadanud ja olen lihtsalt wikipediast lugenud osade kokkuvõtteid. Järgmisel hooajal ma seda sarja ei vaata, sest Carrie peategelasena….oeh, ta ei meeldinud mulle kaaspeategelasenagi.

5) Glee: pidada Gleed heaks sarjaks on vale, aga see hooaeg on viinud halva sarja mõtte uuele tasemele. Ylvis “The fox” käpiknukkudega oli minu jaoks liig. Ja Corey Monteithi surma kajastamine andis Gleele suurepärase võimaluse näidata, et narkootikumid on pahad, aga üks kord elus jäeti sotsiaalselt tundlik teema kõrvale ja lihtsalt avaldati austust näitlejale. Kuigi kui minu kohta öeldaks, et mu parimad päevad olid keskkoolis, siis ma tunneks end küll elus läbi kukkununa. Isegi kui ma oleksin välja mõeldud tegelane.

Palun, palun, ärge käkkige “Troonide mängu” ära, muidu ma olen väga kuri. Eriti kuna see hooaeg on mu lemmikraamatust 🙂

Puhkuse kokkuvõte

Minu 29-päevase puhkuse sisse mahtus:

  • 2 kolmapäevaõhtut sõbrannadega: eelmistel aastatel oli meil traditsiooniks igal kolmapäevaõhtul kokku saada ja filmi vaadata/juttu rääkida
  • 2 kinoskäiku: “Gravity” ja “Kääbik”. “Gravity”  alguses mulle ei meeldinud, lõpuks täitsa meeldis. “Kääbik” oli HFR film ja mul oli pärast pool tundi paha olla. Lisaks, Smaug oli esimeses osas sinine ja enam ei olnud ja film oli ilgelt pikk ja suht tüütu.
  • Kadri kassi kiusamine: Kadri võttis endale punase kassi ja mul oli ju vaja kassi näha ja katsuda. Ok, Kadrit oli ka tore näha.
  • 1 sünnipäev sugulastega: mu täditütar sai 12-aastaseks
  • mitu-mitu jõulude tähistamist: palju sööki ja kingitusi
  • 1 klubiskäik: oleks kaks, aga aastavahetusel ma klubisse ei jõudnud
  • maal käimine: ega maal eriti midagi ei teinud, aga ikka oli tunne, et sai midagi rohkemat päevaga ette võetud
  • 1 Tartu-külastus: Kadri FB väidab, et tal oli “elusündmus”, osaliselt sellepärast ja teiseks, sest ma pole ammu Tartus käinud. Lisaks: sa tead, et sa oled Tallinnast, kui bussi peale minnes mitte valideerimine tundub naljakas 🙂
  • 1 uue koha külastus: Odega Café Lyonis. Oli tore ja trés francais: sõime konnajalgu 🙂
  • 3 kontserti: Smilers Rock Cafes, Smilers Vabaduse väljakul ja Shanon ning Tanel Padar Rock Cafes.
  • palju kordi Katani asutajaid mängimine: minu uus lemmikmäng ja üks jõulukinkidest 🙂
  • Teleka vaatamine rohkem tunde, kui mulle meeldiks tunnistada: minul ega Odel pole telekat ja siis me laadisime oma akusid.
    Seekord sai nii palju tehtud, eks näis, mida lihavõttepuhkus toob 🙂

Uuel aastal uue hooga

Ma olen olnud laisk ja halb blogija, aga õnneks on olemas suurepärane asi nimega aastavahetus ja nagu ikka, saab siis kõiki oma halbu harjumusi ja kehvi omadusi muuta. No tegelikult on aastavahetus lihtsalt vabandus selleks, et endale lubadusi anda, aga here goes!

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?

Elasin üksi. Elasin korterikaaslastega. Lõpetasin ülikooli. Müüsin auto maha. Päris palju asju sai tehtud esimest korda. Mõnda ilmselt ka viimast 🙂

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ei mäleta, et oleks midagi lubanud. Igaks juhuks midagi uut ka ei luba.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?

Stipendiumi mu Rootsi-elu rahastamiseks 🙂 Ma muudkui kandideerin ja ühtki ei saa. Rohkem meelekindlust.

6. Mis riike külastasid?

Soome Ruisrocki ajal, Läti Loora juures maal olles (kui Läti on 10 km eemal, oleks patt sinna mitte minna). Rootsi, aga seda väga pikaks ajaks. Kopenhaageni lennujaam vist Taani-külastuse alla ei lähe. Prantsusmaa, täpsemalt Pariis jaanuaris. Disneyland on nii äge, aga oma lapsi ma sinna ei võta!

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?

20.august, sest siis lehvitasin lennujaamas oma sõpradele ja astusin oma Rootsi-ellu.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ülikooli lõpetamine. Ülikooli alustamine. Iseseisvalt elades mitte kogu aeg feilimine.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Klausi ostmine. Klaus tekitab mulle pidevalt probleeme ja mul oleks odavam olnud osta uus ratas. Ma armastan Klausi, aga ta on ilge bitch.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Hahahaaa! Ma kukkusin rattaga ja põlv sai haiget. Pidevalt on mul kuskil mingi sinikas või kriim. aga midagi, mis traumapunkti vääriline oleks, ei juhtunud. Sülitan nüüd üle õla.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kõik oma head asjad olen ma saanud kingiks. Viimase aja parim ost oli MaxFactori Whipped Creme jumestuskreem 🙂

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Ester. Ta on nii tubli, kirjutas lõputöö kahe nädalaga valmis, vahetas töökohta, käib trennis, omab funktsionaalset suhet ja suudab pidevalt olla olemas ka minu jaoks, kes ma Rootsis olen.
Loora, sest ta tuli ka Rootsi, kuigi ta kahtles selles pikalt, lõpetas ülikooli fantastiliselt hea lõputööga ning selle eest, et ta ei lase ennast tagasilöökidest heidutada.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Meeste,  kes vastavad lause peale “Ma olen abielus/kihlatud/mul on mees/lapsed” lausega “Ja mis siis?”.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Elamisele Rootsis. Suvele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ruisrockile minek. Rootsi kolimine. Ülikooli lõpetamine.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?

Biffy Clyro “Many of horror”. Nautige seda lugu siin.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem (natukene)

iii. vaesem või rikkam? Oleneb 🙂

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Õppida saaks alati rohkem. Tööd saaks alati rohkem teha. Koristama peaks ma kindlasti rohkem. Trenni oleks pidanud ka rohkem tegema.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Prokrastineerinud ehk niisama logelenud moodsa sõnaga. Muretsenud asjade pärast, mida ma tegelikult mõjutada ei saa.

20. Kas sa armusid aastal 2013?

Nope. Kui mitte lugeda kleite-seelikuid-jms 🙂

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null, olen korralik tüdruk 🙂

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

BBC Sherlock. Troonide mäng.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Eip.

24. Parim raamat, mida lugesid?

John Green “The Fault in Our Stars”, mille osas ma Eestis olin hipster, sest eestikeeles ilmus see alles umbes kuu aega tagasi, Ode kinkis inglisekeelse variandi mulle sünnipäevaks ja ma lugesin seda juba aprillis.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ruisrock avastas minu jaoks päris palju. The Sounds. Biffy Clyro.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Ülikooli lõpudiplomi 🙂 Punase käekoti 🙂

27. Mis oli selle aasta parim film?

Mul ei ole meeles, et ükski film oleks parim olnud. Päris mitu head filmi sai nähtud küll.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Kakskend kaks- viimane taks. Oli pidu sõpradega ja oli lahe.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Teadmine, et mul on novembris viis vaba päeva varem, kui nädal enne, sest siis ma oleksin saanud koju tulla 🙂

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Law student chic- nööbitavad pluusid kombineeritud mustade/viigipükstega või seelikuga. Kodupäevadel pidzaama. Suvel- kleidid ja plätud 🙂

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sõbrad.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Benedict Cumberbatch (ei, ma ei pidanud seda googeldama, et õigesti kirjutada!). Ian Somerhalder.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Sookvoodid Europarlamendis. Kohalikud valimised.

34. Keda igatsesid?

Rootsis olles igatsesin endale armsaid inimesi. Isegi kasse igatsesin.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lucy ja Jonas, ma arvan. Nad on mõlemad kohutavalt ägedad inimesed ja nende uks on alati avatud, nii piltlikult kui otseselt.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.

Läätsesupp on väga maitsev.

Esimene pilt on tehtud juba aastal 2014. Teine pilt on veel 2013 ja suvalised inimesed photobombivad.

IMAG0082P1010403-vi

Terry Pratchett: Choosing to die

Minu programmile lisaks pakub siinne õigusteaduskond ka inimõiguste programmi, millel on oma tudengiorganisatsioon Jus Humanis. Jus Humanis korraldas sellel nädalal oma talvefoorumit, mille käisgus oli ka filmiõhtu Terry Pratchetti dokumentaaliga, milles ta uurib oma võimalusi “oma tingimustel” surra.

See film on hirmus masendav, kuid samas ka hirmus hea. Terry Pratchett tunneb teema vastu sellepärast huvi, et tal on diagnoositud Alzheimer, mis ajapikku muudab inimese mälutuks ja talle tundub selline perspektiiv kohutav. Paljudes Euroopa riikides on enesetapule kaasaaitamine aga kriminaliseeritud, seega olukorras, kus inimene ise ei ole võimeline endalt elu võtma, ei ole see võimalik ilma karistuseta. Terry Pratchett näiteks ei ole võimeline enam ise trükkima, oma viimase raamatu kirjutas ta dikteerimise teel.

Siiski on eurooplastel olemas veel üks väljaspääs- kõigi võimaluste maa Šveits. Seal nimelt on selline organisatsioon nagu Dignitas, mis korraldab inimestele “oma tingimustel” suremist. See aga ei ole nii lihtne, seal on palju õiguslikke nüansse ja loomulikult ka emotsionaalseid. Filmi käigus kohtub Pratchett mitme inimesega, kes on oma otsuse teinud. Terry Pratchett on siiamaani elus, kuid ta on Suurbritannias selle teema eestkõneleja.

Õiguslikus plaanis on tegemist küsimusega, kas õigus elule tähendab ka õigust surra. Mina isiklikult leian, et see peaks nii olema. Tõmmates paralleeli koduloomadega- kui koduloomad jäävad liiga haigeks või on ilmselgelt valudes, siis neid lubatakse magama panna küll, inimeste puhul on see aga keelatud. Vabandust, kui see liiga karmilt kõlab. Samuti on inimestel võimalus oma meditsiinilisele kaardile lasta kirjtuada elustamise keeld või vereülekande keeld, mis sisuliselt võivad ka viia surmani, seega ei saa öelda, et inimese õigus elule ei kätke endast mingis osas õigust elust loobuda. Ja enesetapp ei ole ka kriminaliseeritud, isegi enam Suurbritannias mitte.

Samas on ka hetkel Šveitsis kehtiva korra juures palju küsimusi, millele mina ei olnud varem mõelnud ja mis muudavad “omal tingimustel” suremise äärmiselt keerukaks. Näiteks on nõue, et inimene peab olema mõistuse juures. See aga tähendab seda, et näiteks Alzheimeri patsiendid peavad otsuse vastu võtma varem, kui selleks tegelikult vajadus oleks. Samuti on nõue, et patsient peab ise suutma mürgi sisse võtta. Kuigi tegemist on “assisted suicide’iga”, siis tegelikkuses peab inimene ise teo tegema, teised inimesed, kes seal juures on, ei saa lihtsalt karistada selle eest, et nad tal surra lasid. Sellel nõudel on ilmselt ka inimlik põhjus, sest ilmselt ei taha keegi võtta emotsionaalset vastutust teise inimese surma eest. Ja psühhopaate, kes seda nõus tegema oleksid, ei tohiks seda tegema lasta…

Lisaks õiguslikele raskustele on see ka tohutult emotsionaalne teema. Mis saab neist inimestest, kes maha jäävad? Ma pean tunnistama, et ma nutsin mitu korda filmi jooksul, sest see tundus nii õudne. Samas on ka oma armastatud inimest kannatamas näha õudne. Või Alzheimeri puhul iga päevaga vähem tema ise olemas näha, mis võib olla veelgi hullem.

Ma arvan, et sellel teemal on rohkem küsimusi, kui vastuseid. Selle filmi vaatamine tekitab kindlasti küsimusi juurde igaühele.

Jõuluootus

Täna on esimene advent. Väljas on kaheksa kraadi sooja ja jube tugev tuul. Ei ole jõulutunnet, no lihtsalt ei ole.See muidugi ka ei aita, et eile Tallinnas lund sadama hakkas. Ma vihkan teid kõiki, kellel lund on.

Advendiküünla panin kodus põlema küll ja advendikalender on mul ka, kuigi selle leidmine oli raske. Mul on üks kindel advendikalener, mis mul kodus olnud on mitu-mitu aastat. Seal peal on jõuluvana oma saaniga ja tume taevas. Seda siin ei leidunud. Selleks, et ma ikka ilusa advendikalendri saaksin, pidin ma läbi käima viis poodi, ainult üks suurem poekett jäi läbi vaatamata. Minu nõuded advendikalendrile on ilus pilt ja jõuluvana sisaldumine pildil. Esimeses kahes poes ei olnud ühtki kalendrit. Teisest poest leidsin ma Haribo kalendri, mis oli kallis ja sisaldas kummikarusid. Kummikarud on head küll, aga mitte advendikalendris. Selles poes leidus ka Disney kalender, mis oli lihtsalt kole. Kolmas pood ei lisanud valikusse midagi uut, neljandas poes oli ka Hello Kitty kalender. Järgmisel päeval otsustasin ma ette võtta retke Lidlisse, sest ehk sakslased teevad normaalseid advendikalendreid. Õnneks ei pidanud ma tühjade kätega lahkuma ja sain päris okei kalendri, kuigi ilusam, kui see kodune see siiski ei ole.
Esimene advent on siin küllaltki tähtis päev, sest siis avatakse jõuluturud ja kõikidel kuuskedel säravad küünlad. Jõuluturud on suhteliselt mannetud Tallinna omaga võrreldes, kuid glögi ja piparkoogid saab ikka kätte. Lisaks müüakse siin ka suhkruga õunu, mida ka Pariisi jõuluturul müüdi ja mis on maitsvad. Šokolaadiga õunad oleks muidugi veel paremad… 🙂 Ning pontšikuid müüdi ka jõuluturul, mis oli veidi naljakas, aga miks mitte, kui inimesed neid ostavad. Eriti naljakas oli minu jaoks see, et siin sai osta verivorsti nagu hot dogi, vorst antakse sulle kätte ja pane sinepit või muud peale, kuidas ise soovid.

Igal juhul, pildid Lundi jõulukaunistustest.

IMAG0965 IMAG0968 IMAG0972  IMAG0974 IMAG0976 IMAG0979 IMAG0980 IMAG0985 IMAG0992 IMAG0995 IMAG0998 IMAG1002 IMAG1003 IMAG1005Pilt1:kuusk katedraali ees
Pilt 2: Lilla Fiskaregatan
Pilt 3: Stortorgeti puud jõulutuledes
Pilt 4: veel üks puu Stortorgetil
Pilt 5: Kuusk Bantorgetil
Pilt 6: Kommipoe vaateaken
Pilt 7: Kuusk Stortorgetil
Pilt8: Kastan AF maja ees
Pilt 9: Kuusk Martenstorgetil
Pilt 10: Puu tuledes
Pilt 11-13: Stortorgeti kuuse erinevad nurgad
Pilt 14: Minu advendikalender ja -küünal 🙂

For one night only: stiiliblogi

Nagu ma eelmises postituses lubasin, siis saab minust üheks postituseks stiiliblogija. Mingi eriline ilu- ja stiiliinimene ma ei ole, sellepärast ühekordne üritus. Ja loomulikult on selle inspiratsiooniks rootslased ja nende stiil. Või kui täpsem olla, siis selle puudumine.

Kui Kate (Ode iirlasest sõbranna, kellel on Rootsis elav sõbranna) meil külas käis ja ütles, et rootslastel on täielik stiilipuudus, ei tahtnud ma teda eriti uskuda, sest kõik ajakirjad pasundavad sellest, kuidas rootslastel on maailma parim tänavastiil ja muidu vinged soengud ja aksessuaarid. Nüüd siin olles saan ma aga aru, mida ta mõtles.

Esiteks, kõigil on ühesugused asjad. Praegu on siin megapopulaarsed sellised saapad nagu on pildil number 1 ja 2. Ja need on jalas kõigil, nii meestel kui naistel. Minu meelest ei ole need eriti kaunid ja mina ei oskaks neid millegagi ilusamana välja paistma ka panna. See aga ei loe, need sobivad ilmselt rootslaste meelest kõigega.Teine väga populaarne asi siin on Longchampi kott, mida saab imetleda pildil 3. Loomulikult ilmselt ei ole kõigil see originaalkott, kuid samas stiilis kott on igal teisel tüdrukul. See kott pidi hästi praktiline olema, veekindel ja tuulekindel ja vastupidav. Taas on see nii paljudel inimestel, et jube kohe. Ja minu meelest puudub tal kaunidus ka, aga ilu on ikka vaataja silmades, eksole.
Kolmandaks, see on küll juuratudengite viga, sest meil oli karjäärimess, kust sai tasuta asju, ka kotte, on koledad reklaamkotid. Muidugi ei ole kõik reklaamkotid koledad, kuid mõned on selle eest eriti koledad. Kuid inimesed kasutavad neid ikka.

Enne, kui ma Rootsi tulin, lugesin ma netist artikleid “10 nippi Rootsis elamiseks” ja muid nendesarnaseid ja neis oli väga tihti öeldud, et “business casual” tähendab teksasid. Ja nii ongi, business casual ongi teksad. Ning teksad on kõik loomulikult skinny-jeans. Kõigil, meestel kohati isegi skinnymad kui naistel.

Kuid see ei ole veel kõik, nagu ikka heas telepoes. Tütarlastele tähendab see seda, et retuusid on täiesti okei. Kui ma Eestis teeksin esitlust suurima advokaadibüroo advokaatidele, ei tuleks ma sinna dressides-tossudes või retuusides. Siin aga on see täiesti levinud praktika. Üldse on tossude, just silmapaistvalt jooksutossude kandmine tavaline. Teksad, pluus, sall ja jooksutossud. Ererohelise äärega jooksutossud. Muidu vaatad, et täitsa tavaline riietus ja siis vaatad jalanõude poole ja nendeks on jooksutossud. No ei ole ilus, ei ole. Eestis kannaks ma midagi sellist ainult maal…

Mina käin siiski kleitide ja seelikutega ja proovin end siiski inimliku ja presenteeritavana hoida, aga olgem ausad, nii vabas suhtumises on see kohati raske. Kuid ma annan endast parima!
Ja sellega lõpetan ma rääkimise teemast, millest ma tegelikult eriti ei tea ja luban, et rohkem selliseid postitusi ei tule 🙂 Pühapäeval juba jõuluteemaline kirjutis!10270319411230 10271885230110
Saapapildid on pärit Dinsko (ka Lundis olemasolev kingapood) ja kotipilt on Longchampi kodulehelt.longchamp_sac_porte_main_s_le_pliage_1621089300_0

Pidev töö semestri vältel….

Iga tudeng teab seda ütlust, et “pidev töö semestri vältel tagab edu sessil”. Noh, osaliselt on selles ilmselt tõde.

Oma eksamikogemustest kirjutasin ma siin. Nüüd aga olen ma ka eksamitulemused teada saanud. Ja ma pean ütlema, et mul läks uskumatult hästi.See eksam, mis oli maailma lihtsaim, oli seda ka teistele inimestele, seega seal ei olnud tegemist lihtsalt minu arvamusega ja seda peegeldasid ka tulemused. Kõik inimesed, kes eksamit tegid, said läbi ja ainult üks inimene sai minimaalse hinde, teised said kõik paremad hinded. Ma ei tea, kui palju punkte ma täpselt sellel eksamil sain, sest ma pole oma eksamit vaatamas käinud, aga üle 80% punktidest sain ma kätte, et hinne AB saavutada.

Ja see teine eksam, mille üle ma ka oma blogipostituses kurtsin ja mõned blogilugejad ennast lausa vabatahtlikult hullumeelseteks kuulutasid, selle tulemus tuli eile. Ma mitte ainult ei saanud sellest ainest läbi, vaid ma olin kursuse parim. Maksimumpunktidega. Ma pole seda eksamit ka vaatamas käinud, aga ilmselgelt suutsin ma ainult suurepäraseid asju sinna kirja panna. Endal küll selline tunne ei olnud ja ma siiski kahtlustan, et mu prantslasest õppejõud tarbis nädalavahetusel Pariisis töid parandades rohkem veini, kui vaja oleks, aga nii on.

Aga tulles tagasi selle kõigile tuntud lause juurde. Ma ei saa öelda, et mul siin sess kui selline oli, nagu Eestis. Kaks eksamit ei ole ju sess ja pealegi ei olnud nendeks ette nähtud mingisugust eraldi aega, lihtsalt aine sai läbi ja oli eksam. Seega ei saa öelda, et pidev töö tagab edu sessil. Kuid eksamil siiski. Mina tegin küll kogu aeg tööd nende kuude jooksul, Craig & DeBurca (Euroopa Liidu õiguse õpik, nii 1100 lk) oli mu kaaslane päris mitmel õhtul ja nagu mu Twitter ja Facebook tunnistada võivad, tegelesin ma päris palju ka kohtuotsuste ja artiklite lugemisega. Lisaks enne eksamit tegin ma endale kohtuasjadest flash card’id (eestikeelne vaste oleks?). Seega, see, et välismaa ülikoolides tuleb oluliselt rohkem iseseisvat tööd teha, ei ole müüt. Uskuge oma õppejõude selle koha pealt, või kui neid uskuda ei taha, uskuge mind 🙂

Igal juhul, mina olen oma esimese “sessiga” rahul ja nüüd pean lihtsalt oma “taset” edaspidi ka sama kõrgel hoidma 🙂

Edasised postitused: muutun ilu- ja stiiliblogiks üheks postituseks, loon uue alateema “lawyering” ja näitan pilte jõuluehtes Lundist.

Rootsi ülikooli kandideerimisest

Ma tean, et vähemalt üks inimene mu tutvusringkonnas puutub selle teemaga lähiajal kokku ja ehk leidub juhuslikke inimesi ka, kellele selleteemaline postitus abiks oleks. Seega, here goes.

Ma tahaksin öelda, et Rootsi süsteem on sama lihtne, kui Eesti SAIS, kuid kahjuks see nii ei ole. Mingil määral on neil olemas oma SAIS, kuid see on siiski erinev kui meie oma, sest paberivabast asjaajamisest on siin riigis asjad kaugel. Rootsi SAIS on lihtsalt klikitegemise süsteem, tegelik töö käib siiski mujal.

Esimene samm: vali välja ülikoolid/programmid, mis sind huvitavad. Korraga saab kandideerida kuni nelja programmi ja on oluline, millises järjestuses sa nad kirja paned, sest sisse saad sa ainult ühte. Kui sul läheb õnneks oma esimesse valikusse sisse saada, siis teised ülikoolid sinu avaldust enam ei kaalugi ja tee on vaba järgmistele kandidaatidele. Seega on äärmiselt oluline see, millises järjestuses programmid on. On võimalik kandideerida ka siis, kui sa oled bakalaureuseastme viimase semestri üliõpilane. Või vähemalt oled sa seda valiku tegemise ajaks (märtsikuu). Bakalaureuseõppesse saab kandideerida ainult keskkoolidiplomi olemasolu korral ja enamus (nii 99%) bakalaureuseprogrammidest on rootsikeelsed, seega neisse kandideerimise tõenäosus on suhteliselt väike. Kui programmid on valitud, tuleb Rootsi SAIS-is lihtsalt klikk teha ja oma avaldus kinnitada.

Siit läheb asi aga keerulisemaks, sest on vaja kokku ajada erinevaid dokumente ja lõpuks need POSTIGA Rootsi saata. Ja tähtaegadest tuleb kinni pidada, sest nad ei arvesta mitte postitempli kuupäeva, vaid seda, millal kiri füüsiliselt nendeni jõudis. Ja ausalt, sa ei taha, et su avaldus jääks läbi vaatamata, sest see jõudis kaks päeva liiga hilja kohale.

Kui programmid on valitud, siis tuleb vaadata, millised on nende nõuded. Kõik programmid nõuavad kinnitust, et sa oled viimase semestri üliõpilane/lõpudiplomit, akadeemilist õiendit/õppetulemuste väljavõtet, EL-i kodakondsuse tõestamist (sest EL-i kodanikele ei ole õppemaksu Rootsis), inglise keele oskuse tõendit, cover sheeti (Rootsi SAIS-ist väljaprinditav, lihtsalt isikuandmed). Lisaks võib olla erinevatel programmidel erinevaid lisadokumentide nõudeid.

Lähme siis aga dokumentide juurde:

Kinnitus, et sa oled viimase semestri üliõpilane: Minu jaoks oli see äärmiselt lihtne, lihtsalt küsisin dekanaadist inglisekeelse tõendi õppimise kohta. Ülikoolipoolne tempel oli piisav kinnitus dokumendi õigsusest, ei mingit apostillimist ega notariaalset kinnitust.

Akadeemiline õiend: sama lugu, küsisin lihtsalt dekanaadist inglisekeelse väljavõtte. Taas ei mingeid formaalsusi.

EL-i kodakondsuse tõendamine: õnneks on ka see lihtne. Tee oma ID-kaardist/passist koopia ja keegi teine kirjutab sinna peale oma allkirja ja kontaktandmed. Oma allkirja ja kontaktandmetega kinnitab see inimene, et see on tõesti õige koopia.

Cover sheet- vajuta Print cover sheet ja ongi kõik.

inglise keele oskuse tõendit: no sellega on natukene keerulisem lugu, sest nad ei aktsepteeri kõiki teste ja erinevatel testidel on erinevad toimumisajad ja kui sa ei ela Tallinnas, siis võib päris hull lugu olla. Minul oli selles osas lihtne, et Tallinna Ülikool, kus testid toimuvad, on minust 20 minutilise trollisõidu ja 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mina tegin IELTS-i testi sellel lihtsal põhjusel, et selle testid toimuvad tihedamini ja mulle tundus see lihtsam kui Cambridge või TOEFL. Cambridge’i testi eelis on muidugi see, et ta kestab terve elu, kui IELTS kestab ainult kaks aastat. TOEFL-i miinuseks minu jaoks on see, et seal on kõik väga arvutipõhine ja ma eelistan ikkagi inimesega rääkimist. IELTS-i teste korraldab TLÜ kaks korda kuus, seega ei tohiks olla liiga raske koha saamine testile. Lisaks tulevad IELTS-i tulemused kahe nädalaga, seega ei pea ka liiga kaua küüsi närima kodus ja kui piisavalt vara teha, jõuab isegi uuesti teha, kui vajadust peaks olema.

Magistriprogrammides on Rootsis inglise keele nõudeks IELTS-i puhul 6.5 (maksimum on 9.0) ja ma pean tunnistama, et alguses tundus see mulle küll keeruline saavutada. Tegelikkuses see nii ei ole, see alistus mulle väga kergesti. Kuid ma soovitaksin algselt testi-formaati harjutada, sest kui viimane test, mille sa inglise keeles tegid, oli riigieksam kolm aastat tagasi, siis sa enam ei ole nii proff reporte ja essay’sid treima. Minu jaoks oli kõige raskem osa kirjutamine, sest mul tuli veidi ajast puudu. Seal on kaks kirjutamisülesannet, millest üks on statistikal põhinev (võrdle andmeid) ja teine arvamuse avaldamine. Ma raiskasin jube palju aega selle esimese ülesande peale, ideaalis peaks selle saama 20 minutiga tehtud, teine ülesanne peaks võtma ülejäänud 40 minutit. Mul läks pool ja pool ja ülelugemiseks enam aega ei jagunud, mis ilmselgelt väljendus ka selles, et kirjutamisosa skoor mu kõige madalam oli.

Kuulamisosa oli lihtne, samuti oli lugemisosa lihtne minu jaoks. Lugemises oleneb aga veidike õnnest ka, sest näiteks mulle ei istu “true-false-no information” tüüpi ülesanded, kuid õnneks oli mul testis vist 3 küsimust sellist tüüpi. Rääkimises ma läksin megalt närvi, nagu ikka, aga ma suutsin ennast vandumast ja lohakalt rääkimisest siiski säästa. Rääkimises on palju osi ja teemad võivad olla väga naljakad. Ma pidin rääkima oma kodust ja toalilledest näiteks. Ja lõpuks pidin pidama monoloogi töötegemise teemal. Täpsemalt kahjuks enam ei mäleta. Kuid kindluse mõttes võiks kõiki osi harjutada, eriti kui on probleeme näiteks aja täisrääkimisega (minul ei ole, eksole 🙂 ).

Aga see pole veel kõik! Lisaks võivad programmid nõuda erinevaid lisadokumente.

Mina pidin esitama igale programmile motivatsioonikirja ja kaks soovituskirja, Loora aga esitas oma bakalaureusetöö kokkuvõtte.

Näpunäiteid motivatsioonikirjaks: Minu jaoks on motivatsioonikirjad maailma kõige hullem bullshit, mida kirjutada saab. Alati on ju kirjas, kuidas ma tahan maailma päästa, mulle meeldivad kutsikad ja mul on Einsteini IQ. Loomulikult kirjutasin ma ka midagi sarnast. Oma esimese programmi (see, mida ma praegu õpin 🙂 ) motivatsioonikiri oli mul minu arust kõige parem. Selles kirjas kirjutasin ma, millised on minu unistused ja miks see programm aitab mul need saavutada ja miks ma just Rootsis peaksin õppima. See viimane oli hästi lihtne, sest Eestis praktiliselt spetsialiseeritud õiguse õppimise võimalus puudub. Seda, et neil EL-i kodanikele õppemaksu ei ole, ma ei maininud 🙂 Kuigi ka see on tegelikult valikut mõjutav faktor.

Aga ma ütleks, et otseselt valetada ei tohiks, kuigi kui intervjuud ei ole, on sind raskem vahele võtta, aga ilustada asju ilmselt võib. Ma ütleksin, et esimesse motivatsioonikirja tuleks panna kõige rohkem tööd ja siis seda teiste programmide jaoks kohendada, vähemalt mina enam-vähem nii tegin. Loomulikult on abiks ka see, kui keegi teine aitab sul seda kirjutada 🙂

Soovituskirjad: Siin on mul ainult üks soovitus. Tee kindlaks, et sa oled võimeline soovituskirju saama. Minu soovituskirjadest pidi vähemalt üks olema akadeemiline (loe: õppejõu kirjutatud) ja selleks, et õppejõud sind soovitada saaks, peab ta tegelikult ka teadma, kes sa oled. Kui sa lendad lihtsalt peale inimesele ja ütled, et tahaks soovituskirja, siis sa kas ei saa seda või saad mingi üldsõnalise jama. Seega, tee nagu mina: ole aktiivne, kommenteeri, käi pinda oma kaasüliõpilastele küsimusi küsides ja neile vastates. Ahjaa, paras annus põhjalikkust ei tee ka paha, sest sa ei taha, et juhtuks nii nagu minu kursaõega, kellele õppejõud keeldus soovituskirja andmast, sest ta kirjutas kehva uurimistöö. Ja nii jäigi tütarlapsel Prantsusmaa ülikooli kandideerimata…

Kindlasti unustasin ma palju ära, aga mingi ülevaade on ikka 🙂 E-mailid ju lendavad ja kommentaarium on avatud, kui kellelgi edasist abi on vaja 🙂