100 päeva (hommikujooksu)

Ma usun, et enam-vähem kõik Eesti inimesed teavad Facebooki üleskutsest teha 100 päeva järjest hommikujooksu. Sellel üleskutsel on juba väga palju järgijaid ja see algas 26. veebruaril ja peaks lõppema 5.juunil, mil sada päeva saab täis.

Minu jaoks on hirmutav mõelda sellele, et viiendal juunil lõppeb ka ametlikult minu kooliaasta. Minu esimene aasta magistriõpinguid saab oma lõpu juba vähem kui saja päeva pärast. Oeh, sellele mõelda on päris hirmutav, sest see tähendab, et minu päris-täiskasvanuks saamine tuleb üha lähemale. Iseenesest ei ole päris-täiskasvanuks saamise juures midagi halba ja osaliselt ma seda isegi ootan, et ma oleksin päris täisväärtuslik inimene ja mitte enam tudeng. Kuigi ka tudengielul pole midagi viga 🙂

Kuid naljakas selle juures on see, et kui ma mõtlesin välismaale õppima asumise peale, tundus kaks aastat nagu terve igavik. Seda eriti alguses, kui mitte kõik sõbrad selle idee poolt ei olnud. Hiljem hakkas see tõesti tunduma “ainult” kaks aastat ja praegu tegelikult on nii, et see ei ole ju mitte midagi. Ilmselt on tegemist jälle fenomeniga, et aeg hakkab kiiremini liikuma, mida vanemaks sa saad. Kohati liigub aeg lausa kiremini kui ma seda tahaksin, näiteks on mul kolmapäevaks vaja esitada üks koolitöö ja see aeg läheneb küll hirmuäratava kiirusega. Samas on mul palju, mida oodata, lähemas perspektiivis koidab minu sünnipäev, pikemalt aga lihavõttevaheaeg ja suvi ja kõik toredad sündmused ja inimesed. Kuid siiski on natukene õudne mõelda sellele, et kohe-kohe ongi pool läbi…

Hommikujooksust kah siis, et pealkiri päris petukas ei oleks. Täna ma tegin hommikujooksu, enne kella üheksat olin ma juba jooksmas. Ma käin tegelikult jooksmas keskmiselt 4-5 korda nädalas, aga suhteliselt harva hommikuti, pigem päeval. Seda seetõttu, et mul on enamasti päeval aega selleks ja seetõttu, et mulle meeldib soojus ja valgus. Kell üheksa hommikul ei ole küll enam pime, aga kui mul on valida neljakraadise ja kaheksakraadise ilma vahel, siis valin ma enamasti soojema ilma. Pluss, hommikul voodist kohe liibukatesse hüpata on kuidagi eriti raske minu jaoks.

Jooksust veel: sel nädalal olen ma tubli olnud ja oma kella programmi järgi jooksnud ja ma olen täheldanud seda, et kui ma jooksen madalama pulsiga (teises, mitte kolmandas tsoonis), siis ma jaksan kauem joosta (kolm ringi, mitte kaks ja tundub nagu oleks jõudu rohkemakski, aga siis tuleb mõistus koju ja ütleb, et aitab, kui sa homme ka kõndida tahad) ja lihased ei jää nii valusaks. Eelmisel nädalal tegin ma jooksu kolmandas tsoonis ja oi, kuidas säärelihased valutasid. Nii hullusti kohe, et isegi magneesiumijook ja venitused ei aidanud. Sel nädalal on aga kõik tipp-topp ja plaanis on ka nädalavahetusel jooksma minna, ehk isegi suudan kellegi endaga kaasa meelitada 🙂

Mul ootab veel postitus minu elu esimesest väitlusturniirist lõpuni kirjutamist ja siis juba ilmselt sünnipäevapostitus ja seejärel veel üks asi, mida ma siin korraldada aitan. Eks ma proovin enda kirjutamise paremini kätte võtta ja mitte megapikki pause sisse jätta. Ilmselt pean ma tegema blogiga samamoodi nagu spordiga- võta aega, planeeri, mitte ära jäta seda niisama ootama.
Lõppu üks mu üle-eelmisel nädalal tehtud pilt, millel on näha kollased lilled pargis 🙂

IMAG1060

5 asja Eesti kohta, mis inimesi üllatavad

Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul reastan viis asja, mis inimesi Eesti puhul üllatavad, puhtalt minu kogemusele tuginedes, loomulikult.

1) On olemas eesti keel.

See on üllatav enamasti küll ameeriklastele, kuid leidub ka teisi, kelle jaoks on see üllatus, et meil on ka oma keel olemas. Tavaline vestlus on selline: “Kust sa pärit oled?” “Eestist.” “Oo, nii põnev. Mis keelt te Eestis räägite/kas te räägite Eestis vene keelt?” “Eesti keelt.” Sellele järgneb tavaliselt küsimus, kas eesti keel on ka läti-leedu-vene keelele sarnane ja minu suurepärane seletus, kuidas eesti keele sugulaskeeled on ainult soome ja ungari. Ungarlastega rääkides olen ma tuvastanud ühe sama sõna eesti ja ungari keeles- käsi.

2) Eesti on Rootsile väga lähedal

Ma ei tea, kas mujal maailmas geograafiat ei õpetata või milles viga on, aga inimesed on siiralt üllatunud, et Eesti ja Rootsi on naaberriigid.

3) Eestis on külm

Kui siin oli vahepeal vapustavad kolm kraadi külma, siis inimesed kurtsid, et on megakülm. Noh, ma siis rikkusin nende virisemisrõõmu ja ütlesin, et Eestis on vahel lausa kolmkümmend kraadi külma. Miskipärast kolm kraadi külma ei tundunudki enam maailmalõpp.

4) Kõik eestlased ei tea üksteist

Kui sa ei ole esimene eestlane, kellega kohtutakse, siis järgneb loomulikult küsimus “Kas sa tead ka Marit, Matit ja Priitu?”.  Ei, kõik eestlased ei tunne üksteist, Eesti ei ole nii väike. Kuigi ühiseid sõpru Facebookis on meil ilmselt küll, sest nii väike Eesti on.

5) Ja Lääne-Euroopa eri: Eesti riik ei toeta oma tudengeid. Üldse.

Rootsi riik annab oma tudengitele toetust 78 eurot nädalas. Ja see on ainult selle eest, et sa õpid, sa ei pea isegi mingisuguseid tulemusi näitama. Isegi täiskohaga õppima ei pea, piisab poolest koormusest. Ja niipalju, kui ma olen rääkinud Lääne-Euroopast pärit inimestega, on igal riigil mingisugune toetussüsteem olemas. Selles osas on Eesti ikka väga Ida-Euroopa riik. Ja mina ja Kärt oleme endiselt 2 broke girls 😀

Palju õnne, Eesti!
Pildil on Tiffany pildistatuna eelmisel aastal 🙂

197400_10200204542709630_427166768_n

Täiesti tahtmatult (pool)brändipede

On päris palju inimesi, kes arvavad, et on kõige hullem kuritegu, kui sul on Nike püksid ja Adidase tossud. Või veel hullem, Puma tossud. Ma ei tea, miks, aga arvamus, et kõik spordiriided peaksid olema ühest brändist, on suhteliselt levinud.

Mina seda poliitikat ei poolda ja minu spordiriiete seast leiab enam-vähem kõiki firmanimesid ja mõningaid asju ka ilma nimeta. Täna aga jooksma minnes panin ma tähele, et enamus minu täna väljapaistvatest riietest on sama firma toodang. Minu jooksupüksid, jakk ja kindad olid kõik Asicsi omad 🙂 Ainsad asjad, mis mu brändipede imago ära rikkusid, olid mu Adidase tossud. Ma tean, et normaalsed inimesed ei paneks kuuekraadises soojas kindaid kätte, aga mul on probleemid vereringega kätes ja mulle meeldib, kui on soe, seega ma olen nõus pigem sellega, et mul on palav kui et mul on külm.

Sellist avastust oli naljakas teha, sest ma olen enamasti ostnud spordiriideid kas funktsionaalsuse või värvi järgi (enamus neist on helesinised, v.a kindad, mis on erkroosad :D). Naljakas on see sellepärast, et ma ei vaata tavaliselt üldse brändi, aga tundub, et siiski mingil määral olen sellest mõjutatud.

Oma ema tütar

Ma mäletan, millise näoga ma oma ema vaatasin, kui ta ütles, et läheb oma teise kodusse jooksuga. Vahemaa iseenesest ei olnudki nii pikk, umbes neli kilomeetrit, aga kasutada jooksu punktist A punkti B jõudmiseks tundus minu jaoks kui mitte tobe, siis vähemalt veider.

Täna oli mul vaja minna Komvuxi, et tagastada oma rootsi keele õpik. Samuti oli mul plaanis täna trenni teha. Algne plaan oli mul sõita rattaga Komvuxi ja sealt linna trenni ja siis õhtul koju. Kuid milleks teha nii palju erinevaid asju, kui saab neid ühendada? Nii ma siis tõmbasingi liibukad jalga ja võtsin raamatu kaenlasse ja läksin jooksuga Komvuxi. Ja koju tagasi ka.

Umbes 7,8 kilomeetrit jooksu (kui uskuda Google Mapsi) ja tõestus, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem oma ema moodi ma olen.

Lund Gossip Society

Ma kandideerin taas ühele stipendiumile. Kõik hoiavad nüüd pöial, eksole. Aga selleks, et üldse kandideerida, oli mul vaja isiklikku soovituskirja. Ma mõtlesin sellele umbes kaks minutit, et kellelt see saada. Väga raske valik langes lõpuks Lucyle, sest tal on autoriteeti (siiski Lund Debate Society debate director ja doktorant majanduses) ja ta teab, et ma olen tegelikult äge ja hea inimene, kuigi see ei pruugi alguses nii paista. Andsin talle oma soovist paar nädalat tagasi teada ja esmaspäeval käisin oma soovituskirjal järel. Kuna ma päris täpselt ei teadnud, kus tema kontor asub ja Kärt teadis ja lisaks jäi see ka tema koduteele, siis läksime sinna Kärdiga koos. Idee poolest võiks mõelda, et võtad kirja ja lähed koju, aga loomulikult ei lähe asjad nii, nagu sa arvad.

Istusime umbes tund aega Lucy töö juures ja rääkisime elust ja inimestest (loe: klatšisime täiega). Kui lõpuks tundus, et on õige aeg kodu poole minema hakata, kutsus Lucy enda juurde edasi jätkama seda suurepärast jutlemist. Kuna mina läheksin nagunii samale poole, siis minul polnud selle vastu midagi. Kärt elab küll hoopis teises linna otsas, aga ega esmaspäeva õhtul tegelikult paremat teha ei ole. Tee peal liitus meiega ka Matti ja nii me Lucy juurde läksimegi.

Õhtu jooksul sai küll vist enam-vähem kõik inimesed ja asjad läbi aruutatud, lisaks vahetatud mõtteid ülikoolihariduse, seksuaalse ahistamise ja matemaatika teemadel. Selle õhtu jooksul lubasin ma Lucyle ka väga mitmete asjade korraldamisega aidata ja muidu igal pool jalus ja abis olla. Oeh, eks näis, mis sellest saab 🙂
Koju jõudsina ma kell pool üks, sest Lund Gossip Society võttis lihtsalt nii palju aega. Aga tore oli küll ja miks mitte teha seda ka teine kord.

3 asja, mis ma täna õppisin

Nagu Aryalt küsitakse “A Dance with Dragons-is”, millised kolm asja ta täna õppis, mida ta varem ei teadnud, vastan mina täna nii:

1) Kapsa riivimine on maailma kõige õudsem tegevus- terve maailm on kapsast täis ja ega ta eriti riivuda ka ei taha. Ma mõtlesin, et teen kapsa-porgandisalatit, aga ma andsin kiirelt alla ja mõtlesin, et kuidas küll inimesed seda teevad. Viis minutit hiljem tabas mind selgusehetk, et köögikombainid on ka olemas. Mul siin ei ole, seega kapsa-porgandisalat jääb ära. Ainus, mille ma korralikult ära riivitud sain, on mu vasaku käe pöidlaküüs.

2) Pahkluule on võimalik sinikas saada- kui sa lööd sinna vastu 10-kilose kangi otsaga. Auts. Räägin kogemusest.

3) On võimalik oma arvuti desktop tagurpidi keerata- mitte peegelpilti vaid alumine ots üles. Ja see käib väga lihtsa klahvikombinatsiooniga, millele ma peale sattusin My Kitchen Rules’i vaadates. Nagu ikka sellistes olukordades, helistasin ma oma vennale ja olukord lahenes kiiresti 🙂

Ma feilin elus vahepeal ikka päris korralikult. Uskumatu.

Julian Barnes “The Sense of an Ending”

Ma lõpetasin (LÕPUKS!) “Jää ja tule laulu” seeria uuesti läbi lugemise ja pärast seda valdas mind täielik teadmatus, mida järgmiseks lugeda. Nii mõnus oli mitu kood järjest lihtsalt Kindle-st järgmine peatükk lugeda või Kindle endale lugema panna ja siis viie minutiga magama jääda. Aga nagu kõik head asjad, sai seegi otsa. Selleks, et mitte teadmatuses ja kirjandusepuuduses vaevelda, pöördusin ma Facebookis oma sõprade poole ja mu kursavend Ian soovitas mulle Julian Barnes’i raamatut “The Sense of an Ending”. Selle raamatu läbilugemiseks kulus mul üks päev. Uinak oli ka vahepeal. Aga milline suurepärane päev see oli.

“The Sense of an Ending” on lugu läbi mälestuste. Peategelane-jutustaja on Tony, kes räägib oma elust- juhtumistest kooliajal ja ka hiljem. Raamatu esimene osa keskendubki kooliajale ja Tony ning tema sõprade uuele kamraadile Adrianile. Esimese osa lõpus teeb Adrian enesetapu. Teises osas hakkavad sündmused hargnema sellest, kui Tony ülikooliaegse kallima Veronica ema sureb ja jätab mingil põhjusel ka Tonyle osa oma pärandist. Selle tulemusena hakkab Tony taas Veronicaga suhtlema ja peab nii mitmedki asjad oma minevikus ümber hindama.
Ja siis tuleb lõpp. Milline lõpp see on, oeh. Ma veetsin pärast raamatu lõpetamist tund aega internetis tuulates ja lugedes erinevaid seletusi sellele lõpule. Väga põnev oli ja siiamaani ma ei ole päris kindel, kas ma sain sellest ikka õigesti aru. Odele kui kirjandusteadust õppinule oleks kindlasti neid teooriaid lugeda põnev, sest seal kasutati palju kirjandusteaduslikke termineid. Või teine võimalus on see, et tal  oleks kohutavalt igav 🙂

Igal juhul, julgen soovitada.

Ja hea nali ka siia: täna alustasin ma uut raamatut, Stephen Fry “Making History” ja seal on Julian Barnes’i mainitud. Ilmselgelt ma muigasin selle peale.

Raamatusoovitusi pole kunagi liialt, olen avatud uutele pakkumistele.

Bowling!

Lundis on bowling! Jah, see võib mõnele tulla üllatusena, sest Lund on ju peamiselt tudengilinn ja bowling ei ole just tudengisport. Ja lisaks sellele on bowlingu koht alkoholivaba, mis kindlasti ei meelita tudengeid ligi. Ei tohi siiski unustada, et lisaks 47 000 tudengile on linnas ka teisi inimesi, kellest mõnele kindlasti meeldib bowlingut mängida. Tegelikult meeldib see ka mõnele tudengile- minu kursaõde Diana mängb bowlingut võistlemise tasemel ja teeb kolm korda nädalas trenni. Lisaks on tal roosa bowlinguvarustuse kott 🙂

Diana eestvedamisel saigi ette võetud kursakaaslastega bowlingusse minek. Siinses bowlingus saab ühel rajal mängida kuni neli inimest, mitte kuus nagu neis bowlingukohtades, kus ma Eestis käinud olen. Tänu Diana erisidemetele bowlinguga oli aga see oluliselt odavam kui Eestis- inimese kohta oli maksumus 40 SEK-i (u 4.50 EUR) ja selles sisaldus kaks ja pool tundi mängimist ja bowlingukingade laenutus.

Iseendalegi üllatuseks ei olnud ma üldse nii kehv, kuigi ma mängisin bowlingut viimati detsembris 2012 ja siis lõppes see kohutava hävinguga. Nüüd aga suutsin ma mõlemas mängus skoorida üle saja punkti. Esimeses mängus sain ma 103 punkti ja teises 127 punkti. Diana tulemuse kõrval see loomulikult kahvatus, aga vähemalt oma kursavend Peterile, kellega ma samal rajal mängisin, tegin ära 🙂

Loomulikult minule omaselt õnnestus mul kaks korda peaaegu ninali käia, aga ma süüdistan selles loomulikult rada ja kingi. Mitu korda õnnestus mul ka elegantselt põlv maha panna ja selle tulemusena on mul mõlemad põlved veidikene sinised. 10-aastane poiss nagu ma olen, eksole.

Pärast bowlingut ei tahtnud keegi eriti koju minna ja nationid ka ei tõmmanud ja nii me läksime mu gruusialasest kursavenna Irakli juurde. Ja Iraklil oli missioon kõik inimesed purju joota. Selleks pakkus ta kõigile suure entusiasmiga viina ja käis pidevalt küsimas, miks inimesed ei joo ja kus nende klaas on. Mõne inimese osas tal see ka õnnestus, sest näiteks Mari jäi sinna magama voodi peale, Peter ja Kamile aga kööki väljalülitatud pliidi peal kartuleid ja kalapulki praadima. Hoolimata kaardi-joomamängust, mina suutsin oma joobeastme siiski kontrolli all hoida. Võib-olla oli see sellest, et mina polnud see, kes rattapudelist viinakokteili jõi 😀

Kell pool kolm olin ma kodus ja suutsin enne magamaminekut isegi meigi maha võtta ja hambad pesta. Great success!

Pilt ka meie bowlingu-seltskonnast 🙂 (Mu jalad näevad väga värd-lühikesed välja, sest ma olen mingis imelikus poolkükis, sest poisid ei ole piisavalt pikad. First world problems 😀 )

1689252_10200653867064076_763998912_n

Melodifestivalen- kvaliteettelevisioon oma parimas kastmes

Eile algas Rootsis Melodifestivalen ehk eurolaulu valimine. SVT, mis on siinne vaste ETV-le, kandis seda ka interneti vahendusel üle ja sellepärast ei olnud mul ühtki vabandust miks mitte seda vaadata. Ma üldse ei kahetse laupäevaõhtu kodus veetmist, sest Melodifestivalen on meelelahutus oma parimas vormis.

Rootsi süsteem on veidi tesitsugune kui Eesti oma, nimelt osaleb siin eelvoorus 32 laulu, mis on jaotatud nelja eelvooru.Eelvoorus toimub kaks hääletusvooru, millest teise pääseb viis parimat laulu. Neist viiest saab kaks otse finaali ja kaks laulu saavad lohutusvooru, kust lõpuks ka kaks laulu finaali hääletatakse. Iga saade filmitakse erinevas Rootsi linnas. Eilne saade filmiti Malmös eelmise aasta Eurovisioni paigas Malmö Arenal. Pluss, üks saatejuhtidest on Lundist pärit 🙂

Saade ise oli päris tempokas, sest pooleteise tunniga said kõik esinetud ja hääletatud ja isegi mõned veidrad naljad visatud. Loomulikult tehti nalja selle üle, et taanlased eelmisel aastal võitsid ja milliseid tundeid see rootslastes tekitas (rootslased ja taanlased suhtuvad üksteisesse nagu eestlased lätlastesse).

Laulud olid suurepärased europopi esindajad- kaheksast laulust kuus oli tõeline europopp. Üks oli ballaad ja üks selline Vaiko Epliku-Robin Juhkentali stiilis lugu. Rootsikeelseid lugusid oli kolm, ülejäänud olid inglisekeelsed.

Lauludest siis ka:

1) YOHIO- “To the End”
Suurepärane europopp, tempokas, mõttetu sisuga ja väga kaasakiskuv. Yohio ise näeb välja väga sädelev ja stiliseeritud. Mulle see lugu meeldis ja see sai ka esimesena otse finaali.

2) Mahan Moin “Aleo”
See lugu kandis edasi suurepärast eurovisiooni-traditsiooni mõelda välja sõnu. Aga laul oli tempokas, laval tantsisid mehed, naine ei olnud küll kuigi ilus, aga mis teha. Ehk see, et naine väga kaunis polnud, sai laulule saatuslikuks, sest ta jäi seitsmendale kohale.

3) Linnus Svenning “Bröder” (“Vennad”)

Esimene rootsikeelne lugu, mida esitab selline kutt, kelle hääl ja välimus üldse kokku ei lähe. Sama probleem oli Shannoni eelmisel lauljal, kes nägi välja väga hirmuäratav ja siis laulis imalseebiseid laule. Aga laul oli alguses veidi aeglasem ja siis kiskus ikka europopiks ära. Mulle meeldis. Ja rootslastele ka, aga mitte liiga palju, sest see lugu sai lohutusvooru.

4) Elisa Lindström- “Casanova”
Ilus poolpaljas tüdruk, kes on varasemalt osalenud ka laste-eurovisioonil, laulab väga kaasakiskuvat ja rütmikat lugu. Ülikondades meestantsijad ei tee kogu kompotile üldse kahju. Sellel lool läks aga õnnetult, sest ta sai küll lõppvooruhääletamisse, kuid osutus ainsaks, mis ei saanud edasi. Pole hullu, tibi on veel noor (22) ja jõuab kindlasti veel mitu korda proovida.

5) Alvaro Estrella- “Bedroom”
Hispaanlase välimusega kutt laulab taas väga rütmikat ja europopist nõretavat lugu. Laulu sõnum on väga otsekohene, aga eurovisioonil ei pane ju keegi midagi pahaks. Kokkuvõttes jäi see lugu kuuendale kohale.

6) Ellen Benediktson- “Songbird”
Ainus ballaad selles õhtus. Kui see algas, siis ma ikka salamisi lootsin, et kisub europopiks ära, aga kahjuks ei kiskunud. Tegelikult oli see täitsa hea lugu ja eurolauluna on tal potentsiaali ka. Aga mina eelistan europoppi. Rootslastele see lugu meeldis väga, sest ka see lugu jõudis otse finaali.

7) Sylvester Schlegel- “Bygdens son” (“Asula/maakoha poeg”)

See oli see kahtlane Vaiko Epliku stiilis lugu. Mulle kõige vähem meeldinud lugu, sest mulle üldiselt selline hipsterlus ei istu. Rootslastele ilmselt ka mitte, sest see laul jäi viimaseks.

8) Helena Paparizou- “Survivor”
See nimi peaks kõigile eurovisiooni fännidele tuttav olema. Jah, tegemist on sama naisega, kes võitis Kreekat esindades lauluga “My number one” Eurovisiooni aastal 2005. Aastad on mööda läinud ja tütarlaps on veidi kogukamaks muutunud, aga europopp on jääv. Loo algus on küll veidi elektro, aga ei saa ikka europoppi kaua peita ja refräänis tuli see ikka välja. Kahjuks rootslased liiga kõrgelt tema pingutusi ei hinnanud ja Helena peab jätkama oma teed lohutusvoorus.

Ainult viis nädalat veel! Järgmisel nädalal on Melodifestivalen hokilinnas Linköpingus, aga mina ei saa seda otsesaatena vaadata, sest uskumatu küll, aga mul on laupäevaks plaanid 🙂 Kindlasti aga vaatan ma selle hiljem ära.

Logga_14_1024x576Pilt on pärit svt kodulehelt.

Ringreis ümbruses

Seekord tulid mulle külla Merili ja Ode ja nendega sai tehtud väike ringreis ümbruskonnas: Malmö ja Kopenhaagen (või peaks kirjutama Copenhagen või København?: ma ei tea, milline on uus õigekeelsustrend kohanimede osas) said külastatud. Kõigest lähemalt:

  • Nii Merili ja Odega külastasin ma väitlusklubi. Ma otsustasin rootsi keele kursustest loobuda, sest kui kahe kuu järel endiselt on tasemeks: “Kas kuuled vahet ä ja e vahel?”, siis tundus mulle see ajaraiskamisena. Niisiis väitlusklubi. Kui Meriliga käisin, oli teemaks “This house regrets the rise of hook-up culture”, mis oli tavalisest veidi kergem ja lõbusam teema. Odega käies oli teemaks “This house believes that the EU should accept the Ukraine unconditionally to the EU”. See oli tõsisem ja iseenesest ka sisukam väitlus, aga lõbus oli mõlemal korral.
  • Koridoripidu: läks õnneks ja mu kursavennal oli sünnipäev just sel nädalal. Peol oli tore ja enam-vähem kõigi Lundi kreeklastega sai kohtutud. Ka mu korterinaabri Georgiga, kellega eelneva kolme päeva jooksul tutvutud ei oldud. Korterinaabrite omamise eripäradest saab lugeda siin.
  • Mu kursakaaslased leidsid kõik peale Kamile, et me oleme Odega väga ühte nägu. Üks mu väitluse-sõber leidis isegi, et me oleme “almost identical”. Ma ei tea, kus nad sarnasust nägid, sest me Odega üldiselt leiame, et me ei ole eriti ühte nägu, ma olen vennaga rohkem sama nägu.
  • Kodused õhtud filmidega: ma pole ammu nii palju filme vaadanud. Alustades äärmiselt kehvast “Sisterhood of travelling pants 2”, “New Year’s Eve” ja lõpetades väga hea “About time” ja “Dallas Buyers Club”.
  • Kopenhaagen: oli tuuline ja veidi külm. Väike Merineitsi on suurim pettumus pärast Mona Lisat: see on nii pisike ja mittemidagiütlev. Kopenhaagen iseenesest oli täitsa kena ja kui Tivoli lahti on, võiks sinna tagasi minna.
  • Malmö: poodlemine on Malmö märgusõna. Käisime Triangelnis ja shoppasime päris palju. Iseenesest allahindlused on siin päris head: ma ostsin endale koti, mille eest ma maksin 89 SEK-i, mille täishind oli 299 SEK-i. Ja Merili tegi endale Build-a-bear’is karu, mille nimeks sai Gustavsson. Selles poes oli meil kohutavalt lõbus ja üks unistuste töökoht jälle juures 🙂
  • Lund: noh, siinne ekskursioon võtab maksimaalselt kaks tundi. Kuid me tegime selle ka läbi, vaatasime katedraali ja ülikoolihooneid.
  • Kulinaarsed elamused: ma ostsin proovimiseks Kallest, mida siin nimetatakse kaaviariks, kuid mis tegelikkuses on soolane kalapasta ja tuubijuustu. Tuubijuust meeldis kõigile, Kalles mitte nii väga. Loomulikult sõime väga palju lihapalle. Odega proovisime ka silli, mis on kastmes kala. Sinepikaste oli magus ja tilline, kuid mitte halb. Ja läätsesupp sai ka fänne juurde. Teel peolt koju sõime ka falafelit, mis ei olnud eriti hea minu arust, aga ma pole ka falafeli-ekspert.

Paar pilti siis ka, et veidi elu juurde tuua 🙂

Pilt 1: Kalapastariiul poes
Pilt 2: Tivoli värava ees
Pilt 3: Kopenhaagensi loetakse päevi Eurovisioonini

Pilt 4: Merineitsi. Oeh.

Pilt 5: KFC ehk mida Eestis veel pole
Pilt 6: Ode sai kuulsaks: Ode kepsutas üle nende vagude ja siis mingid kutid palusid tal seda veel teha, et ka ise sellest pilti teha. Väga naljakas oli.
Pilt 7: Nyhavn teel Merineitsi poole.

1390313788950 (2) 1390399108707 1390399498729 (2) 1390408944818 1390409196573 DSC05909 (2) DSC05932