Täiesti tahtmatult (pool)brändipede

On päris palju inimesi, kes arvavad, et on kõige hullem kuritegu, kui sul on Nike püksid ja Adidase tossud. Või veel hullem, Puma tossud. Ma ei tea, miks, aga arvamus, et kõik spordiriided peaksid olema ühest brändist, on suhteliselt levinud.

Mina seda poliitikat ei poolda ja minu spordiriiete seast leiab enam-vähem kõiki firmanimesid ja mõningaid asju ka ilma nimeta. Täna aga jooksma minnes panin ma tähele, et enamus minu täna väljapaistvatest riietest on sama firma toodang. Minu jooksupüksid, jakk ja kindad olid kõik Asicsi omad 🙂 Ainsad asjad, mis mu brändipede imago ära rikkusid, olid mu Adidase tossud. Ma tean, et normaalsed inimesed ei paneks kuuekraadises soojas kindaid kätte, aga mul on probleemid vereringega kätes ja mulle meeldib, kui on soe, seega ma olen nõus pigem sellega, et mul on palav kui et mul on külm.

Sellist avastust oli naljakas teha, sest ma olen enamasti ostnud spordiriideid kas funktsionaalsuse või värvi järgi (enamus neist on helesinised, v.a kindad, mis on erkroosad :D). Naljakas on see sellepärast, et ma ei vaata tavaliselt üldse brändi, aga tundub, et siiski mingil määral olen sellest mõjutatud.

Uuel aastal uue hooga

Ma olen olnud laisk ja halb blogija, aga õnneks on olemas suurepärane asi nimega aastavahetus ja nagu ikka, saab siis kõiki oma halbu harjumusi ja kehvi omadusi muuta. No tegelikult on aastavahetus lihtsalt vabandus selleks, et endale lubadusi anda, aga here goes!

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?

Elasin üksi. Elasin korterikaaslastega. Lõpetasin ülikooli. Müüsin auto maha. Päris palju asju sai tehtud esimest korda. Mõnda ilmselt ka viimast 🙂

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ei mäleta, et oleks midagi lubanud. Igaks juhuks midagi uut ka ei luba.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?

Stipendiumi mu Rootsi-elu rahastamiseks 🙂 Ma muudkui kandideerin ja ühtki ei saa. Rohkem meelekindlust.

6. Mis riike külastasid?

Soome Ruisrocki ajal, Läti Loora juures maal olles (kui Läti on 10 km eemal, oleks patt sinna mitte minna). Rootsi, aga seda väga pikaks ajaks. Kopenhaageni lennujaam vist Taani-külastuse alla ei lähe. Prantsusmaa, täpsemalt Pariis jaanuaris. Disneyland on nii äge, aga oma lapsi ma sinna ei võta!

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?

20.august, sest siis lehvitasin lennujaamas oma sõpradele ja astusin oma Rootsi-ellu.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ülikooli lõpetamine. Ülikooli alustamine. Iseseisvalt elades mitte kogu aeg feilimine.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Klausi ostmine. Klaus tekitab mulle pidevalt probleeme ja mul oleks odavam olnud osta uus ratas. Ma armastan Klausi, aga ta on ilge bitch.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Hahahaaa! Ma kukkusin rattaga ja põlv sai haiget. Pidevalt on mul kuskil mingi sinikas või kriim. aga midagi, mis traumapunkti vääriline oleks, ei juhtunud. Sülitan nüüd üle õla.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kõik oma head asjad olen ma saanud kingiks. Viimase aja parim ost oli MaxFactori Whipped Creme jumestuskreem 🙂

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Ester. Ta on nii tubli, kirjutas lõputöö kahe nädalaga valmis, vahetas töökohta, käib trennis, omab funktsionaalset suhet ja suudab pidevalt olla olemas ka minu jaoks, kes ma Rootsis olen.
Loora, sest ta tuli ka Rootsi, kuigi ta kahtles selles pikalt, lõpetas ülikooli fantastiliselt hea lõputööga ning selle eest, et ta ei lase ennast tagasilöökidest heidutada.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Meeste,  kes vastavad lause peale “Ma olen abielus/kihlatud/mul on mees/lapsed” lausega “Ja mis siis?”.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Elamisele Rootsis. Suvele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ruisrockile minek. Rootsi kolimine. Ülikooli lõpetamine.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?

Biffy Clyro “Many of horror”. Nautige seda lugu siin.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem (natukene)

iii. vaesem või rikkam? Oleneb 🙂

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Õppida saaks alati rohkem. Tööd saaks alati rohkem teha. Koristama peaks ma kindlasti rohkem. Trenni oleks pidanud ka rohkem tegema.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Prokrastineerinud ehk niisama logelenud moodsa sõnaga. Muretsenud asjade pärast, mida ma tegelikult mõjutada ei saa.

20. Kas sa armusid aastal 2013?

Nope. Kui mitte lugeda kleite-seelikuid-jms 🙂

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null, olen korralik tüdruk 🙂

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

BBC Sherlock. Troonide mäng.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Eip.

24. Parim raamat, mida lugesid?

John Green “The Fault in Our Stars”, mille osas ma Eestis olin hipster, sest eestikeeles ilmus see alles umbes kuu aega tagasi, Ode kinkis inglisekeelse variandi mulle sünnipäevaks ja ma lugesin seda juba aprillis.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ruisrock avastas minu jaoks päris palju. The Sounds. Biffy Clyro.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Ülikooli lõpudiplomi 🙂 Punase käekoti 🙂

27. Mis oli selle aasta parim film?

Mul ei ole meeles, et ükski film oleks parim olnud. Päris mitu head filmi sai nähtud küll.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Kakskend kaks- viimane taks. Oli pidu sõpradega ja oli lahe.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Teadmine, et mul on novembris viis vaba päeva varem, kui nädal enne, sest siis ma oleksin saanud koju tulla 🙂

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Law student chic- nööbitavad pluusid kombineeritud mustade/viigipükstega või seelikuga. Kodupäevadel pidzaama. Suvel- kleidid ja plätud 🙂

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sõbrad.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Benedict Cumberbatch (ei, ma ei pidanud seda googeldama, et õigesti kirjutada!). Ian Somerhalder.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Sookvoodid Europarlamendis. Kohalikud valimised.

34. Keda igatsesid?

Rootsis olles igatsesin endale armsaid inimesi. Isegi kasse igatsesin.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lucy ja Jonas, ma arvan. Nad on mõlemad kohutavalt ägedad inimesed ja nende uks on alati avatud, nii piltlikult kui otseselt.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.

Läätsesupp on väga maitsev.

Esimene pilt on tehtud juba aastal 2014. Teine pilt on veel 2013 ja suvalised inimesed photobombivad.

IMAG0082P1010403-vi

Terry Pratchett: Choosing to die

Minu programmile lisaks pakub siinne õigusteaduskond ka inimõiguste programmi, millel on oma tudengiorganisatsioon Jus Humanis. Jus Humanis korraldas sellel nädalal oma talvefoorumit, mille käisgus oli ka filmiõhtu Terry Pratchetti dokumentaaliga, milles ta uurib oma võimalusi “oma tingimustel” surra.

See film on hirmus masendav, kuid samas ka hirmus hea. Terry Pratchett tunneb teema vastu sellepärast huvi, et tal on diagnoositud Alzheimer, mis ajapikku muudab inimese mälutuks ja talle tundub selline perspektiiv kohutav. Paljudes Euroopa riikides on enesetapule kaasaaitamine aga kriminaliseeritud, seega olukorras, kus inimene ise ei ole võimeline endalt elu võtma, ei ole see võimalik ilma karistuseta. Terry Pratchett näiteks ei ole võimeline enam ise trükkima, oma viimase raamatu kirjutas ta dikteerimise teel.

Siiski on eurooplastel olemas veel üks väljaspääs- kõigi võimaluste maa Šveits. Seal nimelt on selline organisatsioon nagu Dignitas, mis korraldab inimestele “oma tingimustel” suremist. See aga ei ole nii lihtne, seal on palju õiguslikke nüansse ja loomulikult ka emotsionaalseid. Filmi käigus kohtub Pratchett mitme inimesega, kes on oma otsuse teinud. Terry Pratchett on siiamaani elus, kuid ta on Suurbritannias selle teema eestkõneleja.

Õiguslikus plaanis on tegemist küsimusega, kas õigus elule tähendab ka õigust surra. Mina isiklikult leian, et see peaks nii olema. Tõmmates paralleeli koduloomadega- kui koduloomad jäävad liiga haigeks või on ilmselgelt valudes, siis neid lubatakse magama panna küll, inimeste puhul on see aga keelatud. Vabandust, kui see liiga karmilt kõlab. Samuti on inimestel võimalus oma meditsiinilisele kaardile lasta kirjtuada elustamise keeld või vereülekande keeld, mis sisuliselt võivad ka viia surmani, seega ei saa öelda, et inimese õigus elule ei kätke endast mingis osas õigust elust loobuda. Ja enesetapp ei ole ka kriminaliseeritud, isegi enam Suurbritannias mitte.

Samas on ka hetkel Šveitsis kehtiva korra juures palju küsimusi, millele mina ei olnud varem mõelnud ja mis muudavad “omal tingimustel” suremise äärmiselt keerukaks. Näiteks on nõue, et inimene peab olema mõistuse juures. See aga tähendab seda, et näiteks Alzheimeri patsiendid peavad otsuse vastu võtma varem, kui selleks tegelikult vajadus oleks. Samuti on nõue, et patsient peab ise suutma mürgi sisse võtta. Kuigi tegemist on “assisted suicide’iga”, siis tegelikkuses peab inimene ise teo tegema, teised inimesed, kes seal juures on, ei saa lihtsalt karistada selle eest, et nad tal surra lasid. Sellel nõudel on ilmselt ka inimlik põhjus, sest ilmselt ei taha keegi võtta emotsionaalset vastutust teise inimese surma eest. Ja psühhopaate, kes seda nõus tegema oleksid, ei tohiks seda tegema lasta…

Lisaks õiguslikele raskustele on see ka tohutult emotsionaalne teema. Mis saab neist inimestest, kes maha jäävad? Ma pean tunnistama, et ma nutsin mitu korda filmi jooksul, sest see tundus nii õudne. Samas on ka oma armastatud inimest kannatamas näha õudne. Või Alzheimeri puhul iga päevaga vähem tema ise olemas näha, mis võib olla veelgi hullem.

Ma arvan, et sellel teemal on rohkem küsimusi, kui vastuseid. Selle filmi vaatamine tekitab kindlasti küsimusi juurde igaühele.

Jõuluootus

Täna on esimene advent. Väljas on kaheksa kraadi sooja ja jube tugev tuul. Ei ole jõulutunnet, no lihtsalt ei ole.See muidugi ka ei aita, et eile Tallinnas lund sadama hakkas. Ma vihkan teid kõiki, kellel lund on.

Advendiküünla panin kodus põlema küll ja advendikalender on mul ka, kuigi selle leidmine oli raske. Mul on üks kindel advendikalener, mis mul kodus olnud on mitu-mitu aastat. Seal peal on jõuluvana oma saaniga ja tume taevas. Seda siin ei leidunud. Selleks, et ma ikka ilusa advendikalendri saaksin, pidin ma läbi käima viis poodi, ainult üks suurem poekett jäi läbi vaatamata. Minu nõuded advendikalendrile on ilus pilt ja jõuluvana sisaldumine pildil. Esimeses kahes poes ei olnud ühtki kalendrit. Teisest poest leidsin ma Haribo kalendri, mis oli kallis ja sisaldas kummikarusid. Kummikarud on head küll, aga mitte advendikalendris. Selles poes leidus ka Disney kalender, mis oli lihtsalt kole. Kolmas pood ei lisanud valikusse midagi uut, neljandas poes oli ka Hello Kitty kalender. Järgmisel päeval otsustasin ma ette võtta retke Lidlisse, sest ehk sakslased teevad normaalseid advendikalendreid. Õnneks ei pidanud ma tühjade kätega lahkuma ja sain päris okei kalendri, kuigi ilusam, kui see kodune see siiski ei ole.
Esimene advent on siin küllaltki tähtis päev, sest siis avatakse jõuluturud ja kõikidel kuuskedel säravad küünlad. Jõuluturud on suhteliselt mannetud Tallinna omaga võrreldes, kuid glögi ja piparkoogid saab ikka kätte. Lisaks müüakse siin ka suhkruga õunu, mida ka Pariisi jõuluturul müüdi ja mis on maitsvad. Šokolaadiga õunad oleks muidugi veel paremad… 🙂 Ning pontšikuid müüdi ka jõuluturul, mis oli veidi naljakas, aga miks mitte, kui inimesed neid ostavad. Eriti naljakas oli minu jaoks see, et siin sai osta verivorsti nagu hot dogi, vorst antakse sulle kätte ja pane sinepit või muud peale, kuidas ise soovid.

Igal juhul, pildid Lundi jõulukaunistustest.

IMAG0965 IMAG0968 IMAG0972  IMAG0974 IMAG0976 IMAG0979 IMAG0980 IMAG0985 IMAG0992 IMAG0995 IMAG0998 IMAG1002 IMAG1003 IMAG1005Pilt1:kuusk katedraali ees
Pilt 2: Lilla Fiskaregatan
Pilt 3: Stortorgeti puud jõulutuledes
Pilt 4: veel üks puu Stortorgetil
Pilt 5: Kuusk Bantorgetil
Pilt 6: Kommipoe vaateaken
Pilt 7: Kuusk Stortorgetil
Pilt8: Kastan AF maja ees
Pilt 9: Kuusk Martenstorgetil
Pilt 10: Puu tuledes
Pilt 11-13: Stortorgeti kuuse erinevad nurgad
Pilt 14: Minu advendikalender ja -küünal 🙂

For one night only: stiiliblogi

Nagu ma eelmises postituses lubasin, siis saab minust üheks postituseks stiiliblogija. Mingi eriline ilu- ja stiiliinimene ma ei ole, sellepärast ühekordne üritus. Ja loomulikult on selle inspiratsiooniks rootslased ja nende stiil. Või kui täpsem olla, siis selle puudumine.

Kui Kate (Ode iirlasest sõbranna, kellel on Rootsis elav sõbranna) meil külas käis ja ütles, et rootslastel on täielik stiilipuudus, ei tahtnud ma teda eriti uskuda, sest kõik ajakirjad pasundavad sellest, kuidas rootslastel on maailma parim tänavastiil ja muidu vinged soengud ja aksessuaarid. Nüüd siin olles saan ma aga aru, mida ta mõtles.

Esiteks, kõigil on ühesugused asjad. Praegu on siin megapopulaarsed sellised saapad nagu on pildil number 1 ja 2. Ja need on jalas kõigil, nii meestel kui naistel. Minu meelest ei ole need eriti kaunid ja mina ei oskaks neid millegagi ilusamana välja paistma ka panna. See aga ei loe, need sobivad ilmselt rootslaste meelest kõigega.Teine väga populaarne asi siin on Longchampi kott, mida saab imetleda pildil 3. Loomulikult ilmselt ei ole kõigil see originaalkott, kuid samas stiilis kott on igal teisel tüdrukul. See kott pidi hästi praktiline olema, veekindel ja tuulekindel ja vastupidav. Taas on see nii paljudel inimestel, et jube kohe. Ja minu meelest puudub tal kaunidus ka, aga ilu on ikka vaataja silmades, eksole.
Kolmandaks, see on küll juuratudengite viga, sest meil oli karjäärimess, kust sai tasuta asju, ka kotte, on koledad reklaamkotid. Muidugi ei ole kõik reklaamkotid koledad, kuid mõned on selle eest eriti koledad. Kuid inimesed kasutavad neid ikka.

Enne, kui ma Rootsi tulin, lugesin ma netist artikleid “10 nippi Rootsis elamiseks” ja muid nendesarnaseid ja neis oli väga tihti öeldud, et “business casual” tähendab teksasid. Ja nii ongi, business casual ongi teksad. Ning teksad on kõik loomulikult skinny-jeans. Kõigil, meestel kohati isegi skinnymad kui naistel.

Kuid see ei ole veel kõik, nagu ikka heas telepoes. Tütarlastele tähendab see seda, et retuusid on täiesti okei. Kui ma Eestis teeksin esitlust suurima advokaadibüroo advokaatidele, ei tuleks ma sinna dressides-tossudes või retuusides. Siin aga on see täiesti levinud praktika. Üldse on tossude, just silmapaistvalt jooksutossude kandmine tavaline. Teksad, pluus, sall ja jooksutossud. Ererohelise äärega jooksutossud. Muidu vaatad, et täitsa tavaline riietus ja siis vaatad jalanõude poole ja nendeks on jooksutossud. No ei ole ilus, ei ole. Eestis kannaks ma midagi sellist ainult maal…

Mina käin siiski kleitide ja seelikutega ja proovin end siiski inimliku ja presenteeritavana hoida, aga olgem ausad, nii vabas suhtumises on see kohati raske. Kuid ma annan endast parima!
Ja sellega lõpetan ma rääkimise teemast, millest ma tegelikult eriti ei tea ja luban, et rohkem selliseid postitusi ei tule 🙂 Pühapäeval juba jõuluteemaline kirjutis!10270319411230 10271885230110
Saapapildid on pärit Dinsko (ka Lundis olemasolev kingapood) ja kotipilt on Longchampi kodulehelt.longchamp_sac_porte_main_s_le_pliage_1621089300_0

Pidev töö semestri vältel….

Iga tudeng teab seda ütlust, et “pidev töö semestri vältel tagab edu sessil”. Noh, osaliselt on selles ilmselt tõde.

Oma eksamikogemustest kirjutasin ma siin. Nüüd aga olen ma ka eksamitulemused teada saanud. Ja ma pean ütlema, et mul läks uskumatult hästi.See eksam, mis oli maailma lihtsaim, oli seda ka teistele inimestele, seega seal ei olnud tegemist lihtsalt minu arvamusega ja seda peegeldasid ka tulemused. Kõik inimesed, kes eksamit tegid, said läbi ja ainult üks inimene sai minimaalse hinde, teised said kõik paremad hinded. Ma ei tea, kui palju punkte ma täpselt sellel eksamil sain, sest ma pole oma eksamit vaatamas käinud, aga üle 80% punktidest sain ma kätte, et hinne AB saavutada.

Ja see teine eksam, mille üle ma ka oma blogipostituses kurtsin ja mõned blogilugejad ennast lausa vabatahtlikult hullumeelseteks kuulutasid, selle tulemus tuli eile. Ma mitte ainult ei saanud sellest ainest läbi, vaid ma olin kursuse parim. Maksimumpunktidega. Ma pole seda eksamit ka vaatamas käinud, aga ilmselgelt suutsin ma ainult suurepäraseid asju sinna kirja panna. Endal küll selline tunne ei olnud ja ma siiski kahtlustan, et mu prantslasest õppejõud tarbis nädalavahetusel Pariisis töid parandades rohkem veini, kui vaja oleks, aga nii on.

Aga tulles tagasi selle kõigile tuntud lause juurde. Ma ei saa öelda, et mul siin sess kui selline oli, nagu Eestis. Kaks eksamit ei ole ju sess ja pealegi ei olnud nendeks ette nähtud mingisugust eraldi aega, lihtsalt aine sai läbi ja oli eksam. Seega ei saa öelda, et pidev töö tagab edu sessil. Kuid eksamil siiski. Mina tegin küll kogu aeg tööd nende kuude jooksul, Craig & DeBurca (Euroopa Liidu õiguse õpik, nii 1100 lk) oli mu kaaslane päris mitmel õhtul ja nagu mu Twitter ja Facebook tunnistada võivad, tegelesin ma päris palju ka kohtuotsuste ja artiklite lugemisega. Lisaks enne eksamit tegin ma endale kohtuasjadest flash card’id (eestikeelne vaste oleks?). Seega, see, et välismaa ülikoolides tuleb oluliselt rohkem iseseisvat tööd teha, ei ole müüt. Uskuge oma õppejõude selle koha pealt, või kui neid uskuda ei taha, uskuge mind 🙂

Igal juhul, mina olen oma esimese “sessiga” rahul ja nüüd pean lihtsalt oma “taset” edaspidi ka sama kõrgel hoidma 🙂

Edasised postitused: muutun ilu- ja stiiliblogiks üheks postituseks, loon uue alateema “lawyering” ja näitan pilte jõuluehtes Lundist.

Blanking ja muud eksamieripärad

Nii, vahelduseks koolijuttu ka, sest peo- ja muidujuttu on juba piisavalt olnud.

Mu esimesed eksamid Rootsis on nüüd seljataga. Pidin tegema kaks eksamit, sest mu kaks ainet kolmest said läbi. Üks neist eksamitest oli maailma lihtsaim, teine aga täielik õudusunenägu. Aga alustame parematest uudistest.

Reedel oli mul eksam aines Principles of European business law. Selles aines õpetati meile erinevaid läbirääkimise taktikaid, lepingute kirjutamist, veidi psühholoogiat, kultuuriteooriat ja muud sellist, mis tegelikult ka päriselus kasuks võib tulla. Ühes loengus näiteks näitas umbes 60-aastane külalislektor meile “Gangnam Style’i”. Suur osa sellest ainest oli grupitöö. Ma vihkan grupitööd, sest grupitöö puhul võid kindel olla, et asi võtab neli korda kauem aega ja tuleb kaks korda kehvem välja, kui see üksi tehes tuleks. Aga et alati ei saa kõike üksi teha, tuli meil gruppidesse jaotatult pidada lepinguläbirääkimisi. Meile anti ülesanne saavutada teatud punktid ja lisaks ka punktid, mille saavutamine polnud vajalik, kuid soovituslik. Loomulikult olid kahe grupi huvid vastuolulised. Meie kahe grupi kohtumised olid kohutavad alguses, sest teine pool oli väga agressiivne ja ei tahtnud mitte millestki loobuda. Lõpuks, läbi vere, higi ja pisarate aga saavutasime me kogu kursuse peale kõige parema lepingu. Teel kõige parema lepinguni aga tahtsin ma alguses meie vastasgruppi mõrvata, seejärel tahtsin ma oma grupikaaslasi mõrvata ja lõpuks oli mul tunne, et ainus lahendus on ise aknast alla hüpata. Õnneks jäid kõik siiski ellu ja rahulolu, et meie leping kõige parem oli, andis natukene tagasi kulutatud närvirakke ja öötunde.

Eksam selles aines oli maailma lihtsaim, sest õppejõud ise tunnistas ka, et ta ei taha tegelikult meile eksamit teha, aga kool sunnib. Eksamil oli esitatud 4 küsimust, millest 2 pidi vastama. Mina vastasin küsimusele, milles paluti seletada, millistes punktides meie vajalikud punktid sisalduvad ja mida ma sooviksin muuta lepingu juures. Teine küsimus, millele ma vastasin, puudutas läbirääkimistaktikaid- milliseid me kasutasime ja kas need töötasid. Äärmiselt lihtne ja tore eksam oli.

Kõik olid rõõmsad ja läksid veetma põnevat nädalavahetust Euroopa Kohtu otsuste ja muude õigusaktide seltsis.

Esmaspäevane eksam oli aines EU constitutional law, mille otsetõlge oleks kas Euroopa Liidu riigiõigus või konstitutsiooniõigus, aga see oleks jabur. Põhimõtteliselt on tegemist Euroopa Liidu õiguse kursusega. Aga kui Carri Ginteri eksam oli avatud materjalidega ja ääretult lihtne, siis see eksam oli kõike muud. Eksamil oli neli küsimust, mis võivad kokku anda kuni 30 punkti. Läbi saamiseks tuleb pooled punktid saada.

Ja selleks, et te saaksite aru, kui kole see eksam oli, postitan ma küsimused ka siia (tõlkida ei viitsi, nagunii loevad neid ainult õigusteadlased ja hullumeelsed):
1) “The ECJ should abandon the prohibition on the horizontal direct effect of directives. The other doctrines make the enforcement of directives against private parties possible anyway and the current state of affairs runs against the principle of legal certainty”. Discuss, referring to case law and literature.
2) National courts should not be used as the primary means of the enforcement of EU law. they are not fit for this purpose and EU law has better mechanisms. Discuss, referring to case law and literature.

3) Explain the relationship between the EU Charter of Fundamental Rights and the general principles of EU law. In doing so, you should explain whether you think that there is a change in their relationship after the entry into force of the Lisbon Treaty (notably in the light of article 6 TEU).

4) Explain the relevance of article 52 of the Charter. What is the place and role of the ECHR in the EU legal order? Is the accession to the ECHR necessary?

Nojah, kolm ja pool tundi kirjutasin, neli tundi oli aega. Kirjutasin 10 lehekülge teksti, aga kui intelligentset, see selgub tulevikus. Pärast eksamit kogusime tüdrukud kokku ja läksime baari õlut jooma.

Aga muidu eksamikorraldusest:

Kui sa jääd eksamile hiljaks, siis esimese tunni jooksul on sul võimalik eksamiruumi sisse saada ja siiski eksam sooritada. Kui sa jääd hiljaks üle tunni, siis kahju küll, aga sind ootab järeleksam.

Järeleksamite arv ei ole piiratud. Praegu tehtud eksamite järeleksamid peaksid olema detsembri alguses.

Blanking- ei, tegemist ei ole plankingu väikevennaga. See tähendab seda, et sa annad ära tühja eksamitöö. Kirja läheb küll, et sa kukkusid läbi, aga muud halba tagajärge ei ole (mõnes süsteemis näiteks on piirang peal, et maksimumhinnet hiljem enam ei saa). Blankida saab pärast esimest tundi, seega sa pead tund aega ära istuma eksamil igal juhul, see on seotud hiljaksjäämise reegliga. Eilsel eksamil oli vähemalt kolm inimest, kes tühja töö ära andsid. Lisaks veel umbes 10 inimest, kes üldse eksamile ei tulnud.

Eksami ajal võid sa kas või 10 korda väljas käia ja mitte kedagi ei huvita. Suitsu võid ka tegema minna, keegi ei kontrolli, oma asi, kuidas sa ajaga välja tuled.

Eksamid on anonüümsed- eksamivihikule kirjutad sa küll oma nime ja isikukoodi, aga eksamitööle kirjutad ainult oma eksaminumbri, seega õppejõud ei tea, kelle tööd ta parandab. See on iseenesest päris hea süsteem, sest nii saab vältida isiklikke tundeid eksamitööde parandamisel. Hiljem avalikustatakse tulemused ka eksaminumbri järgi.

Hindamissüsteem on ka teistsugune. Rootsis ei ole kasutusel ühtset hindamissüsteemi, põhimõtteliselt võib iga teaduskond kasutada erinevat süsteemi. Minul on 4-hindeline süsteem, kus kõige parem hinne on AB (pass with distinction on selle inglisekeelne seletus ehk see võiks olla esiletõstetud töö), BA (pass with credit ehk kiitusega töö) ja B (pass ehk läbitud) ning U (fail ehk läbikukkumine). AB saamiseks peab koguma tavaliselt umbes 85% maksimumist, BA jaoks on vaja saada umbes 70% ja B jaoks 50%.

Siinne ÕKE ütleb, et hinded tuleb üles panna 15 tööpäeva jooksul ehk aega võib minna kuni kolm nädalat, kui ÕKE-st kinni peetakse. Aga me kõik teame, kui hästi õppejõud reeglitest kinni peavad, tervitaks siinkohal Madis Ernitsat ja Thea Treierit.

Alates eile õhtust on mul olnud aga kohutav masendus selle hirmsa eksami pärast ja nüüd on mul isegi väike palavik, ilmselgelt mu keha otsustas, et aitab naljast. Lähen teen teed ja olen teki all.