Ikka koolist: uus aine

Nüüdseks on mu esimese semestri esimene pool juba kolmandiku peal. Hetkel on aineks, mida ma võtan European Law Moot Court, mis kujutab endast harjutuskohust, mille jaoks tuleb kirjutada kirjalik seisukoht ja ka suuliselt oma positsiooni kaitsta. Kui õnnestub tubli olla, siis on võimalus ka oma töö saata ülemaailmsele konkursile ja edasistesse voorudesse.

Hetkel aga tähendab see minu jaoks kohutavas koguses lugemist ja mitte kunagi lõppevat kirjanduse nimekirja. Selleaastane kaasus kujutab endast riigiabi ja riigihangete omavahelise suhte lahtimõtestamist ja minul puudus täielikult riigiabialane teadmine. Ma teadsin, et see on olemas ja et Estonian Airi juhtumit uuritakse. Pole just väga palju, mille pealt alustada. Nüüdseks olen ma aga veetnud päris palju tunde raamatukogus (miskupärast tuleb mul raamatukogus õppimine nüüd paremini välja ja kodus tahaks lihtsalt logeleda) ja mõned tunnid kodus oma arvuti taga lugedes artikleid-raamatuid-kohtulahendeid. Endiselt ootan ma hetke, mil multifilmidest tuttav lambipirnike mu pea kohal põlema läheb ja ma kõigest aru saan. Mul on umbes viis nädalat aega, et see juhtuks, sest just selleks ajaks pean ma oma ülesande sooritama. Loota ju võib 🙂

Harjutuskohtu kursus pakub päris mitmeid väljakutseid, lisaks kohutavale lugemishulgale on vaja ju ka oma oraatorioskused proovile panna. Minu jaoks ei ole avalik esinemine keeruline, kuid sisu paikasaamine küll on- hetkel mul pole ju veel aimugi, mida ma ütlema peaks. Samuti olen ma endale üllatuseks saanud külge väitlejatele omase harjumuse kõike kätega seletada. Ilmselgelt kohtukõne ajal ei ole see kõige parem omadus ja ma pean sellega vaeva nägema. Ehk mitte küll oma käsi taskutesse kinni siduma, nagu mu õppejõud teha tavatses, aga siiski. Ma ei tea, kas lõputu lugemise või millegi muu pärast, aga üks mu kursaõde juba loobus harjutuskohtu kursusest. See tegi mind kurvaks, sest ta on väga vahva. Aga mis seal ikka, igaühe valikud on tema enda teha. Meid, kes seda kursust võtavad, on kokku ainult 9, mis on tegelikult täiesti normaalne arv valikkursuse jaoks. Aga olles harjunud isegi seminarides olema 30 inimesega, on naljakas kümnekesi ümarlaua (ok, tegelikult see laud on ovaalne) taga istudes loenguid pidada.

Ma püüan ikka oma tohutu lugemise juures mõistust sälitada ja seega ka blogisse midagi kirja panna. Ma tunnen, et see on mulle vajalik, aga samas alustamine on nii raske. Kuid vajalikke asjade edasilükkamise ajal sobib blogimine mulle hästi 🙂 Näiteks praegu ma peaks ka lugema, aga olen hoopis toa ja köögi ära koristanud, pesu pesnud ja ka bloginud.

Oeh.

Uuel aastal uue hooga!

Suure tõenäosusega viimast korda algab minu jaoks uus aasta esimesel septembril. Magistrikraadi teine aasta ja kokkuvõttes seitsmeteistkümnes (ja sealjuures järjestikune) kooliaasta algas eile. Päris veider on tegelikult mõelda, et nüüd ongi kõik, kui mind just järgneva aasta jooksul meeletu armastus akadeemilise töö vastu ei taba. Aga nii on. The beginning of the end.

Mis siis teisiti on kui eelmisel aastal? Noh, ma elan teises linna otsas nüüd. Eelmisel aastal elasin ma Klostergardenis ja sel aastal Östra Tornis. Juhtumisi on bussiliin number 1 täpselt Klostergarden-Östra Torn. Kesklinnast olen veidi kaugemal ja hetkel mul ratast ei ole, aga ma tegelen sellega. Klaus sai maha müüdud, keegi oli nõus tema eest 800 SEK-i maksma, uskumatu lausa. Östra Tornis ei ole poode- umbes kolme minuti kaugusel mu kodust on pisike Coop, aga see ei loe poena, sest on tõesti pisike ja mõttetult kallis. Lähim mõistlik pood on umbes 1,5 kilomeetri kaugusel. Rattaga pole see muidugi midagi, aga jalgsikäimiseks veidi kaugel. Polegi veel mõistlikus poes käinud- eile tegin lõunaks täiskasvanuliku valiku ja ostsin jäätist ja pudruhelbeid juba soetasin kodupoest.

Kursakaaslasi on mul nüüd umbes poole vähem- minu programmis on võimalus teha kas üheaastane või kaheaastane kraad ja umbes pooled valisid üheaastase kraadi. Sel ainel, mida ma hetkel võtan, on ainult 10 inimest ja kolm neist pole mu kursakaaslased, kaks on erasmusel ja üks rootsi juristprogrammist (viieaastane õigusõpe rootsi keeles).

Lund on hoopis teistsugune- teise linna otsa kolides on ilmselt paratamatu see, et linn tundub hoopis teine ja nii ka minule. Täna kesklinna jalutades vaatasin ringi ja mõtlesin, et ikka hoopis teistmoodi on siin linna otsas. Näiteks Klostergarden oli magala- ma elasin seitsmendal korrusel ja seal oli veel selliseid suuremaid maju. Östra Torn on pisikeste majade päralt- üle kahekorruselisi siin ei leidu. Rohelust on mõlemas kohas palju, aga KLostergardenis oli tegu kõrghaljastusega, siin on pigem hekid aedades ja lillepeenrad. Lisaks sellele, et ma linna teises otsas elan, on paratamatult ülikoolilinnale ka pool linna elanikkonda vahetunud- okei, mitte päris pool, aga siiski suur hulk. Tänaval ei näe enam tuttavaid, kõik kohad on täis uusi, võõraid ja enamasti noori nägusid. Aga küll paari kuu möödudes saavad võõrastest nägudest tuttavad ja Lund on jälle samasugune.

Tegelikult on hea tagasi olla, mulle meeldib siin, aga suvi läks väga kiiresti ja vahvalt ja lahkumine oli nagu ikka raske. Lisaks veel muidugi varahommikune lend!

 

Mina, asepresident

Nagu ma oma sünnipäevapostituses kirjutasin, kandideerisin ma väitlusseltsi asepresidendi kohale. Nüüd olen ma juba peaaegu kuu aega ametis olnud, seega võib õnne soovida küll 🙂

Kuidas ma asepresidendiks sain? Kõige lihtsam on öelda, et kandideerisin ja eks see ole tõde ka. Enne aga pidin ma läbima intervjuu nomineerimiskomiteega. See kõlab palju hirmsamalt, kui see tegelikult oli, sest intervjuu tähendas viieminutilist telefonivestlust, mille käigus ma üritasin seletada, miks ma just asepresident olla tahaksin ja miks ma mingile muule kohale ei sobiks.

Miks just asepresidendiks? Sellest võib raske aru saada olla, eriti seetõttu, et ma ütlen päris tihti “second best is the first loser”. Ma tahtsin asepresidendiks sellepärast, et juhul, kui mul ei ole võimalik olla terve aasta Rootsis järgmisel aastal (plaan on selline), siis ei ole organisatsioon päris peata. Samuti oleks minu suureks miinuseks see, et ma ei oska rootsi keelt ja olgem ausad, kõiki pöördumisi võetakse palju tõsisemalt, kui need on kirjutatud riigikeeles. Ja ma ei tahtnud ka kogu vastutust enda peale, sest lõpuks ikka juht ju vastutab. Olgu, asepresidendina pean ma ilmselt ka päris suure osa enda peale võtma.

Mida ma asepresidendina teen? Nagu ma oma intervjuus ütlesin, siis “everything and anything”. Eile näiteks esindasin meie organisatsiooni ühel üritusel. Kirjutan Twitterisse. Postitan Facebooki. Promon väitlusseltsi. Teen süüa- eelmised kolm nädalat on minu kokakunst olnud teisipäeviti proovimiseks. Kõik on elus!

Loodame, et see juhatus ei jää LDS-il viimaseks 🙂

Voices of Women ja muud juttu

Oeh, märkamatult on kuu aega mööda saanud mu viimasest postitusest siin. Ma ei saa öelda, et ma oleksin hirmsasti hõivatud olnud, aga paar asja sai ikka tehtud. Aga alustame algusest ja klaarime vanad võlad ära.

Juba ammu kirjutasin ma sellest, kuidas ma lubasin end ühe ürituse korraldamisele appi. Noh, appilubamine tähendas tegelikult seda, et olin üks peakorraldajatest. Ning selleks ürituseks oli Voices of Women- seminar-konverents, ma ei teagi, mis see õige nimetus on, kus räägitakse naiste ja vähemuste väljakutsetest. See üritus toimus teist korda, seega päris tühjalt kohalt ei pidanud kõike ehitama hakkama.

Esimeseks ülesandeks oli leida inimesed, kes tuleksid ja räägiksid oma kogemustest või millest iganes nad soovivad. Sellega läks meil iseenesest hästi, sest me saime Rebecca Meredithi tulema. Kõik inimesed, kes on väitlemisega seotud, teavad teda, sest ta sattus skandaali, kui Glasgow väitlusturniiril tema ja ta väitluspartneri kohta seksistlikke kommentaare tehti kui nad finaalis väitlesid. Sellest ajendatuna viis Rebecca läbi uuringu, milles küsis väitlejatelt, kas nad on kogenud midagi taolist väitlusmaailmas. See uuring on vabalt kättesaadav internetis, otsisõnadega “Rebecca Meredith misogyny in debating” tuleb kenasti välja. Kuna see on PDF-formaadis, ma siia linki panema ei hakka.  Ja ta tuli meie pisikese konverentsi pärast Londonist Lundi ja oli absoluutselt vaimustav inimene. Ta oli nii armas ja sõbralik ja tore ning tegi nii palju rohkem, kui me talt algselt palusime, et see oli lausa fantastiline. Ma loodan, et meil õnnestub ta ka Lund IV-ks siia meelitada detsembris 🙂
Miks Rebecca üldse nii palju rohkem tegi, kui plaanis oli, selle taga on see, et meie teine kõneleja ei jõudnud kohale. Me plaanitud teiseks esinejaks oli meie oma ülikooli külalisprofessor doktor Miriam Estrada-Castillo. Ta annab õigusteaduskonnas ainet Gender and human rights ja oli planeerinud rääkida naiste inimõigustest post-terrorismi ajastul. Seda, mida see tähendama peaks, me teada ei saanudki, sest ta lennuk jäi hiljaks, mistõttu jäi ta jätkulennust maha ja oli Bangkokis sel ajal, kui meie üritus toimus. Nojah, juhtub ikka, aga kahju oli küll, sest tema CV on väga aukartustäratav.
Meie kolmas ettekanne muutus aga paneeldiskussiooniks, mis käsitles naiste alaesindatust teaduses ja tippjuhtimises. Lisaks pidasime maha ka ühe väitluse, mis minu hinnangul ei olnud just kõrgekvaliteediline, aga mis teha. Väitlusteemaks oli FEMEN ja kas alastuse kasutamine feminismi eesmärkide edendamiseks on põhjendatud. Selleks hetkeks, kui me väitlesime, olid kõik aga nii väsinud ja seetõttu ei tulnudki väga hea väitlus välja.

Miks siis meie üritus ei kukkunud nii hästi välja, nagu ma oleksin tahtnud?
Esiteks, inimesed ei ilmunud kohale. Jah, tegemist oli laupäevaga, aga ikkagi. Kirja pani ennast 28 inimest, kohale tuli vist 10. Suhteliselt jama tulemus, kui minu käest küsida. Õnneks meie väitlusseltsi inimesed nagunii olid meil abis ja nii me saime vist 20 inimest kokku.

Ruumi saamsega läks meil kohutavalt kaua aega. Ma ei arvanud, et koha saamisega nii palju jama on, aga ma eksisin. Algne plaan oli õigusteaduskond, kuna see on kesklinnas ja ilus. Aga neile ei sobinud see, et üritus on avalik- on valimisteaasta ja ülikool peab olema poliitiliselt sõltumatu ja muu selline jama. Isegi, kui ma kinnitasin, et väitlusteema on enne kinnitatud ja mingit propagandat teha ei ole võimalik, oli vastuseks kindel ei. Lundis on tegelikult päris palju kohti, kus üritusi pidada, aga Rootsi rendihinnad on ulmelised ja meie ürituse eelarve oli väike. Lõpuks, umbes nädal enne õnnestus meil ruum saada, aga ilmselgelt oli see liiga hilja, et plakatitega inimesi osalema meelitada.

Plakati saime me ka liiga hilja valmis: mina ei tahtnud panna üles plakatit, kus koha asemel ilutseb TBA, seega me ootasime suhtteliselt kaua enne plakati ülespanekut. Tegelikult plakat on meil ilus, aga jah, nädal aega enne laupäevaks inimesi meelitada on siiski raske ka ilusa plakatiga.

Seetõttu, et enamik inimesi kohale ei tulnud, oli meil ka meeletult palju ülejääke toidu osas. Õnneks see sai lahendatud väitlusseltsile porgandeid pakkudes ja ka mina ise sõin nädal aega porksi, praegu enam üldse ei taha sellepärast. Aga ikkagi, arvestus oli tehtud teine, ma vedasin kõik need asjad sinna kohale ja ostsin need ja hoiustasin ja mis kõik veel. Seega sai tehtud palju tühja tööd.

Ja noh, see, et meie kõneleja kohale ei tulnud, oli muidugi kõige halvem. Ning ajakava läks ka kohe algusest peale vastu taevast. Oeh. Õnneks ei ole ürituste korraldamine mu töö ja ma usun, et sellest on õppida nii mõndagi. Esiteks, kõigepealt tuleb koht, kus üritus korraldada, kindlustada. Teiseks, osalustasu tuleb inimestelt ettemaksuna võtta, sest siis on tõenäolisem, et nad kohale tulevad ja kui ei tulegi, siis on vähemalt eelarves raha. Kolmandaks, tegelikult peaks seda nii palju varem korraldama hakkama, sest näiteks sponsoreid on võimatu saada, kui üritus toimub pooleteise kuu pärast. Tegelikult ma ei kahetse, et ma seda korraldasin, aga mul on kahju, et see niimoodi välja kukkus. Järgmisel aastal saab juba keegi teine selle korraldamise rõõmu enda kaela.

Ja meie kaunis poster, mille autoriks on meie väitlusseltsi nüüdne kommunikatsioonijuht Kia.
Luban, et võtan nüüd end kätte ja saan kirjutamisega järje peale. Järgmisena Euroopa meistrivõistlustele kvalifitseerumisest ja Triinu külaskäigust.

1978845_608270772586638_2010092204_n

Kakskümmend kolm!

Laupäeval sain ma hakkama uskumatu saavutusega- sain kakskümmend kolm aastat vanaks. Päris tubli saavutus minu kohta, kes leiab enam-vähem igapäevaselt võimaluse hukkuda. Selle suurepärase saavutuse tähistamiseks reastan ma kakskümmend kolm täiesti suvalist asja endast.

1) Ma olen vasakukäeline. See tähendab, et ma olen vastuvõtlikum skisofreeniale ja kaldun biseksuaalsusele, aga samas olen ka loovam, targem ja mul on rohkem võimalusi saada USA presidendiks.

2) Mulle meeldivad kassid, mu erilised lemmikud on briti lühikarvalised. Ma olen täiesti leppinud tõsiasjaga, et minust võib saada crazy cat lady, sest mu mai alguse plaanis on olla kassihoidja oma sõpradele ja see on väga äge minu arust.

3) Mulle meeldib rulluisutamine. Paar nädalat tagasi lugedes blogipostitust rulluisuvõistluste kohta Eestis tekkis mul nii suur igatsus rulluisutamise vastu. Mu rulluuisud on aga kodus voodi all ja Lundis pole väga häid teid rullitamiseks.

4) Mu lemmikkomm on Miisu. Ja siis Mesikäpp. Nii head lihtsalt!
5) Ma vaatan kohutavaid telesarju. Glee ja MTV The challenge kuuluvad mu menüüsse. Mul pole isegi häbi.

6) Mulle meeldivad lauamängud. Settlers of Catan on mu viimane avastus, muidu läheb loosi alati Sõnamäng, A-st Ü-ni ja Imago.

7) Ma olen palju rohkem hakanud kasutama sõna “uskuma”. Ma usun flash cardidesse. Ma usun ettevalmistamisesse. Ma usun sellesse, et grupitöö on kõige kohutavam asi maailmas. Millessegi üleloomulikku ma vist ei usu.

8) Ma olen tõeline eestlane: ma armastan kama ja rukkileiba. Rukkileivast tunnen ma siin olles aeg-ajalt puudust. Kamast mitte, seda on mul kapis mitu pakki 🙂

9) Mul on spirit animal. Austraalia telesarjas My Kitchen Rules on kutt nimega Harry, kes tekitab kogu aeg segadusi ja lõikab endale näppu. Ma tunnen, et ta on mu spirit animal 🙂

10) Mulle maitsevad banaanid. Enne Rootsi tulekut ma väga palju banaane ei söönud, nüüd aga on need ilmselt ühed mu lemmikviljad.

11) Mulle meeldib Harry Potter. Filmid, raamatud, fännimuusikalid- bring it on!

12) Mu sõrmed külmetavad kogu aeg. Ma ei tea, miks, aga tundub, nagu ei oleks mu vereringe võimeline verd sõrmedesse viima ja nii nad ongi pidevalt külmad. Siiamaani kannan ma kindaid, kuigi Norra ilmaportaal yrno arvab, et et siin on 13 kraadi sooja.13) Ma tahan maratoni joosta. Mitte küll kohe, aga kunagi. Hetkel on mu pikim joostes läbitud distants kümme kilomeetrit, seega arenguruumi ja -vajadust on veel kõvasti. Vaata ka: kuidas ma oma emaks muutun.

14) Mulle meeldib autot juhtida. Kuigi mu teekond juhilubadeni oli pikk ja vaevarikas, oli see seda väärt, sest mulle tõesti meeldib autoga sõita. Ja sõbrad on ka õnnelikud, kui keegi seda teha viitsib 🙂

15) Mulle meeldivad rõdud. Ka seda postitust kirjutan ma rõdu peal võrkkiiges päikesepaistet nautides.

16) Ma ei viitsi second hand poodides käia. Ma tõesti imetlen inimesi, kes viitsivad seal käia ja kes sealt ka midagi ägedat leiavad. Mina ei leia ja ei viitsi. Mu isiklik stiil on muidugi selletõttu suhteliselt olematu, aga nii halb kui see rootslastel on, see nüüd ka pole.

17) Ma ei söö rosinaid, aga armastan viinamarju. Kui ma loeksin kokku, kui palju kordi on mulle öeldud “Aga rosinad on ju kuivatatud viinamarjad, kuidas sa neid siis sööd?”, läheks mul lugemine enne sassi, kui ma oma kümnenda sünnipäevani jõuaksin.

18) Ma tunnen puudust täielikult komplekteeritud köögist. Imelik, ma tean, aga mul ei ole siin normaalselt lõikavaid nuge, saumiksrit ega ka tavamiksri vahustamislabasid. Ja ma tunnen neist puudust.

19) Ma tahan minna Legolandi. Ma olin kuni Lundi kolimiseni veendunud, et Legoland on Kopenhaagenis. Ei ole, hoopis teises Taani otsas on ja sinnaminek ei ole üldse nii lihtne ega odav kui Kopenhaagenisse. Aga küll ma selleni jõuan.

20) Mulle meeldib kududa ja heegeldada. Mitte küll liiga palju, aga vahel tuleb tuju peale ja nii ma olen kudunud nädalaga kaks salli või heegeldanud teki. Pärlitööd, õmblemist ja tikkimist ma aga ei valda.

21) Mulle meeldivad kirjatarbed. Mu süda nutab nähes sulepäid, sest minu jaoks on see võimatu missioon.

22) Ma kandideerin Lund Debate Society juhatusse. Valimised on teisipäeval 🙂

23) Mulle maitseb brokkoli.

DSC_0951See pilt on tehtud minu sünnipäeva-fikal Lundi väidetavalt parimas kondiitriäris Mormors bageri (Vanaema pagariäri) 🙂

Ma ei olegi täiesti lootusetu ehk kuidas ma vastlakukleid küpsetasin

Eile oli vastlapäev, mis Rootsis kannab nime Fettisdagen. Minu arust päris sobiv nimi, sest ega vastlakuklid figuurile just kasuks ei tule. Hoolimata sellest oli mulle juba paar päeva tagasi mingil kummalisel põhjusel pähe istutunud mõte, et võiks vastlakukleid küpsetada. Loomulikult võiks kukleid ka poest osta, aga see ei ole ikka päris see ja sai on Rootsis kallis kah. Igaks juhuks küsisin ma Ode käest järgi, kas pärmitaignast kuklite tegemine on kohutavalt keeruline ja saades vastuseks, et kuklid ei ole keerulised, head kuklid on, otsustasin ma seda siiski proovida. Sest kui välja ei tule, saab ju alati poest osta.

Kuna mul oli eile koolivaba päev, mille missioonide hulka kuulus ainult mu essee viidete parandamine ja viimane ülelugemine, siis aega mul selle taignaga möllata oli kah. Mul oli suurepärane plaan: minna jooksma, siis poodi ja siis küpsetama asuda. Õnneks on mu plaanide elluviimise oskus suhteliselt hea ja täpselt nii ka läks.

Minu pärmitaigna retsept, nagu kõik head asjad, tuli välja Googlest ja on siin. Kuna siin ei ole pärm mitte 50 grammises pakis, vaid 42 grammises pakis, siis ma vähendasin kõiki teisi koguseid ka u 15% jagu. Kes ütles, et elus pole matemaatikat vaja? Retsepti kiituseks pean ma ütlema, et seda oli väga lihtne järgida, ainus minu jaoks küsimusi tekitav hetk oli pärmi suhkruga hõõrumine. No ei mina mäleta, palju tuleb suhkrut panna, et pärm vedelaks muutuks. Katse-eksitus meetodil aga sain pärmi ka vedelaks ja tainas võis kerkima asuda 🙂 Poole tunniga kerkis tainas üle kausiääre ja siis ma otsustasin, et on õige aeg teise faasi kallale asuda. Pean tunnistama, et ma ei olnud just liiga täpne oma mõõtmistes ja kardemoni panin täiesti vaba randmega ja vanillisuhkrut ka, sest mulle tundus tainas liiga maitsetu. Tund aega hiljem asusin ma kukleid tegema.

Oh, seda rõõmu taignaga mässamisest! Ma pean tunnistama, et minu keskmise muna suurused varieerusid ikka väga palju, mõni kukkel sai sellise McDonaldsi hamburgeri mõõtu ja teine jälle pisikese kukli kategooriasse. Kokkuvõttes sain ma oma taignast 24 kuklit ja olin päris rahul iseendaga. Küpsesid 15 minutit ahjus ja terve kodu oli mõnusat lõhna täis 🙂
Õhtul võtsin oma kuklid ja vahukoore kaasa väitlusklubisse, samuti ka moosi ja martsipani. Nimelt on Rootsis kombeks süüa vastlakukleid nii, et vahukoore all on tükk martsipani, mitte moosi, nagu Eestis. Mõlemad variandid on head, aga mulle meeldib moosiga siiski rohkem 🙂
Lõpp-produktist fotojäädvustus ka, Eesti-stiilis on vasakul ja Rootsi-stiilis paremal 🙂
1975057_10152230338229911_1327712917_n

Nalja kah

Värvisin mina eile õhtul rõõmsalt juukseid ja istusin oma toas ja vaatasin mingit mõttetut MTV sarja ja ootasin, et saaks minna värvi maha pesema. Uksele koputab väga mureliku näoga Georg, kes küsib, kas minuga ikka kõik korras on. Ma vaatasin teda lihtsalt segaduses näoga ja küsisin, miks ei peaks olema. Mille peale tema ütles, et vannitoas on veri. Sel hetkel taipasin ma, et ilmselt ei ole ta kunagi varem elanud koos punaseid juukseid teeskleva tütarlapsega ja et minu kraanikausipesu ilmselt ei olnud nii põhjalik, kui ma arvasin. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et ma lihtsalt värvin juukseid 🙂

100 päeva (hommikujooksu)

Ma usun, et enam-vähem kõik Eesti inimesed teavad Facebooki üleskutsest teha 100 päeva järjest hommikujooksu. Sellel üleskutsel on juba väga palju järgijaid ja see algas 26. veebruaril ja peaks lõppema 5.juunil, mil sada päeva saab täis.

Minu jaoks on hirmutav mõelda sellele, et viiendal juunil lõppeb ka ametlikult minu kooliaasta. Minu esimene aasta magistriõpinguid saab oma lõpu juba vähem kui saja päeva pärast. Oeh, sellele mõelda on päris hirmutav, sest see tähendab, et minu päris-täiskasvanuks saamine tuleb üha lähemale. Iseenesest ei ole päris-täiskasvanuks saamise juures midagi halba ja osaliselt ma seda isegi ootan, et ma oleksin päris täisväärtuslik inimene ja mitte enam tudeng. Kuigi ka tudengielul pole midagi viga 🙂

Kuid naljakas selle juures on see, et kui ma mõtlesin välismaale õppima asumise peale, tundus kaks aastat nagu terve igavik. Seda eriti alguses, kui mitte kõik sõbrad selle idee poolt ei olnud. Hiljem hakkas see tõesti tunduma “ainult” kaks aastat ja praegu tegelikult on nii, et see ei ole ju mitte midagi. Ilmselt on tegemist jälle fenomeniga, et aeg hakkab kiiremini liikuma, mida vanemaks sa saad. Kohati liigub aeg lausa kiremini kui ma seda tahaksin, näiteks on mul kolmapäevaks vaja esitada üks koolitöö ja see aeg läheneb küll hirmuäratava kiirusega. Samas on mul palju, mida oodata, lähemas perspektiivis koidab minu sünnipäev, pikemalt aga lihavõttevaheaeg ja suvi ja kõik toredad sündmused ja inimesed. Kuid siiski on natukene õudne mõelda sellele, et kohe-kohe ongi pool läbi…

Hommikujooksust kah siis, et pealkiri päris petukas ei oleks. Täna ma tegin hommikujooksu, enne kella üheksat olin ma juba jooksmas. Ma käin tegelikult jooksmas keskmiselt 4-5 korda nädalas, aga suhteliselt harva hommikuti, pigem päeval. Seda seetõttu, et mul on enamasti päeval aega selleks ja seetõttu, et mulle meeldib soojus ja valgus. Kell üheksa hommikul ei ole küll enam pime, aga kui mul on valida neljakraadise ja kaheksakraadise ilma vahel, siis valin ma enamasti soojema ilma. Pluss, hommikul voodist kohe liibukatesse hüpata on kuidagi eriti raske minu jaoks.

Jooksust veel: sel nädalal olen ma tubli olnud ja oma kella programmi järgi jooksnud ja ma olen täheldanud seda, et kui ma jooksen madalama pulsiga (teises, mitte kolmandas tsoonis), siis ma jaksan kauem joosta (kolm ringi, mitte kaks ja tundub nagu oleks jõudu rohkemakski, aga siis tuleb mõistus koju ja ütleb, et aitab, kui sa homme ka kõndida tahad) ja lihased ei jää nii valusaks. Eelmisel nädalal tegin ma jooksu kolmandas tsoonis ja oi, kuidas säärelihased valutasid. Nii hullusti kohe, et isegi magneesiumijook ja venitused ei aidanud. Sel nädalal on aga kõik tipp-topp ja plaanis on ka nädalavahetusel jooksma minna, ehk isegi suudan kellegi endaga kaasa meelitada 🙂

Mul ootab veel postitus minu elu esimesest väitlusturniirist lõpuni kirjutamist ja siis juba ilmselt sünnipäevapostitus ja seejärel veel üks asi, mida ma siin korraldada aitan. Eks ma proovin enda kirjutamise paremini kätte võtta ja mitte megapikki pause sisse jätta. Ilmselt pean ma tegema blogiga samamoodi nagu spordiga- võta aega, planeeri, mitte ära jäta seda niisama ootama.
Lõppu üks mu üle-eelmisel nädalal tehtud pilt, millel on näha kollased lilled pargis 🙂

IMAG1060

5 asja Eesti kohta, mis inimesi üllatavad

Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul reastan viis asja, mis inimesi Eesti puhul üllatavad, puhtalt minu kogemusele tuginedes, loomulikult.

1) On olemas eesti keel.

See on üllatav enamasti küll ameeriklastele, kuid leidub ka teisi, kelle jaoks on see üllatus, et meil on ka oma keel olemas. Tavaline vestlus on selline: “Kust sa pärit oled?” “Eestist.” “Oo, nii põnev. Mis keelt te Eestis räägite/kas te räägite Eestis vene keelt?” “Eesti keelt.” Sellele järgneb tavaliselt küsimus, kas eesti keel on ka läti-leedu-vene keelele sarnane ja minu suurepärane seletus, kuidas eesti keele sugulaskeeled on ainult soome ja ungari. Ungarlastega rääkides olen ma tuvastanud ühe sama sõna eesti ja ungari keeles- käsi.

2) Eesti on Rootsile väga lähedal

Ma ei tea, kas mujal maailmas geograafiat ei õpetata või milles viga on, aga inimesed on siiralt üllatunud, et Eesti ja Rootsi on naaberriigid.

3) Eestis on külm

Kui siin oli vahepeal vapustavad kolm kraadi külma, siis inimesed kurtsid, et on megakülm. Noh, ma siis rikkusin nende virisemisrõõmu ja ütlesin, et Eestis on vahel lausa kolmkümmend kraadi külma. Miskipärast kolm kraadi külma ei tundunudki enam maailmalõpp.

4) Kõik eestlased ei tea üksteist

Kui sa ei ole esimene eestlane, kellega kohtutakse, siis järgneb loomulikult küsimus “Kas sa tead ka Marit, Matit ja Priitu?”.  Ei, kõik eestlased ei tunne üksteist, Eesti ei ole nii väike. Kuigi ühiseid sõpru Facebookis on meil ilmselt küll, sest nii väike Eesti on.

5) Ja Lääne-Euroopa eri: Eesti riik ei toeta oma tudengeid. Üldse.

Rootsi riik annab oma tudengitele toetust 78 eurot nädalas. Ja see on ainult selle eest, et sa õpid, sa ei pea isegi mingisuguseid tulemusi näitama. Isegi täiskohaga õppima ei pea, piisab poolest koormusest. Ja niipalju, kui ma olen rääkinud Lääne-Euroopast pärit inimestega, on igal riigil mingisugune toetussüsteem olemas. Selles osas on Eesti ikka väga Ida-Euroopa riik. Ja mina ja Kärt oleme endiselt 2 broke girls 😀

Palju õnne, Eesti!
Pildil on Tiffany pildistatuna eelmisel aastal 🙂

197400_10200204542709630_427166768_n