Toiduklubi-toidublogi

Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei ole eriline köögihaldjas. Tegelikkus on see, et ma olen pigem selle vastand. Õnneks ei ole ma kunagi eriti pidanud lootma iseenda toiduvalmistamisoskustele. Kuni praeguseni.

Viimase kahe kuu jooksul olen ma aga iseennast toitma pidanud. Seda, et ma praekartuleid ikka normaalselt teha ei suuda, ma juba mainisin. Valgustan teid oma söögitegemise õppetundidest, mis ma siiani katse-eksituse meetoddil olen saanud.

Esimene: kartuleid keedetakse kaane all. Kui ma esimest korda kartuleid keetsin (ainsat korda, muide, siiani), siis ma ei pannud potile kaant peale ja kui 20 minuti järel kartulid endiselt kõvad olid, siis ma mõistsin, et midagi on valesti. Õnneks ei pidanud ma googeldama “kuidas keeta kartuleid”, sest mingist mälusopist ujus pinnale pilt, et kartulipotil on kaas peal olnud. Kaane all said kartulid palju kiiremini valmis.

Teine õppetund: suppi on võimatu vähe teha. Ma olen suppi teinud nüüdseks lausa kolm korda. Üks kord kanasuppi, teine kord hakklihasuppi ja täna tegin läätsesuppi. Vaatasin supiretsepte, et võta 2 l vett ja kartuleid ja supisegu ja ei tundunud, et sellest tuleks hirmus palju suppi. Vale! Kanasuppi sõin ma neli päeva, hakklihasuppi kolm päeva ja eks näis, kui kaua ma läätsesuppi söön. Selles mõttes on hea, et teed üks kord süüa ja sööd mitu päeva, aga samas lõpuks viskab väga üle. Kuid supp on ju tervisele kasulik ja täitsa maitsev ka.

Kolmas õppetund: ilma võileibadeta on täiesti võimalik elada. Ma olen kahe kuu jooksul söönud väga vähe võileibu, sest esiteks ei ole siin normaalset leiba ja õnneks olen ma hoidunud ka saia ostmisest. Esiteks sellepärast, et sai ei ole kasulik, aga ka sellepärast, et sai on siin kallis. Ja vorst ja juust läheks mul ilmselt ka halvaks. Nüüd aga on mul sügavkülmas leiba, niiet nüüd ma võin süüagi sõna-sõnalt võileiba, sest võid mul on.

Neljas õppetund: poes mitte käimine teeb leidlikuks. Lisaks söögitegemise mitteoskamisele ei meeldi mulle ka toidupoes käia. Minu jaoks on see üks kõige kohutavamaid ettevõtmisi üldse. Ma tunnistan, et kuni Viljari tulekuni olin ma oktoobri jooksul käinud toidupoes ühe korra. Mööndustega kaks, sest ma käisin oma Liibanoni poes juur- ja puuvilju ostmas, aga see on pisike pood ja jääb mu koduteele, seega ei valmista seal käimine mulle stressi. See, et ma käin toidupoes korra kahes nädalas, tähendab aga seda, et näiteks piima ei ole mul praktiliselt kunagi. Kui asi saab otsa, siis ta lihtsalt saab ja siis ma elan kuni selle hetkeni, kui kapis ainult makaronid ja riis on, ilma selle asjata, mis otsa sai. Aga tänu sellele leiutan ma kogu aeg uusi ja lihtsaid retsepte juurde. Kana-seene-spagetid lähevad käiku siis, kui muu mõistlik otsas on. Purgiseeni ma aga varusin hulgim. Kui juba tõesti enam midagi ei ole kapis, siis söön ma oma lapsepõlvelemmikut, munaga makarone. Ja kui muna ka enam ei ole, siis pean ma poodi minema. Vähese poeskäimise miinuspool on see, et poekott on hirmus raske. Oma oktoobrikuu megapoeskäigult tassisin ma koju üle 10 kilo toitu. Ja seda teisest linna otsast, kus asuvad odavpoed Willy’s ja Lidl. Aga kui aega on rohkem kui raha, siis miks mitte.

Pilte kah: tänane läätsesupp ja hommikul tehtud pannkoogid kana-hapukoore-paprika (maitseaine, mitte vili) täidisega, mis ma mõtlesin lõunaks süüa, aga jõudsin koju ja tegin suppi. Ehk siis söön neid (üle)homme.

Ja Dagö “Toiduklubi” võib siia juurde väga hästi kuulata 🙂

IMAG0950 IMAG0951

Külaskäik :)

Minu esimeseks külaliseks olemise au langes Viljarile. Eelmise nädala neljapäeval tuli ta siia ja selle nädala kolmapäeval ta lahkus. Need kuus päeva, mis ta siin veetis, olid imetoredad. Kui keegi nüüd küsib, mida me tegime, siis tegelikult väga palju ei teinud, aga midagi siiski.

Kui ta neljapäeval tuli, siis oli mul hommikul just olnud imetabane grupitöö ja õhtul oli rootsi keele kursus, seega eriti aega midagi teha ei olnudki. Niisama oli hea jälle koos olla. Kaks kuud on ikka uskumatult pikk aeg. Fun fact: hoolimata sellest, et Viljar on umbes 6 aastat üksi elanud, millest kolm on olnud ülikooli ajal, ei olnud ta kunagi praekartuleid teinud. Nüüd sai see viga parandatud. Kuigi ma pean tunnistama, et ma ei oska niimoodi praekartuleid teha, et väikse panni peal palju kartuleid on, nagu emme oskab. Hirmus kaua aega läks ja osa kartulitest olid ikka natukene kõvad. Ehk ma saan oma tudengielu jooksul selle oskuse käppa 🙂

Lisaks sellele, et ta ise tuli, oli temaga kaasas ka umbes 15 kilogrammi kaaluv kott, milles peidus asjad minule. Mõned neist olid vajalikud, või ma vähemalt loodan nii- suusajope ja sall ning kindad, buff ja spordisärk (veel üks, nüüd on mul neid 7), termotass (neid on meil kodus nii palju, et ma võin selle ühe ka siia jätta lõpuks :)). Teised olid mitte nii vajalikud- juba mainitud “Minu Stockholm”, kommid- Miisu, Mesikäpp ja Pilveke, šokolaad, küüslauguleivad ja kuivatatud kala. Ma ei tea, miks Viljar mulle kuivatatud kala tõi, aga see on nüüd mul riiuli peal kilekotti pakituna, et terve mu tuba selle järgi ei haiseks. Ja siis erilised maiuspalad- murakamoos ja leib! Ma polnud kaks kuud normaalset leiba söönud. Tegelikult ma polnud üldse leiba söönud, sest ma peenleiba ei armasta ja seega ei ole seda ka ostnud. Ja murakamoos! Meie pere lemmikmoos, mis on lihtsalt kirjeldamatult hea ja mida mul nüüd kolm purki on. Loomulikult peitus kotis ka Kalevi šokolaadi ja Eesti viina, sest Systembolagetist ei ole võimalik viina osta ilma nutmata. Tõelise eestlasena lasin endale ka kama saata ja pannkoogijahu, et mul oleks pühapäevahommikuti kiirelt võimalik pannkooke teha. Kuna ma ise olin rumal ja ei öelnud, kes mida ostma peab, sain ma neid topeltkoguse. Ups. Ja Ode kiri, mis mind naerma ja lõpuks peaaegu nutma ajas 🙂 Official Hogwarts business!

Reedel tutvustasin talle kõike head, mis Lundil pakkuda on. Toidupoode, sest mingisugune erinevus on toidupoodide valikus ikka, tavalisi poode, ka kõigi eestlaste lemmikut H&M-i ja siinset Tiimari-vastet: TGR-i. Kahjuks Lundi katedraaliga tutvumine jäi ära, sest seal oli parajasti matus. Loomulikult näitasin ka Juridicumi loss-hoonet ja ülikooli peahoonet. Ka Rootsi elu üks eripäradest, Systembolaget sai külastatud. Viljar ütles, et kvaliteetõlle hinnad on siin normaalsed, odavamad kui Eestis, aga kange alkoholi hind paneks küll kaks korda mõtlema. Õhtul toimus mu kursaõe Kamile juures filmiõhtu, mille menüüsse kuulusid “American Pie: Reunion” ja “The Conjuring”. Kamile elab minu juurest kõige kaugemas võimalikus punktis, nii umbes viie kilomeetri kaugusel. Veidi nalja kah: kuna see rajoon, kus Kamile elab, on äärmiselt ühesuguste majadega, siis ma ei teadnud, kus täpselt ta elab. Helistan Kamilele ja küsin, kus ta peidab ennast. Kamile tuleb vastu ja ütleb mulle, et mind on lausa kahe kilomeetri kaugusele kuulda, et ma räägin nii valjusti. Noh, mõned asjad ei muutu kunagi. Pärast filmiõhtut oli meil plaan bussiga koju sõita, aga kuna Viljar vaatas bussiaega valesti ja järgmise bussini oli peaaegu pool tundi aega, otsustasime siiski tagasi jalutama hakata. Lõpuks tulimegi jala koju. Päris väsinud olemine oli, sest sel päeval kõndisime umbes 15 kilomeetrit.

Laupäev oli äärmiselt sündmustevaene, sest mina töötasin oma grupitöö lepingu kallal ja Viljar tegi süüa. Ülimõnus on, kui keegi teine teeb süüa, see on kindlasti üks üksielamise miinus- kogu aeg peab ise süüa tegema.

Pühapäeval tutvustasin Viljarile oma jooksuradu ja avastasime ka uusi radu jooksuradade lähedal. Pilti me loomulikult ei teinud mitte ühtegi, sest me lihtsalt ei ole pildistaja-inimesed.

Esmaspäeval, mil meil oli plaan Malmösse minna, sadas hirmus palju vihma. Kuna mina aga teisipäeval ei oleks saanud Malmösse minna, sest mul oli kool ja õhtul ka rootsi keele kursus, siis ootasime kogu hommikupooliku kodus, et vihm järele jääks ja saaks ikka välja minna. Vihmas ei ole lhtsalt üldse äge olla. Kella kahe ajal läks ilm piisavalt normaalseks, kuigi uduvihma ikka sadas, et välja minna. Kiire 10-minutiline rongisõit ja Malmös me olimegi. Kõige pealt külastasime Malmö kaubanduskeskust Triangeln, mis on kesklinnast veidi eemal ja suur kaubanduskeskus. Kahjuks on ta ikka veel renoveerimisel, mistõttu on seal paljud poed kinni. Üldiselt ei olnud tegemist just maailma parima kaubanduskeskusega, sest seal oli näiliselt ainult koduasjadepoed ja söögikohad. Aga seal oli ka Build-a-bear pood, millest minu kaisukaru pärit on. Sellel põhjusel me ka seda poodi alati külastame, kui me selle lähedusse satume. See on hästi nunnu poeke, kus sa saad ise kaisukaru täis toppida ja ta saab kaasa ka sünnitunnistuse koos nime ja sünnipäeva ja kinkija nimega. Minu meelest on see hästi äge. Nüüd oli ka selle poe vallutanud Hello Kitty, aga õnneks Angry Birds’e (veel) ei olnud.

Triangelnist ostsime tegelikult vähe asju. Mina ostsin endale uue rattatule, sest eelmine tagatuli läks ilmselt kaduma siis, kui Viljari suur spordikott Klausi pakiraamil oli. Ma sain endale ka kevad-sügissaapad, mis võib-olla olid liiga ennatlik ost, sest siin on endiselt 12-14, harva ka 18 kraadi sooja. Aga eks näis. Lisaks ostsin ma veel natuke nänni TGR-ist. Aga nännisaajad näevad seda ise kohe varsti 🙂

Põhjus, miks me tegelikult Malmösse läksime, peidab ennast Gustav Adolfs torget’il. Seal on selline pisike poeke nimega Science Fiction Bokhandeln. Ja see on megaäge pood! Iga vähegi nohikliku inimese unistus. Kas sa oled endale kunagi tahtnud “Troonide mängu” vappe? Siin on need olemas. Aga Star Warsi raamatuid? Täiesti olemas. Doctor Who monopoli? Kõikvõimalikke Munchkini mänge? Gremlini nukke? Raamatusarju, millest sa kuulnudki pole? “Sõrmuste Isanda” Riski? Absoluutselt kõik on seal olemas. Selles poes lahkus minust päris palju raha, sest mul oli ju püha kohustus Viljarile sünnipäevakingitus teha. Pärast unistuste poe külastamist tegime väikese jalutuskäigu Malmö vanalinnas, aga kuna see vanalinn on väike ja me mõlemad seal käinud, siis piirdusimegi lühikese jalutuskäiguga. Rongisõit koju ja seejärel mõnus väsimus.

Teisipäeval oli minu hirmus grupitöö ja sel ajal lasin ma Viljari linna peale jalutama. Ilmselgelt oli see halb mõte, sest ta läks kohe Systembolagetisse õlut ostma. Aga tegelikult käis ta ka katedraalis ära, seega vähemalt sai ka põhivaatamisväärsusega tutvutud. Kellamängu küll ei kuulnud. Sel õhtul tegime me piparkooke! Kuna poes oli piparkoogitainas juba müügil, siis me ei saanud sellele ahvatlusele vastu panna. Väga naljakas oli küll oktoobris piparkooke teha ja piparkoogitainas on siin ka veidi magusam kui see, millega kodus harjunud olen, aga head olid nad ikkagi.

Kolmapäeval oli suhteliselt varajane äratus, sest rong läks juba 10:23 ja enne oli vaja veel mõned asjad kojuviimiseks osta. Piparkooke panin ka kaasa jäätisekarbiga. Rongijaama perroonil pidasin ma nii kaua ilma nutmata vastu, kuni rong liikuma hakkas. No ei lähe kergemaks see, hoolimata sellest, et juba nii mitmes kord tulla-minna on. Ja terve kolmapäevase päeva olin ma kodus, kurvastasin natuke ja sõin palju Eesti kommi.

Kes tahab mulle veel külla tulla?

Õhtusöögipidu

Et te ikka kõik oleksite arvamusel, et ma siin midagi mõistlikku ei tee ja ainult peol käin, siis kirjutan eileõhtusest õhtusöögist kursaõe Diana juures. Üks kord elus mul vedas, sest Diana elab minu juurest umbes viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ja mitte linna põhjaosas, kus tavaliselt kõik peod toimuvad. Peo idee oli see, et igaüks teeb midagi süüa ja võtab selle kaasa, soovituslikult oma riigile omast. Ma muidugi kolossaalselt feilisin selles oma riigile omases kategoorias, sest ma otsustasin teha kana-makaroni salatit, mitte näiteks kama või kiluvõileibu. Teised olid aga rohkem oma ülesannete kõrgusel ja kõik asjad olid väga maitsvad ka. Mida siis inimesed pakkusid?
Peoperenaine Diana on pärit Kolumbiast ja temal oli lihtne- empanadas ja guacamole. Emapanadas on põhimõtteliselt nagu pisikesed lihapirukad ja guacamole on avokaado-tomati-kurgi kaste, mis on küllaltki vürtsikas. Emapanadas on toit, mis on omane enam-vähem kogu Lõuna-Ameerikale.
Sakslasest kursavend Simon esitles meile Lõuna-Saksamaa varianti kartulisalatist. Ausõna, mitte ühestki teisest toidust ei ole võimalik teha nii palju erinevaid variante, kui kartulisalatist! Kui Eesti kartulisalat on paljude koostisosadega ja hapukoore-majoneesi kastmes, siis Rootsi oma on lihtsalt suured kartulitükid ja hapukoor peale valatud, siis Lõuna-Saksamaa variant on suured kartulitükid sibulaga ja äädikakastmes. Ma pean tunnistama, et ma ikkagi eelistan Eesti varianti, kuigi see Saksamaa oma oli ka täiesti söödav.

Kõige suurema esindusega oli väljas Kreeka, sest kohal oli lausa kolm kreeklast. Minu korterikaaslane Georg pakkus grillitud haloumit, mis meenutab veidi sõira, aga on soolasem. Ja äärmiselt maitsev, aga minule kui juustusõbrale ei pea seda ütlema. Lisaks oli veel ka kreeka salatit, mis sisaldas endas fetat. Ülihea lihtsalt!

Venelanna Irina pakkus mulle igati tuttavaid salatikorvikesi. Salat ise oli selline, mida mina varem ei olnud söönud. Ta ütles, et see on väga venelaslik salat, millega ei saa puusse panna. Nimeks on sellel olivje ja maitselt oli ta hea, kuigi liiga tilline minu jaoks.

Poolakast kursaõde Karolina tõi meile oma ema tehtud hoidiseid. Hapukurgid olid nagu hapukurgid ikka, aga tuleb välja, et nad panevad enam-vähem kõike purki, sest Karolina tõi ka peeti, paprikat ja sibulat. Lisaks ka pudeli Poola viina. Mina eriti ei armasta äädikaga tehtud hoidiseid, seega jäi enamus neist mul maitsmata.

Ja ega ilma magustoiduta ju läbi ei saa. Selle eest hoolitsesid Šoti tüdruk Nicola ja brasiillanna Ingrid. Nicola tegi tüüpilist šoti magustoitu shortbreadi. Põhimõtteliselt on tegemist võiküpsisega. Ja kui keegi mind vähegi teab, siis ta teab, et mu lemmikasi maailmas on võiküpsis. Isetehtud ja eriti võine ja suhkrune, täielik taevas 🙂 Ingrid tegi šokolaadi-kondenspiima maiuseid. Need olid ka maitsvad, aga arusaadavatel põhjustel väga rammusad, seega neid üle ühe-kahe süüa ei jõudnud.

Minusuguseid lati alt läbijooksjaid oli ka paar tükki ja seetõttu oli meie õhtusöögilaual ka bruchettad, või tegelikult tomati-juustu soojad võileivad, pasta lihaga ja isegi tavalised grillvorstid.

Lisaks söömisele sai ka niisama juttu rääkida ja lõpu poole isegi natukene tantsida. Ma avastasin, et Nicola armastab ka Biffy Clyrot ja siis me üritasime ka teisi inimesi Šoti roki alal harida, aga keegi väga ei tahtnud targaks saada 🙂 Samuti pidasin ma Mariga (Panamast pärit tüdruk) maha pika vestluse Ricky Martini teemal. Kella kahe paiku rullusin lõpuks koju ja alles kell 16 hakkasin tundma, et võiks midagi süüa.1385377_10152252569429307_1458770215_n

Pildid siia juurde arusaadavatel põhjustel toidust 🙂

Sittning

Eelmisel reedel oli meie mentorgrupil kavas sittning. Sittning kujutab endast kolmekäigulist õhtusööki ühes nationis ja pärast võimalust sama nationi klubis pidutseda. Ja selle komplekti hind on 140 SEK-i (u 16 EUR). Enne sittningut aga on vaja ju ka eelpidu pidada ja selle tõttu, et sittning juba kell pool kaheksa algab, on eelpeo algus hirmuäratavalt varajane- kell viis. See on üks siinse elu eripärasid- peod algavad vara ja lõppevad vara, sest nationide klubid pannakse kell 2 kinni. Olen kuulnud, et kõige kauem lahti olev koht pannakse kell kolm kinni. Eestis pole pidu sel ajal veel kuumgi, kui kasutada Erki Otsmani väljendit. Noh, olgu, mis siis ikka, kell neli päeval tuleb asuda klubimeiki tegema, sest loomulikult on kõik peod linna põhjaosas ja mina elan lõunas. Imelik on küll, sest tegelikult meik, millega sa klubisse lähed ei ole selline, millega kell neli päeval toidupoodi minna.

Eelpidu tähendas lihtsalt ühes koridoriköögis tsillimist ja paari õlle joomist. Jah, ma olen Rootsis õlut jooma hakanud. Miks? Sest siider on nii kohutavalt magus siin, et seda ei ole võimalik juua. See on nagu siirup, milles võib-olla on natukene alkoholi. Õõh, pole eriti meeldiv kogemus. Nii ma olengi enamasti joonud lahjat õlut, sest seda on lihtne supermarketist osta ja kuna sellel ei ole eriti õlle maitset. Ma tean, et see tegelikult käib täielikult õllesõprade ajude pihta, aga mulle ei meeldi humalamaitse õlle juures.

Lihtne osta on väga oluline argument, sest Rootsi alkoholipoliitika on päris range. Esiteks ei tohi üle 3,5% kangusega alkoholi tavalistes poodides müüa. Kui on soov osta midagi, milles tegelikult ka alkoholi on, tuleb seda sammud Systembolagetisse. Systembolaget on Rootsi riigi alkoholimonopol. Lundis on Systembolageti poode kolm ja nende lahtiolekuajad on väga piiratud, näiteks pühapäeviti on nad täiesti kinni, laupäeviti sulgevad uksed juba kell kaks ja tööpäevadel kell 20. Seega ei ole üldse põhjust viriseda Eesti öise alkoholimüügikeelu üle 🙂 Ja alkoholihinnad on siin ka üle mõistuse kõrged!

Pärast eelpidu läksime kõik Hallands nationisse ja sittning võis alata. Meie mentorgrupid olid valinud teemaks kollase ja seega pidid kõik kandma kollast. Mina soetasin endale selleks puhuks kollase kleidi, loomulikult kõigi eestlaste lemmikpoest H&M-ist ja uskumatult odava hinnaga, 50 SEK-iga (5.70 EUR). Sittningu alguses said kõik klaasi vahuveini ja seejärel tuli leida oma koht ja oodata sööki. Eelnevalt kuulsin ma kursavennalt, et sittning on rohkem laulmine ja joomine kui söömine ja tegelikult nii oligi, sest toit oli kehv. Jah, ma saan aru, et toiduvalmistamisega tegelesid nationi liikmed, kes ei ole professionaalsed kokad. Esimese käiguna pakuti seenesuppi, mis maitselt oli hea, aga see oli külm. Teiseks käigus oli mandlitega kartulipuder, salat, veiseliha ja kõrvitsapüree. Kartulipuder oli külm, salat oli lihtsalt paar rukola lehekest taldrikule visatud ja kõrvitsapüree oli samuti leige. Kõrvitsapüreesse oli isegi maitseaineid pandud, mis on siin ime! Magustoiduks oli eksootiline porgandikook, mis muidu oli hea, aga hirmus kuiv. Seega sööma ei tasu sittningule minna.

Aga laulma ja niisama aega veetma võib küll minna. Tuleb välja, et ka rootslased on laulurahvas ja neil on päris palju joogilaule. Üks neist oli “Mu mütsil on kolm nurka” viisil, aga rääkis Jägermeistrist. Teine sisaldas numbrite lugemist, milles mina kohe kindlasti järge pidada ei suutnud. Ja kõige tuntum rootslaste joogilaul “Lambo”, mida pidid rootslased igal korral laulma, hoolimata sellest, et joogilaulude laulikus on üle 200 erineva laulu.

Lisaks laulmisele olid ka muud tegevused, näiteks oli laudkondade vahel võistlus, kes suudab kõige kauem ja valjemini vastu lauda taguda. Samuti oli vaja pidada kõnesid ja laulda sünnipäevalaulu. Kuigi tegemist oli rahvusvahelise sittninguga, oli siiski enamus jutust rootsi keeles ja seega ma sellest aru ei saanud. Pärast sittningu lõppu suundusime allkorrusel peetavasse ööklubisse, kus ma seekord kuni tulede põlema panemiseni tantsisin.

Sel reedel juba Eesti disko, eks näis, mida see endast kujutab 🙂

Ja pilt minust mu uues kollases kleidis, sest rohkem pilte ma sellel õhtul ei teinud 🙂IMAG0940

Rootsi elu eripärad: mõõtühikud

Kõik teavad, et inglased-ameeriklased ei tunnista normaalseid mõõtühikuid, aga tuleb välja, et ka Rootsis on erinevad ja mujal mittekasutatavaid mõõtühikuid. Olgu, Eestis on ka, aga millal sina viimati midagi küünardes mõõtsid? Ilma pikema jututa, imelikud mõõtühikud:

Miil- mitte 1,6 kilomeetrit, vaid hoopis 10 kilomeetrit. Kui ma küsisin rootslaselt, miks selline mõõtühik vajalik on, ütles ta, et palju mugavam on ju öelda 25 miili kui 250 kilomeetrit. Midaiganes, igal juhul veider. Ja selline 10-kilomeetri miil on neil kasutusel aastast 1889, enne seda oli neil miili pikkuseks 10,69 kilomeetrit. Vähemalt tegid nad arvutamise veidi lihtsamaks selle uue miiliga 🙂

Hg ehk hectogramm- tegelikkuses tähendab see 100 grammi ja sellises mõõtühikus mõõdetakse siin näiteks pähkleid, komme, juustu, oliive. Alguses ma ei saanud sellest aru, eriti, kui silt on kirjutatud käsikirjas, siis võivad h ja k üsna sarnased olla. Alles siis, kui üks sakslane rääkis, et pähklid on siin kallid ja mina omaette mõtlesin, et 13 SEK-i kilo ei ole ju palju, sest ma olin näinud silte, millel minu arust oli 13.- kg. No tegelikult oli see see salapärane hg ja alla 2 euro kilo pähklite eest on ka täiesti jaburalt odav. Nüüd ma siis tean ja olen targem.

Rootsi elu eripära: pesumasinaid ei ole

Kui Inglismaa juures vihkan ma seda, et neil on erinevad kraanid sooja ja külma vee jaoks, siis ka siin on asi, mis mulle ei istu, seotud vannitoaga. Nimelt puuduvad siin korterites pesumasinad. Ma tean ainult ühte oma rootslasest kursakaaslast, kellel on isiklik pesumasin ja oi, kuidas ma teda kadestan.

Olgu, olukord võiks veelgi hullem olla, aga esimese maailma probleemid on ju need kõige tõsisemad. Minu majal on neli trepikoda ja maja peale on üks “pesuköök”, mis asub esimese trepikoja esimesel korrusel. Seda pesukööki jagab minu maja ka kõrvalmajaga, seega ei oska ma öelda, kui palju inimesi seda kasutab. Pesuköögis on kolm tuba, milles igaühes on kaks pesumasinat, kuivati ja kuivatuskapp (põhimõtteliselt pesukuivatusrest, mille lükkad kappi ja siis puhub sooja õhku ja kuivatab pesu). Lisaks on ka triikimisruum, aga seda ma kasutanud ei ole, sest ma ostan ainult riideid, mida triikima ei pea. Ja kui mul tekib vajadus triikimise järele, siis teeksin ma seda oma kodus, sest meil triikraud ja triikimislaud on.

Kuidas siis aga süsteem käib? Pesuköögis on ruumide kõrval seina peal aukudega tahvlid ja igal korteril on üks pisike võtmega jublakas, millega saab endale aja broneerida. Ajad on kolme tunni kaupa, kõige varasem aeg algab kella seitsmest hommikul. Ma lugesin netist, et paljudes majades on kasutusel selline süsteem, et kui sa oma broneeritud aega esimese 20 minuti jooksul kasutama ei hakka, võib keegi selle sult “röövida” ja ise pesu pesema asuda. Ühesõnaga, kohutav. Ma ei tea, kuidas minu majas sellega on, aga üks kord oli meie aeg röövitud ja üks kord röövisime me ise kellegi teise aja, sest arvestasime kuu- ja nädalapäevi valesti. Ups. Õnneks ühtki passiiv-agressiivset märkust me veel saanud ei ole ja kõik on rahulikult lahenenud.

Miks see siis mulle nii kohutavalt närvidele käib? Sest igal jumala pühapäeva õhtul (selle aja oleme me Nanaga pesupesemiseks valinud, Georg peseb oma pesu vist mingil muul ajal) pean ma kodus olema ja kolm tundi pesuga mässama. Kell saab viis, mina või Nana võtame oma pisikese pesuvõtme ja korjame oma pesu kokku ning tassime selle pesukööki. Topime pesumasinad täis ja alati murrame pead, milline programm see õige on ja kas masin ikka töötab. Sulgeme ukse oma pisikese jublakaga ja läheme tuppa. Olenevalt sellest, kas masin on täis või pooltäis ja kas valitud sai kiirprogramm või tavaline, on toasootamise aja pikkuseks 20 kuni 60 minutit. Seejärel tuleb sammud jälle pesukööki seada, pesu masinast välja võtta ja kuivatisse/kuivatuskappi panna. Mina olen kuivatuskappi kasutanud, sest riided jäävad sirgemad seal. Jälle jublakaga uks kinni ja tuppa. Umbes pool- kuni kolmveerandtunni pärast tuleb jälle pesukööki minna, et kuivatit tühjendada. Riided tuleb siis lappesse panna ja kotiga üles kanda. Kui väljas sajab, on see äärmiselt nõme. Ning jälle õnnelikult toas olles tuleb riided ju kappi/rippuma panna. Loomulikult ei tohi unustada endale jublakaga uut aega broneerimast, sest mõistlikud ajad (nädalavahetused ja õhtud) täituvad hirmus kiiresti. Esimese maailma probleem ja täiega, aga no see on kohutavalt tüütu.

Mis on veel naljakas, on see, et pesupulbrit ei pea neisse masinatesse ostma, selle eest hooltiseb majahaldaja. Nana pesi esimest korda üksi pesu ja siis ta ütles mulle, et tema arust seal küll pesupulbrit sees ei ole, sest riided ei lõhnanud pulbri järele. Okei, ostsime siis pesupulbrit. Aga siis juhtuski see, et me röövisime kogemata ühe naise aja ja tema ütles meile, et seal siiski on pulber sees ja tuleb lihtsalt üht nuppu vajutada, mida Nana vajutada ei mõistnud. Sel pühapäeval siis olime juba targemad ja vajutasime maagilist nupukest. Ma pean tunnistama, et see pesupulber, mis seal sees on, ei ole just parimate killast, sest trenniriided küll sajaprotsendiliselt puhtaks ei saanud. Ja mingit lõhna teistel riietel ka ei olnud, kuid puhtad nad olid.

Kuivati on ka minu jaoks uudne lahendus, sest kodus kuivatasime me riideid rõdul, mis andis neile hea lõhna. Kuivatist aga ei tule mingit lõhna ja seetõttu, et siin on kuivatid, ei ole kuskil pesunööre, seega käsitsi pesu pestes tuleb ilmselt rihtida oma broneeritud ajale, et kuivatit kasutada. Tüütu.

Niipalju siis vingu ja hala. Pildikesed pesumajast ka 🙂
Pilt 1: Triikimistuba
Pilt 2: luksusese- pesumasin 🙂
Pilt 3 ja 4: tahvlid, mida kasutame pesuaja broneerimiseks. Meie lukukene on parempoolsel pildil valge numbriga 288 ja hetkel broneeritud pesuaeg on 13. oktoober kell 17-20
Pilt 5: kuivati
Pilt 6: minu isiklik lemmik- kuivatuskapp
946026_10151885516044911_1003572162_n1150843_10151885517329911_2103445457_n1377424_10151885518294911_165775542_n1377950_10151885517774911_827166648_n1379788_10151885517074911_1840677185_n9409_10151885516569911_2002984811_n

Kulturnatten

Haha, tüng! Ei saagi veel vingu ja hala lugeda!

Et te ei arvaks, et ma ainult peol käin, siis kirjutan ka kultuurist veidi. Eelmisel laupäeval toimus siin selline üritus nagu Kulturnatten, mis tõlkes peaks tähendama kultuuriõhtut. Iseenesest oli tegemist Muuseumiöö ja Teadlaste öö hübriidiga, sest tehti füüsika- ja keemiakatseid ja muuseumides sai ka käia. Lisaks toimusid tänavatel kontserdid ja mitte ainult smooth jazz, vaid ka täiesti korralik heavy metal oli esindatud. Kultuuri käisin sisse imemas oma kurskaaslaste Kärdi (eestlane) ja Josefinega (rootslane), kes oli kaasa võtnud oma kaks rootslasest sõpra. Meie kultuursus väljendus selles, et vaatasime kontserti Stortorgetil (põhimõtteliselt Raekoja plats, lihtsalt oluliselt pisem). Hiljem läksime käisime ka ajaloomuuseumis. Öelda, et see oli põnev, oleks liialdamine. Potikillud, parmupillid, sõled ja muu selline kraam. Aga õnneks oli seal ka moefotode näitus, mis oli tõesti hea. Kahjuks ma olen piisavalt rumal, et mitte pilti teha ega ka fotograafi nime meelde jätta. Igal juhul oli ta kuulus, pildid olid olnud Vogues ja muudes ilmakuulsates ajakirjades. Ja kuigi minu moefotodega kokkupuutumine jääb vaid “Ameerika supermodelli” tasemele, oli neid põnev vaadata ja isegi mina sain aru, et pildid on head.

Pärast muuseumiskäiku tegime ülikooli peahoone ees asuvast asjast pilti ja ronisime ka ise müürile, et kaunist ufopilti saada. Ja ülikooli peahoones käisime ka. Imetlesime oma ülikooli aulat ja kuulasime natukene rootsikeelset juttu, millest mina midagi aru ei saanud 🙂 Tegin paar pilti ka, aga eriti ei saanud aru, kas tegemist on ilusa aulaga või mitte, sest kõikjal oli värviline valgus. Ehk enne lõpetamist saan siiski teada 🙂

Aga et liiga kultuurseks asi ei kisuks, siis lõpetasime õhtu nagu tõelistele glamuuritaridele kohane- McDonaldsis. Sõin jäätist Bountyga ja siis sõitsin Klausiga koju ja vajusin suhteliselt kiirelt magama, sest kaks päeva olin ju järjest peol käinud. Starost ne radost, mis muud.

Pildid! Seekord taas paar tükki inimestega, saate näha, kellega ma koos aega veedan.

IMAG0919IMAG0921 IMAG0920 IMAG0922 IMAG09241380300_10151953840110820_548482205_n  551228_10151953840615820_1212468488_nPilt 1: kunst ülikooli ees

Pilt 2: Josefine ja Kärt
Pilt 3: Josefine ja Kärt liikumises
Pilt 4: Ülikooli aula lagi

Pilt 5: Ülikooli aula vaade
Pilt 6: Muuseumis lollusi tegemas
Pilt 7: Tulnukad ja kunst

Koridoripidu

Siinse tudengieluga käivad lahutamatult kokku koridoripeod. Mis on koridoripidu? Sõna otseses mõttes ongi see pidu koridoris. Siinsed ühiselamud on ülesehitatud teistsugusel põhimõttel kui Eestis- igaühel on oma tuba ja vannituba ning kööki jagatakse. Selliseid tuba-vannituba kooslusi on ühe koridori peal kuni 20, olen ma kuulnud. Ja koridoripidu tähendab seda, et enamus koridorielanikest avab oma uksed, kutsutakse hunnik rahvast ja kõik pidutsevad. See koridoripidu, mis reedel oli, oli megasuur, Facebook väitis, et sinna läheb üle 300 inimese. Koridor iseenest on suhteliselt kitsas, seega sai palju inimeste vastu nühitud ja ise nühkimise ohver olla. Kuna õhtuti on siin suhteliselt jahe, siis alguses seisid inimesed koridoris ja tubades ja köökides, hiljem mindi ka välja, sest alkohol teeb oma töö ja siis ei karda enam keegi külma.

Pidu iseenesest ei olnud midagi väga erilist, lihtsalt tutvud paljude uute inimestega ja räägid juttu. Kuna ma ei teadnud päris täpselt, kus see pidu asub ja üksi peoleminek on ka veits veider, siis ma lõin kampa oma eelmisel õhtul kohatud tuttavatega. Peole kohale jõudes aga irdusin ma neist suhteliselt kiiresti ja veetsin algselt aega oma kursavendadega rääkides.

Ühel hetkel aga tuli mu juurde tüdruk, kes väitis, et ka tema on minu kursakaaslane. Tore, mina teda küll ei teadnud ja ausalt öeldes praegu ei mäleta ka, mis ta nimi on. Hilisem vaatlus kodus tuvastas, et ta on isegi mu Facebooki sõber. Ups. Kartuses küll hirmsa rassistina kõlada, ta on asiaat ja enne hakkab päike läänest tõusma, kui mina saan kõikide Hu-de, Liu-de ja Xi-de nimed ja näod selgeks. Samas lohutas ta mind, et asiaatidel on sama probleem meiega. Ilmselt on see mingisugune pimedus erinevustele, kui tegemist on teise rassi esindajaga.

Edasi läks käiku juba tavaliseks saanud “kes-sa-oled-kust-sa-tuled” vestlusealustaja ja niimoodi tutvusin ma veel paljude inimestega. Siin on väga lihtne uute inimestega tuttavaks saada, sest on 70% tõenäosus, et su verivärske tuttav on välismaalt ja ei õpi sama asja, mis sina. Samas näiteks minul oli äärmiselt raske teha huvitatud nägu ja genereerida küsimusi, kui õpitavaks erialaks osutus rakenduslik kultuurianalüüs (ingl k applied cultural analysis). Ma endiselt ei tea, mida see endast täpselt kujutab, kuid ma tean juba 4 inimest sellelt alalt. Rootslastega saab aga rääkida sellest, mis Rootsis erinev on võrreldes oma koduriigiga. Olgu, minul saab see jutt suhteliselt kiiresti otsa, aga ma saan neid alati rabada sellega, et meil IKEA-d ei ole 🙂 Miskipärast arvavad nad, et kui meil on kõik Rootsi pangad, siis IKEA on meil juba umbes 10 aastat vähemalt.

Ja et ikka nalja saaks, siis “ma olen sind kuskil näinud” ei toimi alati. Olin õues koos oma vastleitud ja veidi varem leitud tuttavatega, kui üks neist tahtis sisse minna, sest külm oli. Sees leidis ta, et ilgelt äge oleks kööki minna, sest seal tundus midagi toimuvat. Natukene inimeste vastu nühkamist ja olimegi köögis ning selgus kurb tõsiasi- mitte midagi erilist seal ei toimunud. Inimesed lihtsalt seisid ja rääkisid ja kuna me end sinna juba sisse pressisime, siis välja me enam trügima ei hakanud, jäime ka samamoodi seisma ja rääkima. Üks kutt vaatas mind sellise pilguga, et tahaks minuga rääkida. Ok, ma otsustasin, et ei ole veel piisavalt uusi tuttavaid saanud täna ja ütlesin talle ise hei. Tema hakkab minuga aga rääkima nii, nagu oleks me juba ammused tuttavad, kes pole lihtsalt paar kuud näinud. Mina seisin selle peale äärmiselt segaduses näoga ja ei saanud mitte midagi aru. Pärast paariminutilist seletamist ja minu üha segadusesolevamat nägu taipas ka tema, et miski on valesti. Tuli välja, et ta arvas, et ma olengi üks ta tuttav, kes pidi nägema väja samasugune kui mina ja samuti õppima õigust ja isegi nimi oli tal sarnane (enam ei mäleta, mis küll, aga see selleks). Pärast kindlaks tegemist, et me siiski veel üksteist ei tunne, saime aga päriselt tuttavaks ja temaga oli tore rääkida.Olen kuulnud, et mõnel koridoripeol on võimalik ka tantsida, aga ilmselt on selleks vaja vähem kui 300 inimest. Igal juhul oli tore õhtu, kuigi väsitav on nii paljude inimestega rääkida. Osa neist läheb paratamatult meelest ka ja siis on need toredad momendid “ma olen sind kuskil näinud, aga kus ja kes sa oled, pole aimugi”, sest Lund on väike linn.

Niipalju siis seekord, pilte ei ole. Järgmises postituses saate kuulda minu vingu ja hala (jah, ka suurepärases sotsdemokraatlikus riigis on, mille üle viriseda!)

Käisin peol

Neljapäeval toimus siin mingisugune taaskasutamise ja muidu ökostumise konverents, mille lõpetuseks korraldati pidu, mis pidi endas ühendama kunsti, jooke, pidu ja kõige lahedamaid inimesi linnas. Vaatasin Facebookist järele, et päris mitu päris lahedat tuttavat läheb sinna peole ja otsustasin ka ise kunstipidu väisata. Pidu iseenesest pidi hakkama kell kuus ja ma mõtlesin, et kell kuus küll keegi kohal pole, et ma pigem rihin umbes kella seitsmeks kohale jõuda. Kuna see pidu oli linna teises otsas, mis tähendab umbes 30 minutit rahulikku rattasõitu ja tuleb arvestada ka võimalusega, et ära eksid või et GPS sind võssa juhatab, siis hakkasin ma natuke pärast kella kuut minema. Ma ei eksinud ära ja GPS mind võssa ka ei juhatanud ja seega olin ma juba kell 18:40 kohal. Ja peale minu oli seal veel umbes 20 inimest, kellest pooled olid pensionieelikud. Okei, ehk läheb see pidu lahedamaks. Ja süüa sai seal ka, seega otsustasin ma jääda. Selleks, et mitte päris üksi ja õnnetu olla, oli mul vaja leida keegi, kellega rääkida. Ma nägin üht tüdrukut, kellega ma olin põgusalt rääkinud ja kuna ta oli ka teisipäeval väitlusklubis käinud, sai temast minu uus parim sõber 🙂

Vaikselt hakkas inimesi juurde tulema ja tekkis veel inimesi, keda ma kuskil näinud olin. See on siinelamise võlu ja valu: sa näed inimest kuskil ja hiljem ei tule sul meelde, kust sa teda tead või mis ta nimi on. Niimoodi võib päris piinlikku olukorda sattuda. Õnneks seekord minuga seda ei juhtunud. Inimesi hakkas üha rohkem ja rohkem tulema ja DJ mängis kahtlast klubimuusikat. Kunsti sellel peol oli nii palju, et DJ ees põrandal olid vanad rattasisekummid, mille kellegi kahtlemata kunstiline käsi oli ringi seadnud. Samuti rippusid laest alla IKEA lambid, mis olid lausa kahtlaselt madalal (u 150cm kõrgusel) Veits veider oli, aga olgu.

Tavalisest peost eristas seda ka see, et korraldajad sundisid peoosalisi mänge mängima ja üksteisega tutvuma. Niimoodi õnnestus mul ühe rootslasega päris kaua rääkida ja kahe tüdrukuga, kellest üks oli Uus-Meremaalt ja tegemas oma doktorikraadi majanduses ning teine kuskilt mujalt aga ka majandusteadlane. Siis jõudsid peole ka inimesed, keda ma päriselt teadsin, minu mentorgrupikaaslased ja üks mu kursavend. Selleks ajaks olid inimesed juba tasuta alkoholist küllaltki rõõmsaks saanud ja halb klubimuusika ei tundunud enam nii halb ja seega oli aeg vallutada tantsupõrand.

Tantsupõranda vallutamise käigus juhtus naljakas lugu. Minu kõrval oli tüdruk, kes ühel hetkel tutvustas ennast lätlasena. Nime mul kinni püüda ei õnnestunud. Ta tutvustas ennast ka teisel pool tema kõrval olevale tütarlapsele, kes osutus Leedust pärit Svetlanaks. Ja niimoodi olidki Balti riigid kõik esindatud ja isegi õiges geograafilises järjestuses 🙂

Kell 23 sai pidu läbi ja kõik asutasid end koduteele. Pidasime plaani ka äkki nationisse minna, kuid otsustasime selle kahjuks, sest kell oli juba 23 ja kui sa jõuad nationisse ja ootad kuni tunnikese järjekorras ja klubi pannakse juba kell 2 kinni, ei ole see seda väärt. Lisaargumendiks edasipidutsemise vastu oli see, et juba järgmisel päeval oli plaanis koridoripidu, kuhu kõigil plaanis minna oli. Sellest, mis on koridoripidu, kirjutan juba järgmises postituses. Võttes eeltoodut arvesse, tuligi kodutee jalge alla võtta. Südaööks olin kenasti kodus, lugesin veel natukene raamatut ja reisisin unemaale.

Paar pildikest ka.

Pilt 1IMAG0909 IMAG0903 IMAG0905 IMAG0906: Balti riikide esindajad

Pilt 2: Kunst peol

Pilt 3: DJ ja kunst

Pilt 4: IKEA lambid, mis näevad välja nagu herilasepesad

Nation kui korporatsiooni-laadne toode

Niisiis, ma ühes ammuses postituses mainisin sellist imelooma nagu nation, mis oma olemuselt on natukene korporatsiooni sarnane. Ainult et meeskorporatsiooni sarnane, sest pidu ja õlu on tähtsal kohal. Nationi erinevus korporatsioonist on see, et liikmeks saab astuda hoolimata soost. Põhifunktsioon on aga nationil ja korporatsioonil sama- korraldada üliõpilaselu.

Nationied on Lundis kokku lausa 13 ja igaüks neist on nimetatud erineva Rootsi piirkonna järgi. Varem oli rootslastel kohustuslik liituda selle nationiga, mille nimepiirkonnast nad pärit olid, kuid see nõue on praeguseks kaotatud. Rahvusvahelised tudengid on alati olnud vabad valima, millise nationiga liituda. Nationiga liitumine on aga põhimõtteliselt kohustuslik, sest kui sa ei ole ühegi nationi liige, siis ei saa sa mitte ühestki nationi-üritusest osa võtta. Iseenesest ei ole aga väga vahet, millise nationi liige sa oled, peamine on liikmelisuse fakt. Mina valisin oma nationiks Västgöta nationi, mis algselt oli mõeldud üliõpilastele Västergötlandi regioonist. Tegemist on ühega vanimatest nationidest, see on asutatud aastal 1669. Ülikool asutati siia 1666. aastal. Västgöta nation, lühendatult VG, on suhteliselt väike nation, liikmeid on alla 2000. Kõige suuremad nationid on Lunds, Malmö ja Göteborg, teised nationid on kõik pisemad.

Igal nationil on ka miski, mis teda teistest nationidest eristab. VG puhul on selleks söök. Nimelt üks funktsioone, mis nationitel on, on pakkuda mõistliku hinnaga sööki. Kõik nationid pakuvad mingil päeval nädalas lõunat, mis koosneb soolasest toidust, kohvist-teest ja koogist. Ja seda kõike vapustavalt odava hinna, 35 SEK-i (u 4 EUR) eest! Ma ei ole ise veel ühelgi nationi lõunal käinud, kuid ma tean, et need on äärmiselt populaarsed ja kui sa jääd hiljaks, siis on kõik kohad juba läinud.

Lisaks lõunatele pakuvad nationid ka sittninguid. Sittning on kolmekäiguline õhtusöök, mida pakuvad nationid kord nädalas. VG-s pakutakse sittningut kolmapäeviti ja selle hind on 140 SEK-i (u 16 EUR). Ka sittningul ei ole ma veel osalenud, kuid 4. oktoobril on meil oma mentorgrupiga see plaanis ette võtta Hallands nationis.

VG-s serveeritakse ka nädalavahetusel brunchi mõlemal päeval. Laupäevahommikul on selleks Tiffany’s mis on selline klassikaline brunch ilusate koogikeste ja vahvlitega. Pühapäeval aga on teema hoopis teine, siis on oodatud kõik, kelle keha vajab eelmiste päevade pidutsemisest rasvase ja soolase toiduga kosutamist- toimub Rehab ehk võõrutusravi 🙂 Ning ka reedeti pakutakse VG-s süüa, siis on tegemist restoraniga.

Lisaks söögile pakuvad nationid ka pidutsemise võimalust, igal nationil on vähemalt ühel õhtul nädalas klubiõhtu. Klubid on erineva muusikaga ja erineva stiiliga, kuid üks on neil sama- sulgemisaeg. Nimelt ei ole siin võimalik esimese bussi või päikesetõusuni pidutseda, sest kell 2 pannakse nationi-klubid kinni. Olen kuulnud, et kõige hilisema lahtiolekuajaga koht linnas pannakse kinni kell kolm. Väga ontlik pidutsemine, arvestades seda, et alkohol on väljas ostes hirmus kallis. Olgu, nationites on see odavam kui mujal, aga mitte siiski odav. Näiteks käisin ma reedel oma nationis peol ja õlu (33cl) maksis 25 SEK-i (u 3 EUR) ja kokteil (25cl) maksis 35 SEK-i (4 EUR). Väljaspool nationeid aga maksab õlu (33 cl) 50-60 SEK-i (u 5.70-6.90 EUR).

Lisaks klubidele korraldavad nationid ka pubi-õhtuid. VG-s on näiteks reedeti üritus nimega Professor Pong, mis pakub kõigile soovijatele võimalust mängida beer pongi, tavalist ping-pongi, videomänge või mängu, milles tuleb naelu paku sisse lüüa. See oli päris meeleolukas ja naljakas.

Loomulikult ei ole kogu nationi-elu peopõhine. Korraldatakse näitkes ka mälumänge ja spordivõistlusi.

Võib tekkida küsimus, miks ma siis VG kasuks otsustasin. Noh, kuna ma teadsin, et väga suurt vahet ei ole, siis ma lähtusin valikut tehes lihtsalt oma muljetest. Student Association Fairil oli VG-l äärmiselt vahva tütarlaps neid tutvustamas ja sellepärast ma nendega liitusingi. Loomulikult on lisaboonuseks MarioKarti mängimise võimalus 🙂

Ja juba homme saan ma teada, kuidas ma saan nationi-elus rohkem kaasa lüüa ja milliseid võimalusi nation veel pakub. Ehk ma siis täiendan seda postitust või teen hoopis uue, eks näeme 🙂

Pilt on pärit VG Facebookist ja kujutab nationi vappi 🙂

397790_544389962270962_1616312654_n