Dokumentideta võõras linnas

Alapealkirjaga “Kõik on hea, mis hästi lõppeb”.

Eelmisel nädalavahetusel toimus Kopenhaagenis väitlusturniir, millest me ei saanud ju mitte osa võtta, sest me nii lähedal asusime. Turniir oli tore, kuigi mitte liiga edukas mulle isiklikult. Meie seltsile oli küllaltki edukas, üks tiim sai finaali ja koju tuli ka teine koht oraatoritest. Kuna oli võmalus laupäeva öösel Kopenhaagenisse jääda, siis me seda ka tegime ja plaanisime Kärdiga pühapäeval siis turistid olla. Mõeldud-tehtud!

Kuna kumbki meist ei olnud Christianias käinud, siis planeerisime sinna kõige enne minna, sest kuulu järgi ei ole tegemist just kõige turvalisema kohaga ja seega tahaks seal käia ikka päevavalguses. Enne veel aga kui meie turismipäev sai alata, pidime tegema väikese kõrvalepõike CBS-i. Minu süül, sest ma rikkusin esimest reeglit: tea alati, kus su käterätik on. Ma olin selle eelmisel hommikul meie eelmisesse ööbimiskohta unustanud. Käterätikuga taasühinetud ja seiklusteks valmis, läksime me metroosse.

Kolm peatust ja seitse minutit hiljem oli aeg metroost lahkuda. Kuna ühe ukse juures oli palju kohvritega inimesi (rong läks edasi Kopenhaageni raudtee- ja lennujaama), siis ma liikusin teise ukse juurde ja Kärt jäi kuhugi tagapoole. Seisin ja ootasin, kuni rong seisma jääb ja minu eesolev mees ei lasnud mul uksele lähemale liikuda, ta pani käe täpselt minu ette ja hoidis torust kinni. Noh, ma olin kergelt ärritunud sellise käitumise peale, aga mis seal ikka. Tuli välja, et Christianshavni peatuses tollest uksest üldse välja ei saagi ja tuleb liikuda järgmise ukse juurde. Hakkasin liikuma ja tundsin, et mu käekott on kuidagi kerge. Kiirelt jagasin ära, et mu rahakott on varastatud. Kärt läks rongist maha ja oli juba segaduses, miks ma ei tule, aga mina võtsin kiirelt sellele mehele järele, kes minu ees seisis. Platvormi peal pidasin ma ta kinni ja süüdistasin teda selles, et ta mu rahakoti ära varastas. Tüüp loomulikult eitas kõike ja noh, kuna tema käes mu rahakotti polnud ka, siis ei olnud tegelikult midagi teha ka. Tagantjärgi tarkusena oleks ju võinud teda kinni pidada ja metrootöötajatele teatada, pilti teha või midaiganes. Loomulikult selles olukorras sellised head mõtted pähe ei tule.

Noh, mis siis ikka üle jäi, pöördusime metrootöötaja poole. Proovisin politseisse helistada, aga see ei õnnestunud. Metrootöötaja oli väga abivalmis ja lõpuks helistas oma telefonilt ja tuli koos meiega maa peale ka, sest maa all ei olnud levi. Ta juhendas meid ka, kuidas politseijaoskonda saada ning soovitas saatkonda minna. Kui Ode ja Merili siin käisid, siis me tegime nendega Kopenhaageni linnatuuri ja täiesti juhuslikult möödusime Eesti saatkonnast. Mälupildi järgi tuvastasime, kus see peaks asuma ja astusime taas metroo peale.

Kombineerides minu head mälu ja Kärdi head suunataju, jõudsime Eesti saatkonna juurde. Nüüd õpetuseks kõigile turistidele: ärge langege varguse ohvriks väljaspool tööaega. Tuleb välja, et saatkonnad on pühapäeviti kinni. Kõik saatkonnad, niiet tegemist ei ole mingi Eesti saatkonna poliitikaga. Jah, mingisugune infoliin on Välisministeeriumil küll olemas, aga olukorras, kus telefon ka ära varastatakse, on sellest vähe abi. Või siis, kui lennuk läheb pühapäeva õhtul ja dokumente pole. Lisaks Eesti saatkonnale proovisime ka Rootsi saatkonda, kuna ma ju poole kohaga rootslane ka olen. Sealt vähemalt öeldi, et nad on kinni ja anti mingi telefoninumber ja aadress. Kärdi õhutusel proovisime ka Sloveenia saatkonda, kuid sealt nagu Eesti omastki, ei tulnud mingit vastust.

Järgmisena proovisime teada saada, kas kuskil lähemal kui raudteejaama juures ka politseijaoskondi on. Kui ongi, siis meie neist ei tea ja taanlased ka mitte. Mis siis ikka, võtsime suuna kesklinna. seekord jalgsi, kuna metroopiletid olid kehtivuse kaotanud ja objektiivselt võttes ei olnud see ka nii kaugel. Politseijaoskonnas saime rõõmsalt numbri võtta ja oodata. Umbes 20 minuti pärast saime löögile ja sain täita paberi, millele pidin kirjutama, mis, millal ja kes. Kärt mainis, et mul on kohutav käekiri ja pakkus korduvalt, et ta võib minu eest kirjutada. Tuleb välja, et mul tõepoolest on kohutav käekiri, sest ka politseinik pidi mitu korda täpsustama, mida ma kirjutanud olen. Edaspidi ma kirjutan trükitähtedega. Lisaks sellele andsin pika kirjelduse sellest, kuidas see mees välja nägi, kes mind takistas. Natuke nalja ka: politseinik küsis minu käest, kas nad nägid välja nagu mittetaanlased. Noh, nägid küll, sellised araabid-türklased. Aga poliitkorrektsuse ja diskrimineerimise vabal maal selline küsimus oli naljakas. Paberid täidetud, ei olnudki midagi väga enam teha selles osas.

Seejärel läksime turismiinfosse, sest seal on wifi ja mul oli ju vaja igaks juhuks pangakaart ja id-kaart kinni panna. Kaks telefonikõnet hiljem olidki mu kaardid kinni ja tõesti polnud enam rohkem midagi teha selles suhtes. Seega me läksime kunstimuuseumi, et oma turismieesmärki mitte täielikult hüljata.

Hiljem, kui me olime rongis ja sõitsime juba kodu poole, helistati mulle Taani politseist ja öeldi, et nad on mu rahakoti leidnud ja küsisid, millal ma sellele järele saan minna. Ma ütlesin, et eks ma siis homme tulen, kuna ma praegu juba rongis olen.

Täna käisin siis jälle Kopenhaageni politseijaoskonnas ja saingi oma rahakoti koos kõigi dokumentide, kliendikaartide ja isegi sodiga tagasi. Vargad valisid oma ohvrit küll halvasti, sest nende lõppsaagiks jäi 30 Taani krooni (natukene alla 3 euro) ja 50 Rootsi krooni (umbes 5 eurot). Ma loodan, et neil on sellest elus abi. Hea on, et ma oma dokumendid tagasi sain, sest taastaotlemine võtab aega ja ka raha. Pangakaarti ma taasavada ei saa ja ID-kaardi saan ma uuesti avada alles Eestis olles. Õnneks on mul mobiil-id, mida ma endiselt kasutada saan ja midagi iseenesest tegemata ei tohiks jääda. Lihtsalt natuke ebamugavam on.

Igal juhul, lõppkokkuvõttes on minuga kõik korras ja see on ju see, mis loeb. Ma loodan, et universum annab mulle nüüd mu kaheksa euro eest midagi vastu ka 🙂

Vegan/veegan/vegaan?

Ausalt, mul pole aimugi, kuidas see sõna eesti keeles olema peaks.

Ok, ÕS ütles, et esimene variant on õige ja tähendab täistaimetoitlust.

Aga veganlus või veganism on üks nähtus, millega Eesti elades mul kokkupuude puudus. Minu Eesti tutvusringkonnas leidub kaks taimetoitlast ja needki pole mulle väga lähedased inimesed. Ühe viimase uuringu järgi on aga 10% rootslastest taimetoitlased ja 4% lausa veganid. Eriti levinud on see just 16-25-aastaste seas. Ja ka minu siinsete sõprade seas on väga palju taimetoitlasi ja ka veganeid. Ja selletõttu, et koos söögi valmistamine on üks võimalus inimestega aega veeta ja juttu rääkida, olen ma lisaks tavalistele toitudele õppinud tegema ka päris mitmeid vegan-toite, sest kui seltskonnas on nii veganeid, taimetoitlasi kui ka tavatoitlasi, lisaks kõikvõimalikud allergiad, siis on ju kõige lihtsam teha vegan-toitu.

Ja ma pean tunnistama, et olgugi et mind ei ole taimetoitluse ega veganluse rajale meelitatud, on täiesti võimalik teha maitsvaid vegan-toite. Näiteks minu suur lemmik läätsesupp on tegelikult täiesti vegan. Eelmisel nädalal sõin ma väga head porgandi-püreesuppi, mis oli ka täiesti loomavaba. Kuigi ma rikkusin veganluse ära sinna Kreeka jogurtit lisades, aga ta oleks olnud maitsev ka ilma selleta. Samuti on imemaitsvad praetud baklažaanid ja üht head pähklipastat oskan ma ka nüüd valmistada.

Kuid minu meelest on vegan-toit maitsev ainult siis, kui see ongi loodud olema vegan. Eile näiteks aitasin oma kursaõel nationi jaoks brunchi valmistada. Kuna oli pühapäev, siis oli valikuks pannkoogid. Kuidas aga teha vegan-pannkooke? Mina ausalt öeldes ilma munata pannkookide tegemist ette ei kujutanud. Okei, pannkoogijahupulbrist, aga selles on ka ju munapulbrit sees, niiet tegelikult see ei ole vegan. Noh, õnneks on kogemustega veganitel lahendused olemas. Vegan-pannkooke saab nimelt teha jahust, kaerahelbepiimast (jah, selline asi on olemas) ja õlist. Noh, pannkoogi moodi nägid nad välja küll, kuid maitselt olid siiski minu arust suhteliselt maitsetud käkid. Lisaks pannkookidele tegime ka erinevaid täidiseid. Ja üheks täidiseks oli spinati-juustu segu. Vegan-juust on täiesti toimiv asi, näeb välja nagu juust, tekstuur on veidi kõvem ja tihkem, isegi sulab soojuse käes, aga maitse… Oeh, minu arust maitses see veidi nagu plastmass. Lisaks ei taha ma mõeldagi, millised keemilised ühendid seal sees olid, et see juustu moodi olema saada.

Paar nädalat tagasi tegin ma väitlusklubi jaoks vegan-pirukat. Ja selleks, et teada saada, kuidas pirukapõhja ilma munata teha, veetsin ma kaks tundi googeldades. Lõpuks leidsin isegi ühe päris lihtsa retsepti- õli, jahu, sool, sojapiim või apelsinimahl. Aga taas maitses see veidi nagu pappkarp. Kuigi üks mu vegan-sõber sõi seda pirukat kahe suupoolega ja küsis hiljem veel retseptigi, seega ta väga halb ei saanud olla. Sisuks oli tal nimelt vegan-shepherd’s pie. See sisu oli iseenesest täitsa maitsev, aga ma ilmselt sööks kõike, milles on läätsed. Läätsede armastus on miski, mille ma siin olen üles korjanud, ilmselt oma taimetoitlastest sõprade mõjutusel.

Miks siis inimesed ikkagi veganluse kasuks otsustavad? Ma olen kuulnud, et veganlusel on kolm põhjust: eetiline, keskkondlik ja tervislik põhjus. Ehk veganiks hakatakse seetõttu, et loomade tapmine ja söögiks kasvatamine ei sobi inimese eetikaga kokku. Näiteks eile oli üks kutt, kes ütles, et tema hakkas veganiks pärast tapamajas loomadega töötamist, sest talle ei meeldi see, kuidas loomi seal väärkoheldakse. Jah, ma tean, esimese maailma probleem, aga kui see aitab tal ennast paremini tunda, siis miks mitte. Keskkonnapõhjus on suhteliselt lihtne: iga päev avaldatakse uuringuid, kuidas loomakasvatus ei ole jätkusuutlik ja lõpuks peame kõik putukaid närima hakkama. Keskkondlikel põhjustel on minu sõprade seas päris mitu veganiks hakanut. Nad õpivad küll kõik ka keskkonnateadusi, aga ilmselt see oli neile juba ette sisse programmeeritud. Samas on väga palju uuringuid ka teemal, kuidas soja, mis on väga tähtis valguallikas taimedieedil olles, ei ole ka just keskkonnasõbralik… Tervislikel põhjustel veganiks hakanuid mina isiklikult ei tea, aga ilmselt on olemas loomavalgutalumatus või midagi sellist, mis lihtsalt ei lase loomseid asju süüa. Rootsis võiks siia lisada ka veel majandusliku põhjuse. Kuna Rootsis on loomakasvatusstandardid ja keskkonnastandardid megakõrged, siis liha on siin lihtsalt kallis. Umbes kaks korda kallim kui Eestis ja see on supermarketist ostetav liha, lihakarni ei taha minnagi, sest on tunne, et uksest sisse astudes lähed pankrotti. Ning pahatihti on supermarketis müüdav liha sügavkülmutatud, näiteks olen ma ostnud sügavkülmutatud kanakoibi. Ja sügavkülmutamisel on ju omad miinuspooled- eriti näiteks mikroahjus sulatamine.

Kokkuvõtteks siis võiks öelda, et minust veganit ei saa, aga oma toiduvalmitamise ja toidust mõtlemise horisonti olen ma kindlasti avardanud. Lõpetuseks üks Googlest pärit pilt, millest mu sõbranna mulle juba mitu-mitu aastat tagasi rääkis 🙂

bigpot6

Bowling!

Lundis on bowling! Jah, see võib mõnele tulla üllatusena, sest Lund on ju peamiselt tudengilinn ja bowling ei ole just tudengisport. Ja lisaks sellele on bowlingu koht alkoholivaba, mis kindlasti ei meelita tudengeid ligi. Ei tohi siiski unustada, et lisaks 47 000 tudengile on linnas ka teisi inimesi, kellest mõnele kindlasti meeldib bowlingut mängida. Tegelikult meeldib see ka mõnele tudengile- minu kursaõde Diana mängb bowlingut võistlemise tasemel ja teeb kolm korda nädalas trenni. Lisaks on tal roosa bowlinguvarustuse kott 🙂

Diana eestvedamisel saigi ette võetud kursakaaslastega bowlingusse minek. Siinses bowlingus saab ühel rajal mängida kuni neli inimest, mitte kuus nagu neis bowlingukohtades, kus ma Eestis käinud olen. Tänu Diana erisidemetele bowlinguga oli aga see oluliselt odavam kui Eestis- inimese kohta oli maksumus 40 SEK-i (u 4.50 EUR) ja selles sisaldus kaks ja pool tundi mängimist ja bowlingukingade laenutus.

Iseendalegi üllatuseks ei olnud ma üldse nii kehv, kuigi ma mängisin bowlingut viimati detsembris 2012 ja siis lõppes see kohutava hävinguga. Nüüd aga suutsin ma mõlemas mängus skoorida üle saja punkti. Esimeses mängus sain ma 103 punkti ja teises 127 punkti. Diana tulemuse kõrval see loomulikult kahvatus, aga vähemalt oma kursavend Peterile, kellega ma samal rajal mängisin, tegin ära 🙂

Loomulikult minule omaselt õnnestus mul kaks korda peaaegu ninali käia, aga ma süüdistan selles loomulikult rada ja kingi. Mitu korda õnnestus mul ka elegantselt põlv maha panna ja selle tulemusena on mul mõlemad põlved veidikene sinised. 10-aastane poiss nagu ma olen, eksole.

Pärast bowlingut ei tahtnud keegi eriti koju minna ja nationid ka ei tõmmanud ja nii me läksime mu gruusialasest kursavenna Irakli juurde. Ja Iraklil oli missioon kõik inimesed purju joota. Selleks pakkus ta kõigile suure entusiasmiga viina ja käis pidevalt küsimas, miks inimesed ei joo ja kus nende klaas on. Mõne inimese osas tal see ka õnnestus, sest näiteks Mari jäi sinna magama voodi peale, Peter ja Kamile aga kööki väljalülitatud pliidi peal kartuleid ja kalapulki praadima. Hoolimata kaardi-joomamängust, mina suutsin oma joobeastme siiski kontrolli all hoida. Võib-olla oli see sellest, et mina polnud see, kes rattapudelist viinakokteili jõi 😀

Kell pool kolm olin ma kodus ja suutsin enne magamaminekut isegi meigi maha võtta ja hambad pesta. Great success!

Pilt ka meie bowlingu-seltskonnast 🙂 (Mu jalad näevad väga värd-lühikesed välja, sest ma olen mingis imelikus poolkükis, sest poisid ei ole piisavalt pikad. First world problems 😀 )

1689252_10200653867064076_763998912_n

Melodifestivalen- kvaliteettelevisioon oma parimas kastmes

Eile algas Rootsis Melodifestivalen ehk eurolaulu valimine. SVT, mis on siinne vaste ETV-le, kandis seda ka interneti vahendusel üle ja sellepärast ei olnud mul ühtki vabandust miks mitte seda vaadata. Ma üldse ei kahetse laupäevaõhtu kodus veetmist, sest Melodifestivalen on meelelahutus oma parimas vormis.

Rootsi süsteem on veidi tesitsugune kui Eesti oma, nimelt osaleb siin eelvoorus 32 laulu, mis on jaotatud nelja eelvooru.Eelvoorus toimub kaks hääletusvooru, millest teise pääseb viis parimat laulu. Neist viiest saab kaks otse finaali ja kaks laulu saavad lohutusvooru, kust lõpuks ka kaks laulu finaali hääletatakse. Iga saade filmitakse erinevas Rootsi linnas. Eilne saade filmiti Malmös eelmise aasta Eurovisioni paigas Malmö Arenal. Pluss, üks saatejuhtidest on Lundist pärit 🙂

Saade ise oli päris tempokas, sest pooleteise tunniga said kõik esinetud ja hääletatud ja isegi mõned veidrad naljad visatud. Loomulikult tehti nalja selle üle, et taanlased eelmisel aastal võitsid ja milliseid tundeid see rootslastes tekitas (rootslased ja taanlased suhtuvad üksteisesse nagu eestlased lätlastesse).

Laulud olid suurepärased europopi esindajad- kaheksast laulust kuus oli tõeline europopp. Üks oli ballaad ja üks selline Vaiko Epliku-Robin Juhkentali stiilis lugu. Rootsikeelseid lugusid oli kolm, ülejäänud olid inglisekeelsed.

Lauludest siis ka:

1) YOHIO- “To the End”
Suurepärane europopp, tempokas, mõttetu sisuga ja väga kaasakiskuv. Yohio ise näeb välja väga sädelev ja stiliseeritud. Mulle see lugu meeldis ja see sai ka esimesena otse finaali.

2) Mahan Moin “Aleo”
See lugu kandis edasi suurepärast eurovisiooni-traditsiooni mõelda välja sõnu. Aga laul oli tempokas, laval tantsisid mehed, naine ei olnud küll kuigi ilus, aga mis teha. Ehk see, et naine väga kaunis polnud, sai laulule saatuslikuks, sest ta jäi seitsmendale kohale.

3) Linnus Svenning “Bröder” (“Vennad”)

Esimene rootsikeelne lugu, mida esitab selline kutt, kelle hääl ja välimus üldse kokku ei lähe. Sama probleem oli Shannoni eelmisel lauljal, kes nägi välja väga hirmuäratav ja siis laulis imalseebiseid laule. Aga laul oli alguses veidi aeglasem ja siis kiskus ikka europopiks ära. Mulle meeldis. Ja rootslastele ka, aga mitte liiga palju, sest see lugu sai lohutusvooru.

4) Elisa Lindström- “Casanova”
Ilus poolpaljas tüdruk, kes on varasemalt osalenud ka laste-eurovisioonil, laulab väga kaasakiskuvat ja rütmikat lugu. Ülikondades meestantsijad ei tee kogu kompotile üldse kahju. Sellel lool läks aga õnnetult, sest ta sai küll lõppvooruhääletamisse, kuid osutus ainsaks, mis ei saanud edasi. Pole hullu, tibi on veel noor (22) ja jõuab kindlasti veel mitu korda proovida.

5) Alvaro Estrella- “Bedroom”
Hispaanlase välimusega kutt laulab taas väga rütmikat ja europopist nõretavat lugu. Laulu sõnum on väga otsekohene, aga eurovisioonil ei pane ju keegi midagi pahaks. Kokkuvõttes jäi see lugu kuuendale kohale.

6) Ellen Benediktson- “Songbird”
Ainus ballaad selles õhtus. Kui see algas, siis ma ikka salamisi lootsin, et kisub europopiks ära, aga kahjuks ei kiskunud. Tegelikult oli see täitsa hea lugu ja eurolauluna on tal potentsiaali ka. Aga mina eelistan europoppi. Rootslastele see lugu meeldis väga, sest ka see lugu jõudis otse finaali.

7) Sylvester Schlegel- “Bygdens son” (“Asula/maakoha poeg”)

See oli see kahtlane Vaiko Epliku stiilis lugu. Mulle kõige vähem meeldinud lugu, sest mulle üldiselt selline hipsterlus ei istu. Rootslastele ilmselt ka mitte, sest see laul jäi viimaseks.

8) Helena Paparizou- “Survivor”
See nimi peaks kõigile eurovisiooni fännidele tuttav olema. Jah, tegemist on sama naisega, kes võitis Kreekat esindades lauluga “My number one” Eurovisiooni aastal 2005. Aastad on mööda läinud ja tütarlaps on veidi kogukamaks muutunud, aga europopp on jääv. Loo algus on küll veidi elektro, aga ei saa ikka europoppi kaua peita ja refräänis tuli see ikka välja. Kahjuks rootslased liiga kõrgelt tema pingutusi ei hinnanud ja Helena peab jätkama oma teed lohutusvoorus.

Ainult viis nädalat veel! Järgmisel nädalal on Melodifestivalen hokilinnas Linköpingus, aga mina ei saa seda otsesaatena vaadata, sest uskumatu küll, aga mul on laupäevaks plaanid 🙂 Kindlasti aga vaatan ma selle hiljem ära.

Logga_14_1024x576Pilt on pärit svt kodulehelt.

Ringreis ümbruses

Seekord tulid mulle külla Merili ja Ode ja nendega sai tehtud väike ringreis ümbruskonnas: Malmö ja Kopenhaagen (või peaks kirjutama Copenhagen või København?: ma ei tea, milline on uus õigekeelsustrend kohanimede osas) said külastatud. Kõigest lähemalt:

  • Nii Merili ja Odega külastasin ma väitlusklubi. Ma otsustasin rootsi keele kursustest loobuda, sest kui kahe kuu järel endiselt on tasemeks: “Kas kuuled vahet ä ja e vahel?”, siis tundus mulle see ajaraiskamisena. Niisiis väitlusklubi. Kui Meriliga käisin, oli teemaks “This house regrets the rise of hook-up culture”, mis oli tavalisest veidi kergem ja lõbusam teema. Odega käies oli teemaks “This house believes that the EU should accept the Ukraine unconditionally to the EU”. See oli tõsisem ja iseenesest ka sisukam väitlus, aga lõbus oli mõlemal korral.
  • Koridoripidu: läks õnneks ja mu kursavennal oli sünnipäev just sel nädalal. Peol oli tore ja enam-vähem kõigi Lundi kreeklastega sai kohtutud. Ka mu korterinaabri Georgiga, kellega eelneva kolme päeva jooksul tutvutud ei oldud. Korterinaabrite omamise eripäradest saab lugeda siin.
  • Mu kursakaaslased leidsid kõik peale Kamile, et me oleme Odega väga ühte nägu. Üks mu väitluse-sõber leidis isegi, et me oleme “almost identical”. Ma ei tea, kus nad sarnasust nägid, sest me Odega üldiselt leiame, et me ei ole eriti ühte nägu, ma olen vennaga rohkem sama nägu.
  • Kodused õhtud filmidega: ma pole ammu nii palju filme vaadanud. Alustades äärmiselt kehvast “Sisterhood of travelling pants 2”, “New Year’s Eve” ja lõpetades väga hea “About time” ja “Dallas Buyers Club”.
  • Kopenhaagen: oli tuuline ja veidi külm. Väike Merineitsi on suurim pettumus pärast Mona Lisat: see on nii pisike ja mittemidagiütlev. Kopenhaagen iseenesest oli täitsa kena ja kui Tivoli lahti on, võiks sinna tagasi minna.
  • Malmö: poodlemine on Malmö märgusõna. Käisime Triangelnis ja shoppasime päris palju. Iseenesest allahindlused on siin päris head: ma ostsin endale koti, mille eest ma maksin 89 SEK-i, mille täishind oli 299 SEK-i. Ja Merili tegi endale Build-a-bear’is karu, mille nimeks sai Gustavsson. Selles poes oli meil kohutavalt lõbus ja üks unistuste töökoht jälle juures 🙂
  • Lund: noh, siinne ekskursioon võtab maksimaalselt kaks tundi. Kuid me tegime selle ka läbi, vaatasime katedraali ja ülikoolihooneid.
  • Kulinaarsed elamused: ma ostsin proovimiseks Kallest, mida siin nimetatakse kaaviariks, kuid mis tegelikkuses on soolane kalapasta ja tuubijuustu. Tuubijuust meeldis kõigile, Kalles mitte nii väga. Loomulikult sõime väga palju lihapalle. Odega proovisime ka silli, mis on kastmes kala. Sinepikaste oli magus ja tilline, kuid mitte halb. Ja läätsesupp sai ka fänne juurde. Teel peolt koju sõime ka falafelit, mis ei olnud eriti hea minu arust, aga ma pole ka falafeli-ekspert.

Paar pilti siis ka, et veidi elu juurde tuua 🙂

Pilt 1: Kalapastariiul poes
Pilt 2: Tivoli värava ees
Pilt 3: Kopenhaagensi loetakse päevi Eurovisioonini

Pilt 4: Merineitsi. Oeh.

Pilt 5: KFC ehk mida Eestis veel pole
Pilt 6: Ode sai kuulsaks: Ode kepsutas üle nende vagude ja siis mingid kutid palusid tal seda veel teha, et ka ise sellest pilti teha. Väga naljakas oli.
Pilt 7: Nyhavn teel Merineitsi poole.

1390313788950 (2) 1390399108707 1390399498729 (2) 1390408944818 1390409196573 DSC05909 (2) DSC05932

Nationis peol. Teine vaatenurk.

Eelmisel teisipäeval sain ma õhtul sõnumi, milles mult küsiti, kas ma saaksin järgmisel päeval oma nationis klubis tööl olla. Kuna paremaid plaane mul ei olnud ja neljapäevane loeng algas alles kell neli, siis ütlesin, et saan küll. Nagunii tahtsin ma vähemalt korra nationis töötamise ära proovida, et teaks, mida see endast kujutab. Nationides tööl olemine on vabatahtlikkuse alusel, ühe töötatud õhtu eest saad sa “tack-sittningu”, mis on sittning (kolmekäiguline õhtusöök koos sotsialiseerumise ja klubis pidutsemisega) koos teiste nationi töölistega. Ja klubis töötamine on iseenesest üks lihtsamaid variante selle saamiseks, sest klubi pannakse ju kell kaks kinni. Ning tööpäev algas kell pool üheksa.

Alguses said kõik selle õhtu töölised nationis kokku ja hakkasime alkoholi tassima tagaruumist baarileti taha. See oli suhteliselt lihtne töö ja kui sul on 10 inimest, siis läheb see ka päris kähku. Emma, kes oli sel õhtul klubi juhataja, õpetas kõiki ka kassaaparaati ja kaardimakseterminali kasutama. Seejärel oli aeg niisama maha istuda ja kommi süüa, sest õhtu tuleb ju üle elada energiliselt.

Korraga oli tööl 13 inimest, kes olid jagatud erinevate ülesannete vahel vahetusteks. Minu esimene vahetus oli baaris, teine garderoobis, kolmas jälle baaris ja neljas valves-pudeleid korjamas. Kell kümme avas klubi oma uksed. Esimesed 20 minutit seisime me viiekesi baari taga ja mitte ühtki inimest ei olnud. Nii võib tööd teha küll, kui mitte midagi tegema ei pea 🙂 Üldse oli see esimene tund väga vaikne, mul õnnestus müüa kaks kokteili ja kolm õlut.

Garderoob selle eest oli kella 23-st täielik hullumaja. Pidevalt tuli uusi inimesi ja need, kes juba sees olid, tahtsid oma jopetaskust suitsupakki või kampsunit jopevarrukasse või kotti lükata. Lisaks olid esimesed tüdrukud juba oma kontsadest väsinud ja tahtsid madalaid kingi oma kotist. Kogu tund aega sai edasi-tagasi joosta ja numbreid otsida ja eriti abiks ei olnud ka inimesed, kes kirjeldasid oma kotti kui “must ja väike”, sest selliseid oli seal umbes miljon.

Teine vahetus baaris oli aga hoopis elavam, sest inimesi oli klubis uskumatult palju ja nad olid uskumatult purjus. Nationides on alkoholi müües selline reegel, et ühe inimese kohta üks ühik. Näiteks ei saa sa osta endale õlut ja shotti korraga, vaid pead kaks korda sabas seisma. Lisaks on reegel, et ei tohi liiga purjus inimesele alkoholi müüa. See reegel pidi ka väljaspool nationit olema, sest kui sa müüd alkoholi ja inimene jääb lumehange magama ja külmub surnuks, oled sina vastutav. See on päris kummaline, aga ilmselt on selles süüdi sotsiaaldemokraatia ja kogukondlik vastutus.

Teise baarivahetuse ajal sai ikka igasuguseid inimesi näha. Näiteks oli ühel seltskonnal ilmselgelt käsil ABC pidu (anything but clothes ehk kõik peale riiete) ja nad olid riietatud stiilselt prügikottidesse ja WC-paberisse. Kombineeri see alkoholiga ja tulemus on hirmnaljakas. Nationis on kaardimaksega selline süsteem, et kaardi pealt tuleb maha võtta 200 SEK-i ja kui arve on väiksem (enamasti on), siis vahetusraha lihtsalt sularahas kassast anda. Ilmselt on see nii, sest kaarditehingute pealt peab maksma. Kaks kutti ostsid minu käest õlut, mis maksab 25 SEK-i ja maksid kaardiga. Hetkel, kui mina ümber pöörasin, et neile 150 SEK-i tagasi anda, olid nad juba kadunud. Nojah, jootraha missugune. Ma kardan, et hommikul olid nad päris kurvad, avastades, et maksid pudeli õlle eest 100 SEK-i. Sellist hinda pole ma siin isegi pärisbaarides kohanud.

Viimane vahetus oli mul kõige igavam, sest alguses pidin ma 20 minutit tuletõrjealarmi passima. Klubis on nimelt tuletõrjealarm, aga kui tulekahju on, siis see häält ei tee. Ja sellepärast peab alati keegi seal juures olema ja seda vaatama, et kõik normis oleks. Ääretult igav, aga õnneks ainult 20 minutit kestev vahetus.

Seejärel ootas mind varuväljapääsu valvamine. Taas 20 minutit lihtsalt istumist, aga vähemalt ei olnud ma seal üksi. Lisaks pakkus üks purjus tüdruk meelelahutust. See konkreetne tütarlaps nimelt otsustas WC-ukse ette maha istuda ja ühe kontsakinga madala kinga vastu vahetada. Ma ütlesin talle, et tulgu vähemalt ukse eest ära, mille peale ta midagi mulle vastu mõmises ja seejärel oma käekoti üle koridori viskas. Sellest käekotist tuli otseses mõttes prügi välja. Ma ei tea, miks aga tal oli tõesti käekotis konkreetselt sodi. Ja vaesed turvamehed pidid selle kokku korjama, tibi põrandalt üles tõstma ja välja kandma. Lõpuks jooksis üks turvamees veel tema mahajäänud kontsakingaga talle järele, tänapäeva Tuhkatriinu-lugu.

Kõige viimane vahetus oli mul pudelite korjamine ja see oli äärmiselt sündmustevaene ja igav. Ning maagiliselt oligi kell kaks, tuled pandi põlema ja klubi kinni. Sulgemise järel tuli veel koristada ja kell veerand neli olin ma juba kodus oma voodis.

Kui ma Eestis küll mõtlen, kuidas inimesed jaksavad ja tahavad klubis töötada, siis siin sellist küsimust ei teki, sest neli tundi jaksab purjsu inimestega kakelda küll ja niimoodi vahetustega töötades ei lähe see liiga üksluiseks kah. Neli tundi tuletõrjealarmi vahtida ma küll ei jaksaks ….. 🙂

Korterikaaslaste omamise rõõmud

Ma arvan, et enam-vähem igaüks kujutab ette naljakaid ja muhedaid olukordi seriaalist “Sõbrad”, kui mainitakse sõna “korterikaaslane”. Tegelikkus aga selline ei ole, võin ma nüüd öelda.

Esiteks, mina ja mu korterikaaslased ei ole parimad sõbrad. Me oleme lihtsalt inimesed, kes elavad koos, me ei ole isegi mitte sõbrad, vähemalt minu standardite järgi. Vahel läheb mööda mitu päeva, kui ma Georgi või Nanat näen, pikki südamest südamesse vestlusi ei ole me kunagi pidanud, pigem suhtleme me üksteisega viisakusest, näiteks köögis süüa tehes või vajadusest, näiteks korgivahetuse juhul. Ühiseid pidusid me ei korralda, ühiseid söögitegemisi ka ei ole. Suhteliselt naljakas on selline olukord, aga ega suvalised inimesed ei saagi olla nagu pere.

Teiseks, neil on omad harjumused, mis ei pruugi sinu omadega sobida. Näiteks Georg ei korista. Ta ei pese pliiti puhtaks pärast seda, kui ta süüa teeb, aga õnneks teeb ta väga harva midagi muud söögiks kui külmutatud pitsat või friikartuleid, seega pliit väga mustaks tema tegevuse tulemusena ei saa. Aga ahjuplaati peseb ta ka äärmiselt harva, üks kord näiteks tegi ta seda seetõttu, et mina ütlesin talle, et ta peaks seda tegema. Köögipõrandat ta ka ei korista, kõik, mis maha kukub, sinna ka jääb. Ükskord leidis Nana koristades vaiba alt friikartuli. Samuti ei leia Georg, et vannituba peaks koristama või põrandaid pesema. Ta ütles mulle, et ta ei ole eriti hea koristamises, mille peale mina ütlesin, et eks ta peab õppima. Meil on Nanaga plaan teha koristamisgraafik, kuid me ei ole selleni veel jõudnud. Ehk järgmisel nädalal.

Nana aga teeb palju süüa ja koristab ka päris tihti. Ta möllab päris tihti tolmuimejaga ja oma toas teeb ta seda minu meelest lausa kolm korda nädalas. Nana teeb kogu aeg söögiks erinevaid köögiviljaroogasid. Ja ükskord tegi ta sellerihautist. Oeh. Esiteks mina sellerit ei söö, pigem on mul sellele allergiline reaktsioon. Teiseks, pärast sellerihautise tegemist HAISES kogu korter kolm päeva selleri järgi. Ja mina olen see õnnelik, kes elab köögi kõrval asuvas toas. Lisaks sellele ka puust köögiriistad, mida ta kasutas, lõhnasid ja maitsesid selleri järgi veel nädal aega. Õnneks ta rohkem sellerist midagi teinud ei ole ja on jäänud porgandite peale.

Nana kehv omadus on see, et ta suitsetab. Toas. Olgu, küll oma toas, aga siiski. Õnneks korteris üldiselt ei ole suitsuhaisu, aga tema toast immitseb seda natukene ikka. Ja kuna tal on aken suhteliselt tihti lahti selle tõttu, on üldiselt korteris külm. Minu toas on soe, sest ma hoian aknad kinni ja olen üldse soojaloom, aga muidu korteris on jahe.

Nana ütles mulle ka, et Georg veedab oma ööd arvutimänge mängides, tõenäoliselt mingeid mitme-mängijamänge (multiplayer tõlge oleks?) mängides, sest ta pidavat rääkima poole ööni arvuti ees. MInd see ei sega, sest ma magan tuumaund, aga Nana ütles, et teda häirib.

Ma arvan, et minu halvad küljed korterikaaslasena on ebatavalised kojujõudmiseajad, sest näiteks kolmapäeval jõudsin ma koju umbes kell veerand neli. Ja ma ei ole just kõige vaiksem inimene, isegi kui ma püüan olla, õnnestub mul midagi ümber ajada või valjusti eesti keeles vanduda. Samuti kolistan ma hommikuti köögis, sest ma teen putru hommikusöögiks ja loomulikult keegi laiskliisut õhtul tühjaks ei tõsta. Ja köögiakna panen ma ka alati kinni, sest ma ei taha külmetuda.

Tegelikult pole elul häda midagi, aga ikka peab vinguma vahepeal 🙂

Rattavarga päevikud

Ehk “Minu Lund: juristist rattamehaanikuks”
Eile õhtul pärast õnnestus mul oma rattaluku võti luku sisse ära murda. Kuna tol hetkel oli juba pime ja tuju oli ülev, siis jätsin ma ratta lihtsalt sinna, kus ta pargitud oli ja lubasin endale, et tegelen sellega homme hommikul. Kiire konsultatsioon meestega, kes peaksid neist asjadest rohkem teadma (ma ei vihja, et mu sõbrad on rattavargad, aga üldiselt süsteemist, kuidas selle sealt lahti saab ja võimalikest tööriistadest). Viskasin oma usaldsuväärse handymani kotti ja asusin teele. Mu ratas oli täpselt seal, kuhu ma ta eelmisel õhtul olin jätnud, pargitud Juridicumi ukse ette ja lukustatud posti külge.
Esimene võimalus probleemi lahendamiseks oli proovida tõmmata võtmejäänused tangidega lukust välja. Minu tangid olid selleks tööks liiga suured ja siis ma läksin lähedalasuvasse rattapoodi abi küsima. Kahjuks nemad mulle oma tööriistu ei laenanud ja pidin õnne proovima teises rattapoes. Teises rattapoes läks mul õnneks- sain väikesed tangid ja mingi õliasjanduse, mida ma oleks pidanud siis luku sisse laskma, kui võti väljas on. Noh, võtme väljatõmbamine mul ei õnnestunud.
Teine tegevusplaan oli märksa jõulisem: lukk katki teha. Õnneks mu kahest lukust oli see nõrgem trosslukk, mitte tugev U-lukk. Jälle tuli appi mu parim sõber handyman (päriselt, igal üksi elaval tütarlapsel on seda vaja). Saagisin kõigepealt plastmassosa läbi ja seejärel asusin tangidega traati väänama. Umbes 15 minutilise kangutamise järel olin ma poolel teel ja siis pakkus üks raamatukogust suitsupausile tulnud kutt end mulle appi. Veel 10 minutit ja lukk oligi katki ning minu ratas vaba!
Kogu selle aja, mis ma seal rattaluku kallal toimetasin, ei peatunud ükski inimene ja küsinud, mida ma teen. Isegi ühtki kahtlast pilku ei saadetud mu poole. Peaks vist mainima, et väljas oli täiesti valge ja Juridicum asub täiesti kesklinnas. Veel üks põhjus, miks siin nii palju rattaid varastatakse, arvan ma. Teine õppetund on see, et rattaluku katkitegemine ei ole üldse keeruline. Paremate tangidega on see ilmselt ka kiirem.

Pärast ratta vabanemist käisin ma kohe TGR-is ja ostsin endale uue rattaluku. Seekord koodiga 🙂IMAG0955 IMAG0957 IMAG0961 IMAG0962 IMAG0963

Pildid kah:
Pilt 1: poolik võti ja tavaline võti
Pilt 2: pool võtit on luku sees ja välja ei tule
Pilt 3: progress 🙂
Pilt 4: katkine lukk
Pilt 5: parim sõber

 

Meestetööd ja naistetööd vol 2

Mul on siin äärmiselt kahtlane vann. See kriiksub iga kord, kui sa sinna sisse astud ja kui sa seal sees liigud. Üldiselt ei ole tegemist just kõige toekama vanniga, mida ma elus näinud olen, pigem on see nagu need vanad plekkvannid, mis maal saunas on. Ainult et jalgade peale tõstetud- Lisaks tundub mulle, et tegelikult ei ole vanni omamine selles korteris ette nähtud, sest korralikku torustikku sel vannil ei ole. Siit tõusetus ka probleem: juba paar päeva olen ma tähele pannud, et duši all käies kattub järjest suurem osa vannitoa põrandast veega, mis siis aeglaselt ära voolab. Täna olevat see aga nii hulluks läinud, et kogu vannitoa põrand oli märg, kui uskuda Nana jäetud kirjakest. Me jätame üksteisele kirjakesi üldist huvi omavates asjades, näiteks Torusiili panemine või pesuaja broneerimine. Nana kirjake vannitoa uksel ütles, et ta arvab, et toru on katki, kuna terve põrand sai märjaks. Tegin õppimisest pausi ja otsustasin seda kontrollida. Torujupp, mida Nana arvas katki olevat, ei olnud katki, ma katsetasin seda köögis torust vett läbi lastes. Järelikult on probleem milleski muus. Võtsin oma ustava telefoni taskulambi ja laskusin vannitoa põrandale pikali asja uurima. Vannialune põrand veidi hallitab, oli mu esimene tähelepanek. Teien tähelepanek oli see, et torujupp, mis ühendab äravoolu ja seda teist toru, on lahti keerdunud. Mis siis ikka, eks ma keeran ta kinni. Selle aja peale oli ka Nana tähele pannud, et ma laupäevahommikut pooleldi vanni all veedan ja tuli mulle appi. Nimelt saab vanni esimest külge üles tõsta ja ikka korralikult vanni alla pugeda. Paar minutit nikerdamist ja torujupp oli kinni keeratud ja normaalne äravool taastatud. Ma arvan, et kui minust advokaati/juristi ei saa, saab minus McGyver 🙂

Meestetööd ja naistetööd

Tulin täna koolist koju suure rõõmuga, sest meie presentatsioon läks hästi ja ma juba ootasin kojujõudmist, et saaks läätsesuppi süüa ja Euroopa Liidu õigust õppida. Jõudsin koju ja avasin külmiku ja võtsin oma supi välja ning panin tähele, et külmikus ei põle tuli. Okei, tundub, et külmik on väljas. Igaks juhuks katsusin külmikuseinu, mis olid vesised ja panin käe sügavkülma, mis ei olnud enam nii külm. Mida teha? Läksin Georgi juurde ja ütlesin talle, et külmik ei tööta. Kuigi Rootsi on võrdõiguslikkuse kants, leian mina, et selliste asjadega peab siiski meesterahvas tegelema. Ta tuli nõutu näoga kööki ja koos veendusime taas, et külmik ei tööta. Lisaks külmikule ei töötanud ka mikrolaineahi. Järgmine käik oli elektrikilbi (see, kus korgid on, ma arvan, et see on elektrikilp) juurde. Igaks juhuks proovisime restardi tegemist- vool välja, vool sisse. Ei aidanud.

Selleks hetkeks oli mul kõht juba väga tühi ja ma proovisin külma suppi. See ei olnud eriti hea. “Appi, kuidas ma siis suppi soojendan, kui mikrolaineahi ei tööta!” jõudsin ma juba mõelda. Kaks minutit hiljem taipasin ma, et ka enne mikrolaineahju oli elu ja supisoojendamine võimalik- pliit ja kastrul on ju olemas ja töökorras.

Georg küsis Skype vahendusel oma ema käest, mis teha tuleks. Jah, ta rääkis kesest päeva Skypes oma emaga. Lõuna-eurooplased on ikka ilged memmekad, paar nädalat tagasi tunnistas mulle üks hispaanlane, et nii hea oli kodus olla, et ta tundis emme söögitegemisest puudust. Georgi ema ütles, et ilmselt on kork läbi ja tuleks ära vahetada. No okei, proovime siis seda.

Georg tõi köögist tooli ja mina tõin taskulambi. Aga korki lahti keerata tal ei õnnestunud. Proovis ka käterätikuga ja isegi minu handymaniga (iga tütarlapse kaks parimat sõpra on Šveitsi armeenuga ja handyman!). No lihtsalt pole võimalik. Ma juba pakkusin, et ehk ei peagi neid keerama, vaid tuleb neid tõmmata või muud nalja teha. Siiski mitte. Georg helistas korteriomanikule ja rääkis loo ära. Omanik lubas 4-5 tunni pärast tulla ja asja korda ajada. Olime juba alla andmas, kui Georg leidis, et äkki peaksin mina ka proovima.

Ronisin üles tooli peale, võtsin elektri välja. Ma tean paremini, kui oma näppe elektri juurde toppida, eksole. Ja minu pisikesed käed olid täiesti ideaalsed korgi lahtikeeramiseks! Vahetasin korgi sisu välja ja nii meie külmkapp ja mikroahi taas tööle hakkasidki.

Järeldus: ilmselgelt ei ole korkide vahetamine meestetöö 🙂