Nationis peol. Teine vaatenurk.

Eelmisel teisipäeval sain ma õhtul sõnumi, milles mult küsiti, kas ma saaksin järgmisel päeval oma nationis klubis tööl olla. Kuna paremaid plaane mul ei olnud ja neljapäevane loeng algas alles kell neli, siis ütlesin, et saan küll. Nagunii tahtsin ma vähemalt korra nationis töötamise ära proovida, et teaks, mida see endast kujutab. Nationides tööl olemine on vabatahtlikkuse alusel, ühe töötatud õhtu eest saad sa “tack-sittningu”, mis on sittning (kolmekäiguline õhtusöök koos sotsialiseerumise ja klubis pidutsemisega) koos teiste nationi töölistega. Ja klubis töötamine on iseenesest üks lihtsamaid variante selle saamiseks, sest klubi pannakse ju kell kaks kinni. Ning tööpäev algas kell pool üheksa.

Alguses said kõik selle õhtu töölised nationis kokku ja hakkasime alkoholi tassima tagaruumist baarileti taha. See oli suhteliselt lihtne töö ja kui sul on 10 inimest, siis läheb see ka päris kähku. Emma, kes oli sel õhtul klubi juhataja, õpetas kõiki ka kassaaparaati ja kaardimakseterminali kasutama. Seejärel oli aeg niisama maha istuda ja kommi süüa, sest õhtu tuleb ju üle elada energiliselt.

Korraga oli tööl 13 inimest, kes olid jagatud erinevate ülesannete vahel vahetusteks. Minu esimene vahetus oli baaris, teine garderoobis, kolmas jälle baaris ja neljas valves-pudeleid korjamas. Kell kümme avas klubi oma uksed. Esimesed 20 minutit seisime me viiekesi baari taga ja mitte ühtki inimest ei olnud. Nii võib tööd teha küll, kui mitte midagi tegema ei pea 🙂 Üldse oli see esimene tund väga vaikne, mul õnnestus müüa kaks kokteili ja kolm õlut.

Garderoob selle eest oli kella 23-st täielik hullumaja. Pidevalt tuli uusi inimesi ja need, kes juba sees olid, tahtsid oma jopetaskust suitsupakki või kampsunit jopevarrukasse või kotti lükata. Lisaks olid esimesed tüdrukud juba oma kontsadest väsinud ja tahtsid madalaid kingi oma kotist. Kogu tund aega sai edasi-tagasi joosta ja numbreid otsida ja eriti abiks ei olnud ka inimesed, kes kirjeldasid oma kotti kui “must ja väike”, sest selliseid oli seal umbes miljon.

Teine vahetus baaris oli aga hoopis elavam, sest inimesi oli klubis uskumatult palju ja nad olid uskumatult purjus. Nationides on alkoholi müües selline reegel, et ühe inimese kohta üks ühik. Näiteks ei saa sa osta endale õlut ja shotti korraga, vaid pead kaks korda sabas seisma. Lisaks on reegel, et ei tohi liiga purjus inimesele alkoholi müüa. See reegel pidi ka väljaspool nationit olema, sest kui sa müüd alkoholi ja inimene jääb lumehange magama ja külmub surnuks, oled sina vastutav. See on päris kummaline, aga ilmselt on selles süüdi sotsiaaldemokraatia ja kogukondlik vastutus.

Teise baarivahetuse ajal sai ikka igasuguseid inimesi näha. Näiteks oli ühel seltskonnal ilmselgelt käsil ABC pidu (anything but clothes ehk kõik peale riiete) ja nad olid riietatud stiilselt prügikottidesse ja WC-paberisse. Kombineeri see alkoholiga ja tulemus on hirmnaljakas. Nationis on kaardimaksega selline süsteem, et kaardi pealt tuleb maha võtta 200 SEK-i ja kui arve on väiksem (enamasti on), siis vahetusraha lihtsalt sularahas kassast anda. Ilmselt on see nii, sest kaarditehingute pealt peab maksma. Kaks kutti ostsid minu käest õlut, mis maksab 25 SEK-i ja maksid kaardiga. Hetkel, kui mina ümber pöörasin, et neile 150 SEK-i tagasi anda, olid nad juba kadunud. Nojah, jootraha missugune. Ma kardan, et hommikul olid nad päris kurvad, avastades, et maksid pudeli õlle eest 100 SEK-i. Sellist hinda pole ma siin isegi pärisbaarides kohanud.

Viimane vahetus oli mul kõige igavam, sest alguses pidin ma 20 minutit tuletõrjealarmi passima. Klubis on nimelt tuletõrjealarm, aga kui tulekahju on, siis see häält ei tee. Ja sellepärast peab alati keegi seal juures olema ja seda vaatama, et kõik normis oleks. Ääretult igav, aga õnneks ainult 20 minutit kestev vahetus.

Seejärel ootas mind varuväljapääsu valvamine. Taas 20 minutit lihtsalt istumist, aga vähemalt ei olnud ma seal üksi. Lisaks pakkus üks purjus tüdruk meelelahutust. See konkreetne tütarlaps nimelt otsustas WC-ukse ette maha istuda ja ühe kontsakinga madala kinga vastu vahetada. Ma ütlesin talle, et tulgu vähemalt ukse eest ära, mille peale ta midagi mulle vastu mõmises ja seejärel oma käekoti üle koridori viskas. Sellest käekotist tuli otseses mõttes prügi välja. Ma ei tea, miks aga tal oli tõesti käekotis konkreetselt sodi. Ja vaesed turvamehed pidid selle kokku korjama, tibi põrandalt üles tõstma ja välja kandma. Lõpuks jooksis üks turvamees veel tema mahajäänud kontsakingaga talle järele, tänapäeva Tuhkatriinu-lugu.

Kõige viimane vahetus oli mul pudelite korjamine ja see oli äärmiselt sündmustevaene ja igav. Ning maagiliselt oligi kell kaks, tuled pandi põlema ja klubi kinni. Sulgemise järel tuli veel koristada ja kell veerand neli olin ma juba kodus oma voodis.

Kui ma Eestis küll mõtlen, kuidas inimesed jaksavad ja tahavad klubis töötada, siis siin sellist küsimust ei teki, sest neli tundi jaksab purjsu inimestega kakelda küll ja niimoodi vahetustega töötades ei lähe see liiga üksluiseks kah. Neli tundi tuletõrjealarmi vahtida ma küll ei jaksaks ….. 🙂

Korterikaaslaste omamise rõõmud

Ma arvan, et enam-vähem igaüks kujutab ette naljakaid ja muhedaid olukordi seriaalist “Sõbrad”, kui mainitakse sõna “korterikaaslane”. Tegelikkus aga selline ei ole, võin ma nüüd öelda.

Esiteks, mina ja mu korterikaaslased ei ole parimad sõbrad. Me oleme lihtsalt inimesed, kes elavad koos, me ei ole isegi mitte sõbrad, vähemalt minu standardite järgi. Vahel läheb mööda mitu päeva, kui ma Georgi või Nanat näen, pikki südamest südamesse vestlusi ei ole me kunagi pidanud, pigem suhtleme me üksteisega viisakusest, näiteks köögis süüa tehes või vajadusest, näiteks korgivahetuse juhul. Ühiseid pidusid me ei korralda, ühiseid söögitegemisi ka ei ole. Suhteliselt naljakas on selline olukord, aga ega suvalised inimesed ei saagi olla nagu pere.

Teiseks, neil on omad harjumused, mis ei pruugi sinu omadega sobida. Näiteks Georg ei korista. Ta ei pese pliiti puhtaks pärast seda, kui ta süüa teeb, aga õnneks teeb ta väga harva midagi muud söögiks kui külmutatud pitsat või friikartuleid, seega pliit väga mustaks tema tegevuse tulemusena ei saa. Aga ahjuplaati peseb ta ka äärmiselt harva, üks kord näiteks tegi ta seda seetõttu, et mina ütlesin talle, et ta peaks seda tegema. Köögipõrandat ta ka ei korista, kõik, mis maha kukub, sinna ka jääb. Ükskord leidis Nana koristades vaiba alt friikartuli. Samuti ei leia Georg, et vannituba peaks koristama või põrandaid pesema. Ta ütles mulle, et ta ei ole eriti hea koristamises, mille peale mina ütlesin, et eks ta peab õppima. Meil on Nanaga plaan teha koristamisgraafik, kuid me ei ole selleni veel jõudnud. Ehk järgmisel nädalal.

Nana aga teeb palju süüa ja koristab ka päris tihti. Ta möllab päris tihti tolmuimejaga ja oma toas teeb ta seda minu meelest lausa kolm korda nädalas. Nana teeb kogu aeg söögiks erinevaid köögiviljaroogasid. Ja ükskord tegi ta sellerihautist. Oeh. Esiteks mina sellerit ei söö, pigem on mul sellele allergiline reaktsioon. Teiseks, pärast sellerihautise tegemist HAISES kogu korter kolm päeva selleri järgi. Ja mina olen see õnnelik, kes elab köögi kõrval asuvas toas. Lisaks sellele ka puust köögiriistad, mida ta kasutas, lõhnasid ja maitsesid selleri järgi veel nädal aega. Õnneks ta rohkem sellerist midagi teinud ei ole ja on jäänud porgandite peale.

Nana kehv omadus on see, et ta suitsetab. Toas. Olgu, küll oma toas, aga siiski. Õnneks korteris üldiselt ei ole suitsuhaisu, aga tema toast immitseb seda natukene ikka. Ja kuna tal on aken suhteliselt tihti lahti selle tõttu, on üldiselt korteris külm. Minu toas on soe, sest ma hoian aknad kinni ja olen üldse soojaloom, aga muidu korteris on jahe.

Nana ütles mulle ka, et Georg veedab oma ööd arvutimänge mängides, tõenäoliselt mingeid mitme-mängijamänge (multiplayer tõlge oleks?) mängides, sest ta pidavat rääkima poole ööni arvuti ees. MInd see ei sega, sest ma magan tuumaund, aga Nana ütles, et teda häirib.

Ma arvan, et minu halvad küljed korterikaaslasena on ebatavalised kojujõudmiseajad, sest näiteks kolmapäeval jõudsin ma koju umbes kell veerand neli. Ja ma ei ole just kõige vaiksem inimene, isegi kui ma püüan olla, õnnestub mul midagi ümber ajada või valjusti eesti keeles vanduda. Samuti kolistan ma hommikuti köögis, sest ma teen putru hommikusöögiks ja loomulikult keegi laiskliisut õhtul tühjaks ei tõsta. Ja köögiakna panen ma ka alati kinni, sest ma ei taha külmetuda.

Tegelikult pole elul häda midagi, aga ikka peab vinguma vahepeal 🙂

Rattavarga päevikud

Ehk “Minu Lund: juristist rattamehaanikuks”
Eile õhtul pärast õnnestus mul oma rattaluku võti luku sisse ära murda. Kuna tol hetkel oli juba pime ja tuju oli ülev, siis jätsin ma ratta lihtsalt sinna, kus ta pargitud oli ja lubasin endale, et tegelen sellega homme hommikul. Kiire konsultatsioon meestega, kes peaksid neist asjadest rohkem teadma (ma ei vihja, et mu sõbrad on rattavargad, aga üldiselt süsteemist, kuidas selle sealt lahti saab ja võimalikest tööriistadest). Viskasin oma usaldsuväärse handymani kotti ja asusin teele. Mu ratas oli täpselt seal, kuhu ma ta eelmisel õhtul olin jätnud, pargitud Juridicumi ukse ette ja lukustatud posti külge.
Esimene võimalus probleemi lahendamiseks oli proovida tõmmata võtmejäänused tangidega lukust välja. Minu tangid olid selleks tööks liiga suured ja siis ma läksin lähedalasuvasse rattapoodi abi küsima. Kahjuks nemad mulle oma tööriistu ei laenanud ja pidin õnne proovima teises rattapoes. Teises rattapoes läks mul õnneks- sain väikesed tangid ja mingi õliasjanduse, mida ma oleks pidanud siis luku sisse laskma, kui võti väljas on. Noh, võtme väljatõmbamine mul ei õnnestunud.
Teine tegevusplaan oli märksa jõulisem: lukk katki teha. Õnneks mu kahest lukust oli see nõrgem trosslukk, mitte tugev U-lukk. Jälle tuli appi mu parim sõber handyman (päriselt, igal üksi elaval tütarlapsel on seda vaja). Saagisin kõigepealt plastmassosa läbi ja seejärel asusin tangidega traati väänama. Umbes 15 minutilise kangutamise järel olin ma poolel teel ja siis pakkus üks raamatukogust suitsupausile tulnud kutt end mulle appi. Veel 10 minutit ja lukk oligi katki ning minu ratas vaba!
Kogu selle aja, mis ma seal rattaluku kallal toimetasin, ei peatunud ükski inimene ja küsinud, mida ma teen. Isegi ühtki kahtlast pilku ei saadetud mu poole. Peaks vist mainima, et väljas oli täiesti valge ja Juridicum asub täiesti kesklinnas. Veel üks põhjus, miks siin nii palju rattaid varastatakse, arvan ma. Teine õppetund on see, et rattaluku katkitegemine ei ole üldse keeruline. Paremate tangidega on see ilmselt ka kiirem.

Pärast ratta vabanemist käisin ma kohe TGR-is ja ostsin endale uue rattaluku. Seekord koodiga 🙂IMAG0955 IMAG0957 IMAG0961 IMAG0962 IMAG0963

Pildid kah:
Pilt 1: poolik võti ja tavaline võti
Pilt 2: pool võtit on luku sees ja välja ei tule
Pilt 3: progress 🙂
Pilt 4: katkine lukk
Pilt 5: parim sõber

 

Meestetööd ja naistetööd vol 2

Mul on siin äärmiselt kahtlane vann. See kriiksub iga kord, kui sa sinna sisse astud ja kui sa seal sees liigud. Üldiselt ei ole tegemist just kõige toekama vanniga, mida ma elus näinud olen, pigem on see nagu need vanad plekkvannid, mis maal saunas on. Ainult et jalgade peale tõstetud- Lisaks tundub mulle, et tegelikult ei ole vanni omamine selles korteris ette nähtud, sest korralikku torustikku sel vannil ei ole. Siit tõusetus ka probleem: juba paar päeva olen ma tähele pannud, et duši all käies kattub järjest suurem osa vannitoa põrandast veega, mis siis aeglaselt ära voolab. Täna olevat see aga nii hulluks läinud, et kogu vannitoa põrand oli märg, kui uskuda Nana jäetud kirjakest. Me jätame üksteisele kirjakesi üldist huvi omavates asjades, näiteks Torusiili panemine või pesuaja broneerimine. Nana kirjake vannitoa uksel ütles, et ta arvab, et toru on katki, kuna terve põrand sai märjaks. Tegin õppimisest pausi ja otsustasin seda kontrollida. Torujupp, mida Nana arvas katki olevat, ei olnud katki, ma katsetasin seda köögis torust vett läbi lastes. Järelikult on probleem milleski muus. Võtsin oma ustava telefoni taskulambi ja laskusin vannitoa põrandale pikali asja uurima. Vannialune põrand veidi hallitab, oli mu esimene tähelepanek. Teien tähelepanek oli see, et torujupp, mis ühendab äravoolu ja seda teist toru, on lahti keerdunud. Mis siis ikka, eks ma keeran ta kinni. Selle aja peale oli ka Nana tähele pannud, et ma laupäevahommikut pooleldi vanni all veedan ja tuli mulle appi. Nimelt saab vanni esimest külge üles tõsta ja ikka korralikult vanni alla pugeda. Paar minutit nikerdamist ja torujupp oli kinni keeratud ja normaalne äravool taastatud. Ma arvan, et kui minust advokaati/juristi ei saa, saab minus McGyver 🙂

Meestetööd ja naistetööd

Tulin täna koolist koju suure rõõmuga, sest meie presentatsioon läks hästi ja ma juba ootasin kojujõudmist, et saaks läätsesuppi süüa ja Euroopa Liidu õigust õppida. Jõudsin koju ja avasin külmiku ja võtsin oma supi välja ning panin tähele, et külmikus ei põle tuli. Okei, tundub, et külmik on väljas. Igaks juhuks katsusin külmikuseinu, mis olid vesised ja panin käe sügavkülma, mis ei olnud enam nii külm. Mida teha? Läksin Georgi juurde ja ütlesin talle, et külmik ei tööta. Kuigi Rootsi on võrdõiguslikkuse kants, leian mina, et selliste asjadega peab siiski meesterahvas tegelema. Ta tuli nõutu näoga kööki ja koos veendusime taas, et külmik ei tööta. Lisaks külmikule ei töötanud ka mikrolaineahi. Järgmine käik oli elektrikilbi (see, kus korgid on, ma arvan, et see on elektrikilp) juurde. Igaks juhuks proovisime restardi tegemist- vool välja, vool sisse. Ei aidanud.

Selleks hetkeks oli mul kõht juba väga tühi ja ma proovisin külma suppi. See ei olnud eriti hea. “Appi, kuidas ma siis suppi soojendan, kui mikrolaineahi ei tööta!” jõudsin ma juba mõelda. Kaks minutit hiljem taipasin ma, et ka enne mikrolaineahju oli elu ja supisoojendamine võimalik- pliit ja kastrul on ju olemas ja töökorras.

Georg küsis Skype vahendusel oma ema käest, mis teha tuleks. Jah, ta rääkis kesest päeva Skypes oma emaga. Lõuna-eurooplased on ikka ilged memmekad, paar nädalat tagasi tunnistas mulle üks hispaanlane, et nii hea oli kodus olla, et ta tundis emme söögitegemisest puudust. Georgi ema ütles, et ilmselt on kork läbi ja tuleks ära vahetada. No okei, proovime siis seda.

Georg tõi köögist tooli ja mina tõin taskulambi. Aga korki lahti keerata tal ei õnnestunud. Proovis ka käterätikuga ja isegi minu handymaniga (iga tütarlapse kaks parimat sõpra on Šveitsi armeenuga ja handyman!). No lihtsalt pole võimalik. Ma juba pakkusin, et ehk ei peagi neid keerama, vaid tuleb neid tõmmata või muud nalja teha. Siiski mitte. Georg helistas korteriomanikule ja rääkis loo ära. Omanik lubas 4-5 tunni pärast tulla ja asja korda ajada. Olime juba alla andmas, kui Georg leidis, et äkki peaksin mina ka proovima.

Ronisin üles tooli peale, võtsin elektri välja. Ma tean paremini, kui oma näppe elektri juurde toppida, eksole. Ja minu pisikesed käed olid täiesti ideaalsed korgi lahtikeeramiseks! Vahetasin korgi sisu välja ja nii meie külmkapp ja mikroahi taas tööle hakkasidki.

Järeldus: ilmselgelt ei ole korkide vahetamine meestetöö 🙂

Toiduklubi-toidublogi

Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei ole eriline köögihaldjas. Tegelikkus on see, et ma olen pigem selle vastand. Õnneks ei ole ma kunagi eriti pidanud lootma iseenda toiduvalmistamisoskustele. Kuni praeguseni.

Viimase kahe kuu jooksul olen ma aga iseennast toitma pidanud. Seda, et ma praekartuleid ikka normaalselt teha ei suuda, ma juba mainisin. Valgustan teid oma söögitegemise õppetundidest, mis ma siiani katse-eksituse meetoddil olen saanud.

Esimene: kartuleid keedetakse kaane all. Kui ma esimest korda kartuleid keetsin (ainsat korda, muide, siiani), siis ma ei pannud potile kaant peale ja kui 20 minuti järel kartulid endiselt kõvad olid, siis ma mõistsin, et midagi on valesti. Õnneks ei pidanud ma googeldama “kuidas keeta kartuleid”, sest mingist mälusopist ujus pinnale pilt, et kartulipotil on kaas peal olnud. Kaane all said kartulid palju kiiremini valmis.

Teine õppetund: suppi on võimatu vähe teha. Ma olen suppi teinud nüüdseks lausa kolm korda. Üks kord kanasuppi, teine kord hakklihasuppi ja täna tegin läätsesuppi. Vaatasin supiretsepte, et võta 2 l vett ja kartuleid ja supisegu ja ei tundunud, et sellest tuleks hirmus palju suppi. Vale! Kanasuppi sõin ma neli päeva, hakklihasuppi kolm päeva ja eks näis, kui kaua ma läätsesuppi söön. Selles mõttes on hea, et teed üks kord süüa ja sööd mitu päeva, aga samas lõpuks viskab väga üle. Kuid supp on ju tervisele kasulik ja täitsa maitsev ka.

Kolmas õppetund: ilma võileibadeta on täiesti võimalik elada. Ma olen kahe kuu jooksul söönud väga vähe võileibu, sest esiteks ei ole siin normaalset leiba ja õnneks olen ma hoidunud ka saia ostmisest. Esiteks sellepärast, et sai ei ole kasulik, aga ka sellepärast, et sai on siin kallis. Ja vorst ja juust läheks mul ilmselt ka halvaks. Nüüd aga on mul sügavkülmas leiba, niiet nüüd ma võin süüagi sõna-sõnalt võileiba, sest võid mul on.

Neljas õppetund: poes mitte käimine teeb leidlikuks. Lisaks söögitegemise mitteoskamisele ei meeldi mulle ka toidupoes käia. Minu jaoks on see üks kõige kohutavamaid ettevõtmisi üldse. Ma tunnistan, et kuni Viljari tulekuni olin ma oktoobri jooksul käinud toidupoes ühe korra. Mööndustega kaks, sest ma käisin oma Liibanoni poes juur- ja puuvilju ostmas, aga see on pisike pood ja jääb mu koduteele, seega ei valmista seal käimine mulle stressi. See, et ma käin toidupoes korra kahes nädalas, tähendab aga seda, et näiteks piima ei ole mul praktiliselt kunagi. Kui asi saab otsa, siis ta lihtsalt saab ja siis ma elan kuni selle hetkeni, kui kapis ainult makaronid ja riis on, ilma selle asjata, mis otsa sai. Aga tänu sellele leiutan ma kogu aeg uusi ja lihtsaid retsepte juurde. Kana-seene-spagetid lähevad käiku siis, kui muu mõistlik otsas on. Purgiseeni ma aga varusin hulgim. Kui juba tõesti enam midagi ei ole kapis, siis söön ma oma lapsepõlvelemmikut, munaga makarone. Ja kui muna ka enam ei ole, siis pean ma poodi minema. Vähese poeskäimise miinuspool on see, et poekott on hirmus raske. Oma oktoobrikuu megapoeskäigult tassisin ma koju üle 10 kilo toitu. Ja seda teisest linna otsast, kus asuvad odavpoed Willy’s ja Lidl. Aga kui aega on rohkem kui raha, siis miks mitte.

Pilte kah: tänane läätsesupp ja hommikul tehtud pannkoogid kana-hapukoore-paprika (maitseaine, mitte vili) täidisega, mis ma mõtlesin lõunaks süüa, aga jõudsin koju ja tegin suppi. Ehk siis söön neid (üle)homme.

Ja Dagö “Toiduklubi” võib siia juurde väga hästi kuulata 🙂

IMAG0950 IMAG0951

Külaskäik :)

Minu esimeseks külaliseks olemise au langes Viljarile. Eelmise nädala neljapäeval tuli ta siia ja selle nädala kolmapäeval ta lahkus. Need kuus päeva, mis ta siin veetis, olid imetoredad. Kui keegi nüüd küsib, mida me tegime, siis tegelikult väga palju ei teinud, aga midagi siiski.

Kui ta neljapäeval tuli, siis oli mul hommikul just olnud imetabane grupitöö ja õhtul oli rootsi keele kursus, seega eriti aega midagi teha ei olnudki. Niisama oli hea jälle koos olla. Kaks kuud on ikka uskumatult pikk aeg. Fun fact: hoolimata sellest, et Viljar on umbes 6 aastat üksi elanud, millest kolm on olnud ülikooli ajal, ei olnud ta kunagi praekartuleid teinud. Nüüd sai see viga parandatud. Kuigi ma pean tunnistama, et ma ei oska niimoodi praekartuleid teha, et väikse panni peal palju kartuleid on, nagu emme oskab. Hirmus kaua aega läks ja osa kartulitest olid ikka natukene kõvad. Ehk ma saan oma tudengielu jooksul selle oskuse käppa 🙂

Lisaks sellele, et ta ise tuli, oli temaga kaasas ka umbes 15 kilogrammi kaaluv kott, milles peidus asjad minule. Mõned neist olid vajalikud, või ma vähemalt loodan nii- suusajope ja sall ning kindad, buff ja spordisärk (veel üks, nüüd on mul neid 7), termotass (neid on meil kodus nii palju, et ma võin selle ühe ka siia jätta lõpuks :)). Teised olid mitte nii vajalikud- juba mainitud “Minu Stockholm”, kommid- Miisu, Mesikäpp ja Pilveke, šokolaad, küüslauguleivad ja kuivatatud kala. Ma ei tea, miks Viljar mulle kuivatatud kala tõi, aga see on nüüd mul riiuli peal kilekotti pakituna, et terve mu tuba selle järgi ei haiseks. Ja siis erilised maiuspalad- murakamoos ja leib! Ma polnud kaks kuud normaalset leiba söönud. Tegelikult ma polnud üldse leiba söönud, sest ma peenleiba ei armasta ja seega ei ole seda ka ostnud. Ja murakamoos! Meie pere lemmikmoos, mis on lihtsalt kirjeldamatult hea ja mida mul nüüd kolm purki on. Loomulikult peitus kotis ka Kalevi šokolaadi ja Eesti viina, sest Systembolagetist ei ole võimalik viina osta ilma nutmata. Tõelise eestlasena lasin endale ka kama saata ja pannkoogijahu, et mul oleks pühapäevahommikuti kiirelt võimalik pannkooke teha. Kuna ma ise olin rumal ja ei öelnud, kes mida ostma peab, sain ma neid topeltkoguse. Ups. Ja Ode kiri, mis mind naerma ja lõpuks peaaegu nutma ajas 🙂 Official Hogwarts business!

Reedel tutvustasin talle kõike head, mis Lundil pakkuda on. Toidupoode, sest mingisugune erinevus on toidupoodide valikus ikka, tavalisi poode, ka kõigi eestlaste lemmikut H&M-i ja siinset Tiimari-vastet: TGR-i. Kahjuks Lundi katedraaliga tutvumine jäi ära, sest seal oli parajasti matus. Loomulikult näitasin ka Juridicumi loss-hoonet ja ülikooli peahoonet. Ka Rootsi elu üks eripäradest, Systembolaget sai külastatud. Viljar ütles, et kvaliteetõlle hinnad on siin normaalsed, odavamad kui Eestis, aga kange alkoholi hind paneks küll kaks korda mõtlema. Õhtul toimus mu kursaõe Kamile juures filmiõhtu, mille menüüsse kuulusid “American Pie: Reunion” ja “The Conjuring”. Kamile elab minu juurest kõige kaugemas võimalikus punktis, nii umbes viie kilomeetri kaugusel. Veidi nalja kah: kuna see rajoon, kus Kamile elab, on äärmiselt ühesuguste majadega, siis ma ei teadnud, kus täpselt ta elab. Helistan Kamilele ja küsin, kus ta peidab ennast. Kamile tuleb vastu ja ütleb mulle, et mind on lausa kahe kilomeetri kaugusele kuulda, et ma räägin nii valjusti. Noh, mõned asjad ei muutu kunagi. Pärast filmiõhtut oli meil plaan bussiga koju sõita, aga kuna Viljar vaatas bussiaega valesti ja järgmise bussini oli peaaegu pool tundi aega, otsustasime siiski tagasi jalutama hakata. Lõpuks tulimegi jala koju. Päris väsinud olemine oli, sest sel päeval kõndisime umbes 15 kilomeetrit.

Laupäev oli äärmiselt sündmustevaene, sest mina töötasin oma grupitöö lepingu kallal ja Viljar tegi süüa. Ülimõnus on, kui keegi teine teeb süüa, see on kindlasti üks üksielamise miinus- kogu aeg peab ise süüa tegema.

Pühapäeval tutvustasin Viljarile oma jooksuradu ja avastasime ka uusi radu jooksuradade lähedal. Pilti me loomulikult ei teinud mitte ühtegi, sest me lihtsalt ei ole pildistaja-inimesed.

Esmaspäeval, mil meil oli plaan Malmösse minna, sadas hirmus palju vihma. Kuna mina aga teisipäeval ei oleks saanud Malmösse minna, sest mul oli kool ja õhtul ka rootsi keele kursus, siis ootasime kogu hommikupooliku kodus, et vihm järele jääks ja saaks ikka välja minna. Vihmas ei ole lhtsalt üldse äge olla. Kella kahe ajal läks ilm piisavalt normaalseks, kuigi uduvihma ikka sadas, et välja minna. Kiire 10-minutiline rongisõit ja Malmös me olimegi. Kõige pealt külastasime Malmö kaubanduskeskust Triangeln, mis on kesklinnast veidi eemal ja suur kaubanduskeskus. Kahjuks on ta ikka veel renoveerimisel, mistõttu on seal paljud poed kinni. Üldiselt ei olnud tegemist just maailma parima kaubanduskeskusega, sest seal oli näiliselt ainult koduasjadepoed ja söögikohad. Aga seal oli ka Build-a-bear pood, millest minu kaisukaru pärit on. Sellel põhjusel me ka seda poodi alati külastame, kui me selle lähedusse satume. See on hästi nunnu poeke, kus sa saad ise kaisukaru täis toppida ja ta saab kaasa ka sünnitunnistuse koos nime ja sünnipäeva ja kinkija nimega. Minu meelest on see hästi äge. Nüüd oli ka selle poe vallutanud Hello Kitty, aga õnneks Angry Birds’e (veel) ei olnud.

Triangelnist ostsime tegelikult vähe asju. Mina ostsin endale uue rattatule, sest eelmine tagatuli läks ilmselt kaduma siis, kui Viljari suur spordikott Klausi pakiraamil oli. Ma sain endale ka kevad-sügissaapad, mis võib-olla olid liiga ennatlik ost, sest siin on endiselt 12-14, harva ka 18 kraadi sooja. Aga eks näis. Lisaks ostsin ma veel natuke nänni TGR-ist. Aga nännisaajad näevad seda ise kohe varsti 🙂

Põhjus, miks me tegelikult Malmösse läksime, peidab ennast Gustav Adolfs torget’il. Seal on selline pisike poeke nimega Science Fiction Bokhandeln. Ja see on megaäge pood! Iga vähegi nohikliku inimese unistus. Kas sa oled endale kunagi tahtnud “Troonide mängu” vappe? Siin on need olemas. Aga Star Warsi raamatuid? Täiesti olemas. Doctor Who monopoli? Kõikvõimalikke Munchkini mänge? Gremlini nukke? Raamatusarju, millest sa kuulnudki pole? “Sõrmuste Isanda” Riski? Absoluutselt kõik on seal olemas. Selles poes lahkus minust päris palju raha, sest mul oli ju püha kohustus Viljarile sünnipäevakingitus teha. Pärast unistuste poe külastamist tegime väikese jalutuskäigu Malmö vanalinnas, aga kuna see vanalinn on väike ja me mõlemad seal käinud, siis piirdusimegi lühikese jalutuskäiguga. Rongisõit koju ja seejärel mõnus väsimus.

Teisipäeval oli minu hirmus grupitöö ja sel ajal lasin ma Viljari linna peale jalutama. Ilmselgelt oli see halb mõte, sest ta läks kohe Systembolagetisse õlut ostma. Aga tegelikult käis ta ka katedraalis ära, seega vähemalt sai ka põhivaatamisväärsusega tutvutud. Kellamängu küll ei kuulnud. Sel õhtul tegime me piparkooke! Kuna poes oli piparkoogitainas juba müügil, siis me ei saanud sellele ahvatlusele vastu panna. Väga naljakas oli küll oktoobris piparkooke teha ja piparkoogitainas on siin ka veidi magusam kui see, millega kodus harjunud olen, aga head olid nad ikkagi.

Kolmapäeval oli suhteliselt varajane äratus, sest rong läks juba 10:23 ja enne oli vaja veel mõned asjad kojuviimiseks osta. Piparkooke panin ka kaasa jäätisekarbiga. Rongijaama perroonil pidasin ma nii kaua ilma nutmata vastu, kuni rong liikuma hakkas. No ei lähe kergemaks see, hoolimata sellest, et juba nii mitmes kord tulla-minna on. Ja terve kolmapäevase päeva olin ma kodus, kurvastasin natuke ja sõin palju Eesti kommi.

Kes tahab mulle veel külla tulla?

Ema teab, kuidas asjad käivad :)

Veidi nalja kah siia.

Nanal on praegu tema ema külas. Täna ma hakkasin välja jooksma minema, kenasti jooksuriided seljas ja ühe jalaga uksest väljas, kui ma Nana ja ta emaga kokku põrkasin.

Nana ema: “Kas ta läheb jooksma?”

Nana: “Jaa, läheb küll.”

Nana ema: “Aga miks sina jooksmas ei käi?”

Nana vaatas ema päris mõrvarliku pilguga 🙂

Väitlusklubi

Sõbrad, mul on uus hobi!

Arvestades seda, et mul on pidev lobapidamatus ja teemad, millest rääkida, ei saa kunagi otsa, on väitlemine täiesti loogiline harrastus minu jaoks. Ma olen tegelikult mõelnud sellest, et ma peaksin väitlema asuma, juba ammu, aga elu on tahtnud teisiti. Nüüd lõpuks on mul aga võimalus ka väitlemisega tegeleda, sest siin on olemas väitlusklubi- Lund Debate Society. Väitlusklubi on asutatud neli aastat tagasi ja on olnud siiani äärmiselt edukas erinevatel väitlusvõistlustel, näiteks on praegused Euroopa meistrid just Lundist. Ja maailmameistrivõistlustel jõuti eelmisel aastal poolfinaali, eks sel aastal proovitakse seda tulemust ületada.

Oma kuuajase väitlemisharrastuse juures olen ma juba kaks korda ka väidelnud. Üks kord oli teemaks laste iludusvõistlused, mille poolt ma pidin olema ja teine kord oli minu ülesandeks veenda publikut, et Obama on olnud hea president. Ma pean tunnistama, et kumbki neist ülesannetest ei olnud väga lihtne, sest väitluskogemus on mul ju teadupärast null ja inglise keeles avalikult esinema ma pole ka just liiga palju pidanud.

Esimest korda kui ma rääkima pidin laste iludusvõistlustest, siis ma suutsin seitsmest ettenähtud minutist ära täita vaid viis minutit ja sedagi kaks korda täiesti kinni kiiludes ja kohutavaid tobedusi öeldes. Aga pole hullu, järgmisel korral paremini. Järgmisel korral sai minust Obama fänn number üks ja pärast sellele tagasi vaadates on see kohutaval kombel naljakas. Aga siis läks juba paremini, suutsin kõik seitse minutit ära täita ja enam väga kinni ei kiilunud.

Kahjuks algavad mul nüüd teisipäeviti rootsi keele kursused, seega ma saan vaid väitlust jälgida, kuid ka see aitab kaasa, ma loodan. Pilte ei ole, saate ilma ka hakkama 🙂

Uus elu ja olu

Niisiis, põhjus, miks jälle blogi vaja on, on see, et ma jätkan oma haridusteed Rootsis. Täpsemalt Lõuna-Rootsis Lundis.

Jõudsin kohale üleeile, kui oli Arrival Day, mis kujutab endast seda, et lennujaamas ja rongijaamas on kohal mentorid, kes aitavad pagasit tassida ja rongipiletit osta. Pean tunnistama, et mentoritest lennujaamas suurt abi ei olnud, sest piletiostu masinad on ka inglisekeelsed ning puutetundliku ekraaniga saab ikka hakkama. Abi oleks neist olnud aga all platvormi peal, sest selle platvormi peal peatuvad rongid, mis lähevad näiteks Aarhusi, Kopenhaageni siserongid, Stockholmi kiirrong ja rong Göteburgi. Mitte mingisugust piletikontrolli ei ole, seega kui sa satud vale rongi peale, on see sinu enda asi. Lõpuks, kui konsulteerimine tabloode ja kaartidega ei aidanud, tuli loota lihtsalt kaasreisijatele. Kui Göteburgi suunduv rong platvormile saabus, oli rongi peal kirjas, et see peatub ka Lundis. Huhh, esimene takistus ületatud. Teine takistus teel oli asjadega rongi saamine. Kuna peatus oli lennujaamas, oli seal väga palju inimesi oma kohvritega. Mina ei olnud varem umbes 32 kilo kohvreid vedanud ja pean tunnistama, et tegemist ei olnud lihtsa ülesandega, seda muutsid keerulisemaks teiste reisijate kohvrid vahekäigus ja liikumahakkav rong. Ainult 40 minutit hiljem astusingi oma uues kodulinnas maha.

Lundi rongijaamas olid mentorid samuti vastas, siin oli neid kohe hulgim. Ei tea, kas mul oli selline segaduses tudengi nägu peas või usaldasid nad lihtsalt oma sisetunnet, aga kohe hüppas minu juurde helesinises LU särgis poiss, kes tahtis mu kohvrit vedada ja juttu rääkida. Üldse olid kõik mentorid hirmus sõbralikud ja abivalmid, aidates kohvreid tassida ja küsides igasugu küsimusi reisi ja kodumaa kohta. Rongijaamast väljas ootas saba uusi tudengeid, kes olid ka alles saabunud ja ootasid nüüd, et LU buss nad ülikooli viiks. Bussijärjekorras oodates rääkisin juttu ühe mentoriga, kes oli ise pärit Tšehhist, kuid talle meeldis Lund oma Erasmuse ajal nii väga, et tuli siia tagasi. Väike spoiler ka – tundub, et Lundil on mingi võlujõud, sest paljud ülikoolitöötajad on ka öelnud, et nad on pärit mujalt, mitte Rootsist ja siin õppinud ja siis siia jäänud.

Esimene pilk linnale oli segadusseajav – kuidas peaksin ma siin oma tee leidma, kui enamus maju on ühesugused telliskivimajad? Tänavad on pisikesed, ei mingit suurlinnamüra, autoliiklus on aeglane ja uimane nagu Tartus 🙂 Ja jalgrattad! Need on igal pool, tundub, et kõik sõidavad jalgratastega. Linnas elab ainult 110 000 inimest ja jalgrattaparklad on iga maja ees ning ükski neist ei ole tühi. Samas jagub ka autosid ja sõitjaid bussidesse.

Registreerimistoimingud möödusid kiiresti ja ilma järjekorraautomaadita. Kui ma enne siia tulekut elu kohta Rootsis uurisin, siis olid järjekorraautomaadid üks eripära, mida pidevalt välja toodi. Eestis on need ju ka täiesti omal kohal ja pankaminemist ilma järjekorranumbrita ei kujuta keegi ette. Mujal maailmas need järelikult puuduvad ja seda, kuidas nad oma asjad aetud saavad, mina küll ette ei kujuta.

Pärast registreerimist oli vaja üles leida oma kodu, kuid see ei olnud nii lihtne, sest mul ei olnud üürileandja telefoninumbrit. Õnneks aga on ka Rootsis selline süsteem, et inimese nimi on korterinumbri kõrval kirjas ja niimoodi ma oma uue kodu saingi. Esimesel õhtul tegin veel kiire ülevaate oma reisist kodustele ja jäin magama juba pool kaksteist.

Järgmised postitused: minu kodu ja korterinaabrid ning poeskäik ja jalgratta ostmine.

Lõpetuseks pilt Lundi suurimast ja ägedaimast vaatamisväärsusest, Lundi katedraalist.

IMAG0818 IMAG0819