Vegan/veegan/vegaan?

Ausalt, mul pole aimugi, kuidas see sõna eesti keeles olema peaks.

Ok, ÕS ütles, et esimene variant on õige ja tähendab täistaimetoitlust.

Aga veganlus või veganism on üks nähtus, millega Eesti elades mul kokkupuude puudus. Minu Eesti tutvusringkonnas leidub kaks taimetoitlast ja needki pole mulle väga lähedased inimesed. Ühe viimase uuringu järgi on aga 10% rootslastest taimetoitlased ja 4% lausa veganid. Eriti levinud on see just 16-25-aastaste seas. Ja ka minu siinsete sõprade seas on väga palju taimetoitlasi ja ka veganeid. Ja selletõttu, et koos söögi valmistamine on üks võimalus inimestega aega veeta ja juttu rääkida, olen ma lisaks tavalistele toitudele õppinud tegema ka päris mitmeid vegan-toite, sest kui seltskonnas on nii veganeid, taimetoitlasi kui ka tavatoitlasi, lisaks kõikvõimalikud allergiad, siis on ju kõige lihtsam teha vegan-toitu.

Ja ma pean tunnistama, et olgugi et mind ei ole taimetoitluse ega veganluse rajale meelitatud, on täiesti võimalik teha maitsvaid vegan-toite. Näiteks minu suur lemmik läätsesupp on tegelikult täiesti vegan. Eelmisel nädalal sõin ma väga head porgandi-püreesuppi, mis oli ka täiesti loomavaba. Kuigi ma rikkusin veganluse ära sinna Kreeka jogurtit lisades, aga ta oleks olnud maitsev ka ilma selleta. Samuti on imemaitsvad praetud baklažaanid ja üht head pähklipastat oskan ma ka nüüd valmistada.

Kuid minu meelest on vegan-toit maitsev ainult siis, kui see ongi loodud olema vegan. Eile näiteks aitasin oma kursaõel nationi jaoks brunchi valmistada. Kuna oli pühapäev, siis oli valikuks pannkoogid. Kuidas aga teha vegan-pannkooke? Mina ausalt öeldes ilma munata pannkookide tegemist ette ei kujutanud. Okei, pannkoogijahupulbrist, aga selles on ka ju munapulbrit sees, niiet tegelikult see ei ole vegan. Noh, õnneks on kogemustega veganitel lahendused olemas. Vegan-pannkooke saab nimelt teha jahust, kaerahelbepiimast (jah, selline asi on olemas) ja õlist. Noh, pannkoogi moodi nägid nad välja küll, kuid maitselt olid siiski minu arust suhteliselt maitsetud käkid. Lisaks pannkookidele tegime ka erinevaid täidiseid. Ja üheks täidiseks oli spinati-juustu segu. Vegan-juust on täiesti toimiv asi, näeb välja nagu juust, tekstuur on veidi kõvem ja tihkem, isegi sulab soojuse käes, aga maitse… Oeh, minu arust maitses see veidi nagu plastmass. Lisaks ei taha ma mõeldagi, millised keemilised ühendid seal sees olid, et see juustu moodi olema saada.

Paar nädalat tagasi tegin ma väitlusklubi jaoks vegan-pirukat. Ja selleks, et teada saada, kuidas pirukapõhja ilma munata teha, veetsin ma kaks tundi googeldades. Lõpuks leidsin isegi ühe päris lihtsa retsepti- õli, jahu, sool, sojapiim või apelsinimahl. Aga taas maitses see veidi nagu pappkarp. Kuigi üks mu vegan-sõber sõi seda pirukat kahe suupoolega ja küsis hiljem veel retseptigi, seega ta väga halb ei saanud olla. Sisuks oli tal nimelt vegan-shepherd’s pie. See sisu oli iseenesest täitsa maitsev, aga ma ilmselt sööks kõike, milles on läätsed. Läätsede armastus on miski, mille ma siin olen üles korjanud, ilmselt oma taimetoitlastest sõprade mõjutusel.

Miks siis inimesed ikkagi veganluse kasuks otsustavad? Ma olen kuulnud, et veganlusel on kolm põhjust: eetiline, keskkondlik ja tervislik põhjus. Ehk veganiks hakatakse seetõttu, et loomade tapmine ja söögiks kasvatamine ei sobi inimese eetikaga kokku. Näiteks eile oli üks kutt, kes ütles, et tema hakkas veganiks pärast tapamajas loomadega töötamist, sest talle ei meeldi see, kuidas loomi seal väärkoheldakse. Jah, ma tean, esimese maailma probleem, aga kui see aitab tal ennast paremini tunda, siis miks mitte. Keskkonnapõhjus on suhteliselt lihtne: iga päev avaldatakse uuringuid, kuidas loomakasvatus ei ole jätkusuutlik ja lõpuks peame kõik putukaid närima hakkama. Keskkondlikel põhjustel on minu sõprade seas päris mitu veganiks hakanut. Nad õpivad küll kõik ka keskkonnateadusi, aga ilmselt see oli neile juba ette sisse programmeeritud. Samas on väga palju uuringuid ka teemal, kuidas soja, mis on väga tähtis valguallikas taimedieedil olles, ei ole ka just keskkonnasõbralik… Tervislikel põhjustel veganiks hakanuid mina isiklikult ei tea, aga ilmselt on olemas loomavalgutalumatus või midagi sellist, mis lihtsalt ei lase loomseid asju süüa. Rootsis võiks siia lisada ka veel majandusliku põhjuse. Kuna Rootsis on loomakasvatusstandardid ja keskkonnastandardid megakõrged, siis liha on siin lihtsalt kallis. Umbes kaks korda kallim kui Eestis ja see on supermarketist ostetav liha, lihakarni ei taha minnagi, sest on tunne, et uksest sisse astudes lähed pankrotti. Ning pahatihti on supermarketis müüdav liha sügavkülmutatud, näiteks olen ma ostnud sügavkülmutatud kanakoibi. Ja sügavkülmutamisel on ju omad miinuspooled- eriti näiteks mikroahjus sulatamine.

Kokkuvõtteks siis võiks öelda, et minust veganit ei saa, aga oma toiduvalmitamise ja toidust mõtlemise horisonti olen ma kindlasti avardanud. Lõpetuseks üks Googlest pärit pilt, millest mu sõbranna mulle juba mitu-mitu aastat tagasi rääkis 🙂

bigpot6

Julian Barnes “The Sense of an Ending”

Ma lõpetasin (LÕPUKS!) “Jää ja tule laulu” seeria uuesti läbi lugemise ja pärast seda valdas mind täielik teadmatus, mida järgmiseks lugeda. Nii mõnus oli mitu kood järjest lihtsalt Kindle-st järgmine peatükk lugeda või Kindle endale lugema panna ja siis viie minutiga magama jääda. Aga nagu kõik head asjad, sai seegi otsa. Selleks, et mitte teadmatuses ja kirjandusepuuduses vaevelda, pöördusin ma Facebookis oma sõprade poole ja mu kursavend Ian soovitas mulle Julian Barnes’i raamatut “The Sense of an Ending”. Selle raamatu läbilugemiseks kulus mul üks päev. Uinak oli ka vahepeal. Aga milline suurepärane päev see oli.

“The Sense of an Ending” on lugu läbi mälestuste. Peategelane-jutustaja on Tony, kes räägib oma elust- juhtumistest kooliajal ja ka hiljem. Raamatu esimene osa keskendubki kooliajale ja Tony ning tema sõprade uuele kamraadile Adrianile. Esimese osa lõpus teeb Adrian enesetapu. Teises osas hakkavad sündmused hargnema sellest, kui Tony ülikooliaegse kallima Veronica ema sureb ja jätab mingil põhjusel ka Tonyle osa oma pärandist. Selle tulemusena hakkab Tony taas Veronicaga suhtlema ja peab nii mitmedki asjad oma minevikus ümber hindama.
Ja siis tuleb lõpp. Milline lõpp see on, oeh. Ma veetsin pärast raamatu lõpetamist tund aega internetis tuulates ja lugedes erinevaid seletusi sellele lõpule. Väga põnev oli ja siiamaani ma ei ole päris kindel, kas ma sain sellest ikka õigesti aru. Odele kui kirjandusteadust õppinule oleks kindlasti neid teooriaid lugeda põnev, sest seal kasutati palju kirjandusteaduslikke termineid. Või teine võimalus on see, et tal  oleks kohutavalt igav 🙂

Igal juhul, julgen soovitada.

Ja hea nali ka siia: täna alustasin ma uut raamatut, Stephen Fry “Making History” ja seal on Julian Barnes’i mainitud. Ilmselgelt ma muigasin selle peale.

Raamatusoovitusi pole kunagi liialt, olen avatud uutele pakkumistele.

Melodifestivalen- kvaliteettelevisioon oma parimas kastmes

Eile algas Rootsis Melodifestivalen ehk eurolaulu valimine. SVT, mis on siinne vaste ETV-le, kandis seda ka interneti vahendusel üle ja sellepärast ei olnud mul ühtki vabandust miks mitte seda vaadata. Ma üldse ei kahetse laupäevaõhtu kodus veetmist, sest Melodifestivalen on meelelahutus oma parimas vormis.

Rootsi süsteem on veidi tesitsugune kui Eesti oma, nimelt osaleb siin eelvoorus 32 laulu, mis on jaotatud nelja eelvooru.Eelvoorus toimub kaks hääletusvooru, millest teise pääseb viis parimat laulu. Neist viiest saab kaks otse finaali ja kaks laulu saavad lohutusvooru, kust lõpuks ka kaks laulu finaali hääletatakse. Iga saade filmitakse erinevas Rootsi linnas. Eilne saade filmiti Malmös eelmise aasta Eurovisioni paigas Malmö Arenal. Pluss, üks saatejuhtidest on Lundist pärit 🙂

Saade ise oli päris tempokas, sest pooleteise tunniga said kõik esinetud ja hääletatud ja isegi mõned veidrad naljad visatud. Loomulikult tehti nalja selle üle, et taanlased eelmisel aastal võitsid ja milliseid tundeid see rootslastes tekitas (rootslased ja taanlased suhtuvad üksteisesse nagu eestlased lätlastesse).

Laulud olid suurepärased europopi esindajad- kaheksast laulust kuus oli tõeline europopp. Üks oli ballaad ja üks selline Vaiko Epliku-Robin Juhkentali stiilis lugu. Rootsikeelseid lugusid oli kolm, ülejäänud olid inglisekeelsed.

Lauludest siis ka:

1) YOHIO- “To the End”
Suurepärane europopp, tempokas, mõttetu sisuga ja väga kaasakiskuv. Yohio ise näeb välja väga sädelev ja stiliseeritud. Mulle see lugu meeldis ja see sai ka esimesena otse finaali.

2) Mahan Moin “Aleo”
See lugu kandis edasi suurepärast eurovisiooni-traditsiooni mõelda välja sõnu. Aga laul oli tempokas, laval tantsisid mehed, naine ei olnud küll kuigi ilus, aga mis teha. Ehk see, et naine väga kaunis polnud, sai laulule saatuslikuks, sest ta jäi seitsmendale kohale.

3) Linnus Svenning “Bröder” (“Vennad”)

Esimene rootsikeelne lugu, mida esitab selline kutt, kelle hääl ja välimus üldse kokku ei lähe. Sama probleem oli Shannoni eelmisel lauljal, kes nägi välja väga hirmuäratav ja siis laulis imalseebiseid laule. Aga laul oli alguses veidi aeglasem ja siis kiskus ikka europopiks ära. Mulle meeldis. Ja rootslastele ka, aga mitte liiga palju, sest see lugu sai lohutusvooru.

4) Elisa Lindström- “Casanova”
Ilus poolpaljas tüdruk, kes on varasemalt osalenud ka laste-eurovisioonil, laulab väga kaasakiskuvat ja rütmikat lugu. Ülikondades meestantsijad ei tee kogu kompotile üldse kahju. Sellel lool läks aga õnnetult, sest ta sai küll lõppvooruhääletamisse, kuid osutus ainsaks, mis ei saanud edasi. Pole hullu, tibi on veel noor (22) ja jõuab kindlasti veel mitu korda proovida.

5) Alvaro Estrella- “Bedroom”
Hispaanlase välimusega kutt laulab taas väga rütmikat ja europopist nõretavat lugu. Laulu sõnum on väga otsekohene, aga eurovisioonil ei pane ju keegi midagi pahaks. Kokkuvõttes jäi see lugu kuuendale kohale.

6) Ellen Benediktson- “Songbird”
Ainus ballaad selles õhtus. Kui see algas, siis ma ikka salamisi lootsin, et kisub europopiks ära, aga kahjuks ei kiskunud. Tegelikult oli see täitsa hea lugu ja eurolauluna on tal potentsiaali ka. Aga mina eelistan europoppi. Rootslastele see lugu meeldis väga, sest ka see lugu jõudis otse finaali.

7) Sylvester Schlegel- “Bygdens son” (“Asula/maakoha poeg”)

See oli see kahtlane Vaiko Epliku stiilis lugu. Mulle kõige vähem meeldinud lugu, sest mulle üldiselt selline hipsterlus ei istu. Rootslastele ilmselt ka mitte, sest see laul jäi viimaseks.

8) Helena Paparizou- “Survivor”
See nimi peaks kõigile eurovisiooni fännidele tuttav olema. Jah, tegemist on sama naisega, kes võitis Kreekat esindades lauluga “My number one” Eurovisiooni aastal 2005. Aastad on mööda läinud ja tütarlaps on veidi kogukamaks muutunud, aga europopp on jääv. Loo algus on küll veidi elektro, aga ei saa ikka europoppi kaua peita ja refräänis tuli see ikka välja. Kahjuks rootslased liiga kõrgelt tema pingutusi ei hinnanud ja Helena peab jätkama oma teed lohutusvoorus.

Ainult viis nädalat veel! Järgmisel nädalal on Melodifestivalen hokilinnas Linköpingus, aga mina ei saa seda otsesaatena vaadata, sest uskumatu küll, aga mul on laupäevaks plaanid 🙂 Kindlasti aga vaatan ma selle hiljem ära.

Logga_14_1024x576Pilt on pärit svt kodulehelt.

Miks kõik sarjad halvad on?

Natukene liialdan, päris kõik sarjad ei ole halvad, aga enamik neist sarjadest, mida mina vaatan, on sel hooajal kehvemaks läinud kui eelmistel hooaegadel. Seega, kes ei taha, et ma nende rõõmu rikuksin (sõnaraamat pakub mulle, et spoiler on rõõmurikkuja ja ÕS ütleb, et spoiler on autokere aerodünaamilisi omadusi muutev tarind), siis edasi mitte lugeda, sest ma ilmselgelt räägin mingisuguse sündmuse või pöörde ära.

Sarjad, mis on kehvemad, kui eelmisel hooajal/eelmistel hooaegadel:

1) Castle: nüüd kõlan ma nagu mingi räme feminist, aga eelmise hooaja viimane osa, kus Castle esitas Beckettile ultimaatumi, kas mina või töökoht teises linnas, ajas mind ikka korralikult närvi. Castle on ju multimiljonärist kirjanik, kes võib oma tööd teha ükskõik kus. Ja see abieluettepanek muutis asjad ainult hullemaks. Selles hooajas sai Beckett kiiresti oma unelmate töölt kinga ja jooksis mehe juurde tagasi. Ja nüüd nad on õnnelikud ja lahendavad üha vähemusutavaks muutuvaid mõrvu. Oeh. See oli minu jaoks naljakas, et Lanie võttis sünnituse vastu, aga muidu on see sari oma võlu kaotanud. Pluss, Alexist on väga vähe ja see teeb mind kurvaks.

2) How I met your mother: selle sarja “parim enne” oli tegelikult juba kaks aastat tagasi, aga ilmselgelt ei suudetud rahale ära öelda ja nii seda sarja venitataksegi. See hooaeg on olnud eriti veniv ja mitte kuhugi jõudev, kuigi paar head osa on ka olnud. Ega ma enne lõppu ju pooleli jätta ka ei saa, eksju. “How I met your dad’i” aga mul kavas vaatama hakata ei ole.

3) Sherlock: minu lemmik lemmiksari aga ei suutnud ka eelmiste hooaegade tasemel olla. Olgu, ootused sellele sarjale olid väga kõrged, sest seda hooaega tuli kaks aastat oodata. Ja siis tuli esimene osa välja, mis oli täielik käkk. Ainus hea osa sellest osast oli see, kuidas Sherlock vastu kõrvu sai. Teine osa oli ootuste kõrgusel ja kolmas osa oli lihtsalt liiga palju otsade kokkutoomist. Mulle ei meeldinud see, et uus paha ei saanud endale korraliku lugugi enne kui ta juba kõrvaldati. Ehk nad suudavad järgmise hooajaga end parandada.

4) Homeland: mulle lihtsalt ei meeldi mingisugused suhteliinid sarjades, kus suhteliin ei ole peamine. Carrie ja Brody suhteliin ei ole mulle kuangi meeldinud ja eelmises hooajas hakkas see juba kohati võimust võtma, aga õnneks siis lahutati esiarmastajapaar. See hooaeg aga on olnud igav, lausa nii igav, et ma ei ole kõiki osi vaadanud ja olen lihtsalt wikipediast lugenud osade kokkuvõtteid. Järgmisel hooajal ma seda sarja ei vaata, sest Carrie peategelasena….oeh, ta ei meeldinud mulle kaaspeategelasenagi.

5) Glee: pidada Gleed heaks sarjaks on vale, aga see hooaeg on viinud halva sarja mõtte uuele tasemele. Ylvis “The fox” käpiknukkudega oli minu jaoks liig. Ja Corey Monteithi surma kajastamine andis Gleele suurepärase võimaluse näidata, et narkootikumid on pahad, aga üks kord elus jäeti sotsiaalselt tundlik teema kõrvale ja lihtsalt avaldati austust näitlejale. Kuigi kui minu kohta öeldaks, et mu parimad päevad olid keskkoolis, siis ma tunneks end küll elus läbi kukkununa. Isegi kui ma oleksin välja mõeldud tegelane.

Palun, palun, ärge käkkige “Troonide mängu” ära, muidu ma olen väga kuri. Eriti kuna see hooaeg on mu lemmikraamatust 🙂

Dan Brown “Inferno”- same shit, different day

Lugesin lisaks eksamiks valmistumisele ka meelelahutuslikku kirjandust, nimelt suutsin umbes nädalaga läbi lugeda Dan Browni viimase raamatu, “Inferno” (eesti keeles “Põrgu”, aga kuna ma lugesin inglise keeles, siis olgu inglisekeelne nimi).

Ma võin ennast ilmselt pidada Dan Browni eksperdiks, sest ma olen kõik tema raamatud läbi lugenud, kuigi mitte sellepärast, et need kohutavalt head oleksid. Igaüks, kes on lugenud vähemalt kaks Robert Langdoniga raamatut, võib juba lugedes öelda, millise pöörde lugu võtab. Isegi kui kahe loetu hulgas on üks mitte-Langdoni raamat, võib suhteliselt kindlalt öelda, kes osutub valemängijaks. Selles osas ei olnud “Inferno” üldse erinev teistest. Ning lugu ise oli ka väga-väga sarnane teistele lugudele: reis läbi kunstiajaloo ja paar peaaegu-surma-saamist. Ja sellepärast ei olegi tegemist heade raamatutega. Aga ajaviiteks kõlbab küll.

“Inferno” oli minu meelest parem, kui “The Lost Symbol”, sest sümboli-raamatu lõpplahendus oli kõike muud kui reaalne. Ausalt, see oli ikka isegi täielikele bioloogia-anatoomia-meditsiinivõhikutele täiesti ebaloogiline. “Inferno” transhumanistlik liikumine ja superviiruse loomine ei kuulu ka just igapäevaste teemade hulka, aga vähemalt mina usun, et selline asi võib olla võimalik. Ja supergeeniustega võiksin ma ka aega veeta.

Ning et “Inferno” tegevus toimub kohtades, kus ma käinud ei ole, siis toimis raamat ka vaatamisväärsuste giidina. Firenze, Veneetsia ja Istanbul, siit ma tulen 🙂

“Minu Stockholm”: midagi tuttavat

Kuna Viljar läks täna ära (ta oli mul külas 6 päeva, kirjutan sellest järgmises postituses), siis oli mul KOHUTAV koduigatsus, kurbus ja üksiolemine. Pärast poolt päeva enesehaletsemist, kohutavates kogustes Eesti kommide söömist ja internetis luuramist, leidsin ma “Minu Stockholmi” raamatuarvustuse. Ja et emme mulle selle just saatis (järgmise külalisega palun saata “Minu Kopenhaagen” :)), tundus just õige võtta kätte üle kahe kuu eestikeelne raamat ja paar tundi lugemisele pühendada.

Mulle pakkus see raamat päris palju äratundmisrõõmu. Fika, lagom ja kaneelisaiapäev, näiteks. Naljakas oli minu meelest eestindatud sõna “fiikama”. Rootsis on fika nimelt kasutusel nii tegu- kui ka nimisõnana, niimoodi eestindatult oli see hästi naljakas. Aga oluline on ta sellegipoolest. Osa asju on minu jaoks ka veel muidugi tundmatud, mis raamatus mainitud sai, näiteks mädasilk ja rootslaste pealekaebamise lembus. Kuid suurel osal olen ka mina raamatus välja toodud tähelepanekud teinud. Selles mõttes oli tegemist vist pealiskaudse raamatuga, sest minu kaks kuud siinolemist ei ole kindlasti võrreldavad 25 aastaga, mis raamatu autor on Stockholmis veetnud, kuid enamus väljatoodud kultuurierinevustest on ka minu poolt täheldatud.

Raamatu lõpupoole lööb välja ka see, et autori näol on tegemist giidiga. Mul oli vahepeal juba tunne, et peatükk “Stockholm iga ilmaga” ei saagi otsa, üha jätkuvad soovitused mida näha ja teha. See oli tõsiselt tüütu lugemine minu jaoks. Võib-olla mõne teise jaoks on see just huvitav, aga mina ootasin selle peatüki lõppu kogu selle peatüki vältel.

Autori lugu on alguses hästi huvitav ja kindlasti põnev lugemine neile, kellel ka Nõukogude Liidust mälestusi. Minul neid ei ole, seega mul oli seda võrrelda vaid jutust kuulduga, aga oma mälestustega võrrelda oleks seda kindlasti eredam.

Kokkuvõttes oli tegemist kena kahetunni-lugemisega. Rootslastele meeldiks, täpselt lagom- ei liiga palju, ei liiga vähe.