Ikka koolist: uus aine

Nüüdseks on mu esimese semestri esimene pool juba kolmandiku peal. Hetkel on aineks, mida ma võtan European Law Moot Court, mis kujutab endast harjutuskohust, mille jaoks tuleb kirjutada kirjalik seisukoht ja ka suuliselt oma positsiooni kaitsta. Kui õnnestub tubli olla, siis on võimalus ka oma töö saata ülemaailmsele konkursile ja edasistesse voorudesse.

Hetkel aga tähendab see minu jaoks kohutavas koguses lugemist ja mitte kunagi lõppevat kirjanduse nimekirja. Selleaastane kaasus kujutab endast riigiabi ja riigihangete omavahelise suhte lahtimõtestamist ja minul puudus täielikult riigiabialane teadmine. Ma teadsin, et see on olemas ja et Estonian Airi juhtumit uuritakse. Pole just väga palju, mille pealt alustada. Nüüdseks olen ma aga veetnud päris palju tunde raamatukogus (miskupärast tuleb mul raamatukogus õppimine nüüd paremini välja ja kodus tahaks lihtsalt logeleda) ja mõned tunnid kodus oma arvuti taga lugedes artikleid-raamatuid-kohtulahendeid. Endiselt ootan ma hetke, mil multifilmidest tuttav lambipirnike mu pea kohal põlema läheb ja ma kõigest aru saan. Mul on umbes viis nädalat aega, et see juhtuks, sest just selleks ajaks pean ma oma ülesande sooritama. Loota ju võib 🙂

Harjutuskohtu kursus pakub päris mitmeid väljakutseid, lisaks kohutavale lugemishulgale on vaja ju ka oma oraatorioskused proovile panna. Minu jaoks ei ole avalik esinemine keeruline, kuid sisu paikasaamine küll on- hetkel mul pole ju veel aimugi, mida ma ütlema peaks. Samuti olen ma endale üllatuseks saanud külge väitlejatele omase harjumuse kõike kätega seletada. Ilmselgelt kohtukõne ajal ei ole see kõige parem omadus ja ma pean sellega vaeva nägema. Ehk mitte küll oma käsi taskutesse kinni siduma, nagu mu õppejõud teha tavatses, aga siiski. Ma ei tea, kas lõputu lugemise või millegi muu pärast, aga üks mu kursaõde juba loobus harjutuskohtu kursusest. See tegi mind kurvaks, sest ta on väga vahva. Aga mis seal ikka, igaühe valikud on tema enda teha. Meid, kes seda kursust võtavad, on kokku ainult 9, mis on tegelikult täiesti normaalne arv valikkursuse jaoks. Aga olles harjunud isegi seminarides olema 30 inimesega, on naljakas kümnekesi ümarlaua (ok, tegelikult see laud on ovaalne) taga istudes loenguid pidada.

Ma püüan ikka oma tohutu lugemise juures mõistust sälitada ja seega ka blogisse midagi kirja panna. Ma tunnen, et see on mulle vajalik, aga samas alustamine on nii raske. Kuid vajalikke asjade edasilükkamise ajal sobib blogimine mulle hästi 🙂 Näiteks praegu ma peaks ka lugema, aga olen hoopis toa ja köögi ära koristanud, pesu pesnud ja ka bloginud.

Oeh.

Uuel aastal uue hooga!

Suure tõenäosusega viimast korda algab minu jaoks uus aasta esimesel septembril. Magistrikraadi teine aasta ja kokkuvõttes seitsmeteistkümnes (ja sealjuures järjestikune) kooliaasta algas eile. Päris veider on tegelikult mõelda, et nüüd ongi kõik, kui mind just järgneva aasta jooksul meeletu armastus akadeemilise töö vastu ei taba. Aga nii on. The beginning of the end.

Mis siis teisiti on kui eelmisel aastal? Noh, ma elan teises linna otsas nüüd. Eelmisel aastal elasin ma Klostergardenis ja sel aastal Östra Tornis. Juhtumisi on bussiliin number 1 täpselt Klostergarden-Östra Torn. Kesklinnast olen veidi kaugemal ja hetkel mul ratast ei ole, aga ma tegelen sellega. Klaus sai maha müüdud, keegi oli nõus tema eest 800 SEK-i maksma, uskumatu lausa. Östra Tornis ei ole poode- umbes kolme minuti kaugusel mu kodust on pisike Coop, aga see ei loe poena, sest on tõesti pisike ja mõttetult kallis. Lähim mõistlik pood on umbes 1,5 kilomeetri kaugusel. Rattaga pole see muidugi midagi, aga jalgsikäimiseks veidi kaugel. Polegi veel mõistlikus poes käinud- eile tegin lõunaks täiskasvanuliku valiku ja ostsin jäätist ja pudruhelbeid juba soetasin kodupoest.

Kursakaaslasi on mul nüüd umbes poole vähem- minu programmis on võimalus teha kas üheaastane või kaheaastane kraad ja umbes pooled valisid üheaastase kraadi. Sel ainel, mida ma hetkel võtan, on ainult 10 inimest ja kolm neist pole mu kursakaaslased, kaks on erasmusel ja üks rootsi juristprogrammist (viieaastane õigusõpe rootsi keeles).

Lund on hoopis teistsugune- teise linna otsa kolides on ilmselt paratamatu see, et linn tundub hoopis teine ja nii ka minule. Täna kesklinna jalutades vaatasin ringi ja mõtlesin, et ikka hoopis teistmoodi on siin linna otsas. Näiteks Klostergarden oli magala- ma elasin seitsmendal korrusel ja seal oli veel selliseid suuremaid maju. Östra Torn on pisikeste majade päralt- üle kahekorruselisi siin ei leidu. Rohelust on mõlemas kohas palju, aga KLostergardenis oli tegu kõrghaljastusega, siin on pigem hekid aedades ja lillepeenrad. Lisaks sellele, et ma linna teises otsas elan, on paratamatult ülikoolilinnale ka pool linna elanikkonda vahetunud- okei, mitte päris pool, aga siiski suur hulk. Tänaval ei näe enam tuttavaid, kõik kohad on täis uusi, võõraid ja enamasti noori nägusid. Aga küll paari kuu möödudes saavad võõrastest nägudest tuttavad ja Lund on jälle samasugune.

Tegelikult on hea tagasi olla, mulle meeldib siin, aga suvi läks väga kiiresti ja vahvalt ja lahkumine oli nagu ikka raske. Lisaks veel muidugi varahommikune lend!