Dokumentideta võõras linnas

Alapealkirjaga “Kõik on hea, mis hästi lõppeb”.

Eelmisel nädalavahetusel toimus Kopenhaagenis väitlusturniir, millest me ei saanud ju mitte osa võtta, sest me nii lähedal asusime. Turniir oli tore, kuigi mitte liiga edukas mulle isiklikult. Meie seltsile oli küllaltki edukas, üks tiim sai finaali ja koju tuli ka teine koht oraatoritest. Kuna oli võmalus laupäeva öösel Kopenhaagenisse jääda, siis me seda ka tegime ja plaanisime Kärdiga pühapäeval siis turistid olla. Mõeldud-tehtud!

Kuna kumbki meist ei olnud Christianias käinud, siis planeerisime sinna kõige enne minna, sest kuulu järgi ei ole tegemist just kõige turvalisema kohaga ja seega tahaks seal käia ikka päevavalguses. Enne veel aga kui meie turismipäev sai alata, pidime tegema väikese kõrvalepõike CBS-i. Minu süül, sest ma rikkusin esimest reeglit: tea alati, kus su käterätik on. Ma olin selle eelmisel hommikul meie eelmisesse ööbimiskohta unustanud. Käterätikuga taasühinetud ja seiklusteks valmis, läksime me metroosse.

Kolm peatust ja seitse minutit hiljem oli aeg metroost lahkuda. Kuna ühe ukse juures oli palju kohvritega inimesi (rong läks edasi Kopenhaageni raudtee- ja lennujaama), siis ma liikusin teise ukse juurde ja Kärt jäi kuhugi tagapoole. Seisin ja ootasin, kuni rong seisma jääb ja minu eesolev mees ei lasnud mul uksele lähemale liikuda, ta pani käe täpselt minu ette ja hoidis torust kinni. Noh, ma olin kergelt ärritunud sellise käitumise peale, aga mis seal ikka. Tuli välja, et Christianshavni peatuses tollest uksest üldse välja ei saagi ja tuleb liikuda järgmise ukse juurde. Hakkasin liikuma ja tundsin, et mu käekott on kuidagi kerge. Kiirelt jagasin ära, et mu rahakott on varastatud. Kärt läks rongist maha ja oli juba segaduses, miks ma ei tule, aga mina võtsin kiirelt sellele mehele järele, kes minu ees seisis. Platvormi peal pidasin ma ta kinni ja süüdistasin teda selles, et ta mu rahakoti ära varastas. Tüüp loomulikult eitas kõike ja noh, kuna tema käes mu rahakotti polnud ka, siis ei olnud tegelikult midagi teha ka. Tagantjärgi tarkusena oleks ju võinud teda kinni pidada ja metrootöötajatele teatada, pilti teha või midaiganes. Loomulikult selles olukorras sellised head mõtted pähe ei tule.

Noh, mis siis ikka üle jäi, pöördusime metrootöötaja poole. Proovisin politseisse helistada, aga see ei õnnestunud. Metrootöötaja oli väga abivalmis ja lõpuks helistas oma telefonilt ja tuli koos meiega maa peale ka, sest maa all ei olnud levi. Ta juhendas meid ka, kuidas politseijaoskonda saada ning soovitas saatkonda minna. Kui Ode ja Merili siin käisid, siis me tegime nendega Kopenhaageni linnatuuri ja täiesti juhuslikult möödusime Eesti saatkonnast. Mälupildi järgi tuvastasime, kus see peaks asuma ja astusime taas metroo peale.

Kombineerides minu head mälu ja Kärdi head suunataju, jõudsime Eesti saatkonna juurde. Nüüd õpetuseks kõigile turistidele: ärge langege varguse ohvriks väljaspool tööaega. Tuleb välja, et saatkonnad on pühapäeviti kinni. Kõik saatkonnad, niiet tegemist ei ole mingi Eesti saatkonna poliitikaga. Jah, mingisugune infoliin on Välisministeeriumil küll olemas, aga olukorras, kus telefon ka ära varastatakse, on sellest vähe abi. Või siis, kui lennuk läheb pühapäeva õhtul ja dokumente pole. Lisaks Eesti saatkonnale proovisime ka Rootsi saatkonda, kuna ma ju poole kohaga rootslane ka olen. Sealt vähemalt öeldi, et nad on kinni ja anti mingi telefoninumber ja aadress. Kärdi õhutusel proovisime ka Sloveenia saatkonda, kuid sealt nagu Eesti omastki, ei tulnud mingit vastust.

Järgmisena proovisime teada saada, kas kuskil lähemal kui raudteejaama juures ka politseijaoskondi on. Kui ongi, siis meie neist ei tea ja taanlased ka mitte. Mis siis ikka, võtsime suuna kesklinna. seekord jalgsi, kuna metroopiletid olid kehtivuse kaotanud ja objektiivselt võttes ei olnud see ka nii kaugel. Politseijaoskonnas saime rõõmsalt numbri võtta ja oodata. Umbes 20 minuti pärast saime löögile ja sain täita paberi, millele pidin kirjutama, mis, millal ja kes. Kärt mainis, et mul on kohutav käekiri ja pakkus korduvalt, et ta võib minu eest kirjutada. Tuleb välja, et mul tõepoolest on kohutav käekiri, sest ka politseinik pidi mitu korda täpsustama, mida ma kirjutanud olen. Edaspidi ma kirjutan trükitähtedega. Lisaks sellele andsin pika kirjelduse sellest, kuidas see mees välja nägi, kes mind takistas. Natuke nalja ka: politseinik küsis minu käest, kas nad nägid välja nagu mittetaanlased. Noh, nägid küll, sellised araabid-türklased. Aga poliitkorrektsuse ja diskrimineerimise vabal maal selline küsimus oli naljakas. Paberid täidetud, ei olnudki midagi väga enam teha selles osas.

Seejärel läksime turismiinfosse, sest seal on wifi ja mul oli ju vaja igaks juhuks pangakaart ja id-kaart kinni panna. Kaks telefonikõnet hiljem olidki mu kaardid kinni ja tõesti polnud enam rohkem midagi teha selles suhtes. Seega me läksime kunstimuuseumi, et oma turismieesmärki mitte täielikult hüljata.

Hiljem, kui me olime rongis ja sõitsime juba kodu poole, helistati mulle Taani politseist ja öeldi, et nad on mu rahakoti leidnud ja küsisid, millal ma sellele järele saan minna. Ma ütlesin, et eks ma siis homme tulen, kuna ma praegu juba rongis olen.

Täna käisin siis jälle Kopenhaageni politseijaoskonnas ja saingi oma rahakoti koos kõigi dokumentide, kliendikaartide ja isegi sodiga tagasi. Vargad valisid oma ohvrit küll halvasti, sest nende lõppsaagiks jäi 30 Taani krooni (natukene alla 3 euro) ja 50 Rootsi krooni (umbes 5 eurot). Ma loodan, et neil on sellest elus abi. Hea on, et ma oma dokumendid tagasi sain, sest taastaotlemine võtab aega ja ka raha. Pangakaarti ma taasavada ei saa ja ID-kaardi saan ma uuesti avada alles Eestis olles. Õnneks on mul mobiil-id, mida ma endiselt kasutada saan ja midagi iseenesest tegemata ei tohiks jääda. Lihtsalt natuke ebamugavam on.

Igal juhul, lõppkokkuvõttes on minuga kõik korras ja see on ju see, mis loeb. Ma loodan, et universum annab mulle nüüd mu kaheksa euro eest midagi vastu ka 🙂