Mina, asepresident

Nagu ma oma sünnipäevapostituses kirjutasin, kandideerisin ma väitlusseltsi asepresidendi kohale. Nüüd olen ma juba peaaegu kuu aega ametis olnud, seega võib õnne soovida küll 🙂

Kuidas ma asepresidendiks sain? Kõige lihtsam on öelda, et kandideerisin ja eks see ole tõde ka. Enne aga pidin ma läbima intervjuu nomineerimiskomiteega. See kõlab palju hirmsamalt, kui see tegelikult oli, sest intervjuu tähendas viieminutilist telefonivestlust, mille käigus ma üritasin seletada, miks ma just asepresident olla tahaksin ja miks ma mingile muule kohale ei sobiks.

Miks just asepresidendiks? Sellest võib raske aru saada olla, eriti seetõttu, et ma ütlen päris tihti “second best is the first loser”. Ma tahtsin asepresidendiks sellepärast, et juhul, kui mul ei ole võimalik olla terve aasta Rootsis järgmisel aastal (plaan on selline), siis ei ole organisatsioon päris peata. Samuti oleks minu suureks miinuseks see, et ma ei oska rootsi keelt ja olgem ausad, kõiki pöördumisi võetakse palju tõsisemalt, kui need on kirjutatud riigikeeles. Ja ma ei tahtnud ka kogu vastutust enda peale, sest lõpuks ikka juht ju vastutab. Olgu, asepresidendina pean ma ilmselt ka päris suure osa enda peale võtma.

Mida ma asepresidendina teen? Nagu ma oma intervjuus ütlesin, siis “everything and anything”. Eile näiteks esindasin meie organisatsiooni ühel üritusel. Kirjutan Twitterisse. Postitan Facebooki. Promon väitlusseltsi. Teen süüa- eelmised kolm nädalat on minu kokakunst olnud teisipäeviti proovimiseks. Kõik on elus!

Loodame, et see juhatus ei jää LDS-il viimaseks 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s