Mina, asepresident

Nagu ma oma sünnipäevapostituses kirjutasin, kandideerisin ma väitlusseltsi asepresidendi kohale. Nüüd olen ma juba peaaegu kuu aega ametis olnud, seega võib õnne soovida küll 🙂

Kuidas ma asepresidendiks sain? Kõige lihtsam on öelda, et kandideerisin ja eks see ole tõde ka. Enne aga pidin ma läbima intervjuu nomineerimiskomiteega. See kõlab palju hirmsamalt, kui see tegelikult oli, sest intervjuu tähendas viieminutilist telefonivestlust, mille käigus ma üritasin seletada, miks ma just asepresident olla tahaksin ja miks ma mingile muule kohale ei sobiks.

Miks just asepresidendiks? Sellest võib raske aru saada olla, eriti seetõttu, et ma ütlen päris tihti “second best is the first loser”. Ma tahtsin asepresidendiks sellepärast, et juhul, kui mul ei ole võimalik olla terve aasta Rootsis järgmisel aastal (plaan on selline), siis ei ole organisatsioon päris peata. Samuti oleks minu suureks miinuseks see, et ma ei oska rootsi keelt ja olgem ausad, kõiki pöördumisi võetakse palju tõsisemalt, kui need on kirjutatud riigikeeles. Ja ma ei tahtnud ka kogu vastutust enda peale, sest lõpuks ikka juht ju vastutab. Olgu, asepresidendina pean ma ilmselt ka päris suure osa enda peale võtma.

Mida ma asepresidendina teen? Nagu ma oma intervjuus ütlesin, siis “everything and anything”. Eile näiteks esindasin meie organisatsiooni ühel üritusel. Kirjutan Twitterisse. Postitan Facebooki. Promon väitlusseltsi. Teen süüa- eelmised kolm nädalat on minu kokakunst olnud teisipäeviti proovimiseks. Kõik on elus!

Loodame, et see juhatus ei jää LDS-il viimaseks 🙂

Voices of Women ja muud juttu

Oeh, märkamatult on kuu aega mööda saanud mu viimasest postitusest siin. Ma ei saa öelda, et ma oleksin hirmsasti hõivatud olnud, aga paar asja sai ikka tehtud. Aga alustame algusest ja klaarime vanad võlad ära.

Juba ammu kirjutasin ma sellest, kuidas ma lubasin end ühe ürituse korraldamisele appi. Noh, appilubamine tähendas tegelikult seda, et olin üks peakorraldajatest. Ning selleks ürituseks oli Voices of Women- seminar-konverents, ma ei teagi, mis see õige nimetus on, kus räägitakse naiste ja vähemuste väljakutsetest. See üritus toimus teist korda, seega päris tühjalt kohalt ei pidanud kõike ehitama hakkama.

Esimeseks ülesandeks oli leida inimesed, kes tuleksid ja räägiksid oma kogemustest või millest iganes nad soovivad. Sellega läks meil iseenesest hästi, sest me saime Rebecca Meredithi tulema. Kõik inimesed, kes on väitlemisega seotud, teavad teda, sest ta sattus skandaali, kui Glasgow väitlusturniiril tema ja ta väitluspartneri kohta seksistlikke kommentaare tehti kui nad finaalis väitlesid. Sellest ajendatuna viis Rebecca läbi uuringu, milles küsis väitlejatelt, kas nad on kogenud midagi taolist väitlusmaailmas. See uuring on vabalt kättesaadav internetis, otsisõnadega “Rebecca Meredith misogyny in debating” tuleb kenasti välja. Kuna see on PDF-formaadis, ma siia linki panema ei hakka.  Ja ta tuli meie pisikese konverentsi pärast Londonist Lundi ja oli absoluutselt vaimustav inimene. Ta oli nii armas ja sõbralik ja tore ning tegi nii palju rohkem, kui me talt algselt palusime, et see oli lausa fantastiline. Ma loodan, et meil õnnestub ta ka Lund IV-ks siia meelitada detsembris 🙂
Miks Rebecca üldse nii palju rohkem tegi, kui plaanis oli, selle taga on see, et meie teine kõneleja ei jõudnud kohale. Me plaanitud teiseks esinejaks oli meie oma ülikooli külalisprofessor doktor Miriam Estrada-Castillo. Ta annab õigusteaduskonnas ainet Gender and human rights ja oli planeerinud rääkida naiste inimõigustest post-terrorismi ajastul. Seda, mida see tähendama peaks, me teada ei saanudki, sest ta lennuk jäi hiljaks, mistõttu jäi ta jätkulennust maha ja oli Bangkokis sel ajal, kui meie üritus toimus. Nojah, juhtub ikka, aga kahju oli küll, sest tema CV on väga aukartustäratav.
Meie kolmas ettekanne muutus aga paneeldiskussiooniks, mis käsitles naiste alaesindatust teaduses ja tippjuhtimises. Lisaks pidasime maha ka ühe väitluse, mis minu hinnangul ei olnud just kõrgekvaliteediline, aga mis teha. Väitlusteemaks oli FEMEN ja kas alastuse kasutamine feminismi eesmärkide edendamiseks on põhjendatud. Selleks hetkeks, kui me väitlesime, olid kõik aga nii väsinud ja seetõttu ei tulnudki väga hea väitlus välja.

Miks siis meie üritus ei kukkunud nii hästi välja, nagu ma oleksin tahtnud?
Esiteks, inimesed ei ilmunud kohale. Jah, tegemist oli laupäevaga, aga ikkagi. Kirja pani ennast 28 inimest, kohale tuli vist 10. Suhteliselt jama tulemus, kui minu käest küsida. Õnneks meie väitlusseltsi inimesed nagunii olid meil abis ja nii me saime vist 20 inimest kokku.

Ruumi saamsega läks meil kohutavalt kaua aega. Ma ei arvanud, et koha saamisega nii palju jama on, aga ma eksisin. Algne plaan oli õigusteaduskond, kuna see on kesklinnas ja ilus. Aga neile ei sobinud see, et üritus on avalik- on valimisteaasta ja ülikool peab olema poliitiliselt sõltumatu ja muu selline jama. Isegi, kui ma kinnitasin, et väitlusteema on enne kinnitatud ja mingit propagandat teha ei ole võimalik, oli vastuseks kindel ei. Lundis on tegelikult päris palju kohti, kus üritusi pidada, aga Rootsi rendihinnad on ulmelised ja meie ürituse eelarve oli väike. Lõpuks, umbes nädal enne õnnestus meil ruum saada, aga ilmselgelt oli see liiga hilja, et plakatitega inimesi osalema meelitada.

Plakati saime me ka liiga hilja valmis: mina ei tahtnud panna üles plakatit, kus koha asemel ilutseb TBA, seega me ootasime suhtteliselt kaua enne plakati ülespanekut. Tegelikult plakat on meil ilus, aga jah, nädal aega enne laupäevaks inimesi meelitada on siiski raske ka ilusa plakatiga.

Seetõttu, et enamik inimesi kohale ei tulnud, oli meil ka meeletult palju ülejääke toidu osas. Õnneks see sai lahendatud väitlusseltsile porgandeid pakkudes ja ka mina ise sõin nädal aega porksi, praegu enam üldse ei taha sellepärast. Aga ikkagi, arvestus oli tehtud teine, ma vedasin kõik need asjad sinna kohale ja ostsin need ja hoiustasin ja mis kõik veel. Seega sai tehtud palju tühja tööd.

Ja noh, see, et meie kõneleja kohale ei tulnud, oli muidugi kõige halvem. Ning ajakava läks ka kohe algusest peale vastu taevast. Oeh. Õnneks ei ole ürituste korraldamine mu töö ja ma usun, et sellest on õppida nii mõndagi. Esiteks, kõigepealt tuleb koht, kus üritus korraldada, kindlustada. Teiseks, osalustasu tuleb inimestelt ettemaksuna võtta, sest siis on tõenäolisem, et nad kohale tulevad ja kui ei tulegi, siis on vähemalt eelarves raha. Kolmandaks, tegelikult peaks seda nii palju varem korraldama hakkama, sest näiteks sponsoreid on võimatu saada, kui üritus toimub pooleteise kuu pärast. Tegelikult ma ei kahetse, et ma seda korraldasin, aga mul on kahju, et see niimoodi välja kukkus. Järgmisel aastal saab juba keegi teine selle korraldamise rõõmu enda kaela.

Ja meie kaunis poster, mille autoriks on meie väitlusseltsi nüüdne kommunikatsioonijuht Kia.
Luban, et võtan nüüd end kätte ja saan kirjutamisega järje peale. Järgmisena Euroopa meistrivõistlustele kvalifitseerumisest ja Triinu külaskäigust.

1978845_608270772586638_2010092204_n