Vegan/veegan/vegaan?

Ausalt, mul pole aimugi, kuidas see sõna eesti keeles olema peaks.

Ok, ÕS ütles, et esimene variant on õige ja tähendab täistaimetoitlust.

Aga veganlus või veganism on üks nähtus, millega Eesti elades mul kokkupuude puudus. Minu Eesti tutvusringkonnas leidub kaks taimetoitlast ja needki pole mulle väga lähedased inimesed. Ühe viimase uuringu järgi on aga 10% rootslastest taimetoitlased ja 4% lausa veganid. Eriti levinud on see just 16-25-aastaste seas. Ja ka minu siinsete sõprade seas on väga palju taimetoitlasi ja ka veganeid. Ja selletõttu, et koos söögi valmistamine on üks võimalus inimestega aega veeta ja juttu rääkida, olen ma lisaks tavalistele toitudele õppinud tegema ka päris mitmeid vegan-toite, sest kui seltskonnas on nii veganeid, taimetoitlasi kui ka tavatoitlasi, lisaks kõikvõimalikud allergiad, siis on ju kõige lihtsam teha vegan-toitu.

Ja ma pean tunnistama, et olgugi et mind ei ole taimetoitluse ega veganluse rajale meelitatud, on täiesti võimalik teha maitsvaid vegan-toite. Näiteks minu suur lemmik läätsesupp on tegelikult täiesti vegan. Eelmisel nädalal sõin ma väga head porgandi-püreesuppi, mis oli ka täiesti loomavaba. Kuigi ma rikkusin veganluse ära sinna Kreeka jogurtit lisades, aga ta oleks olnud maitsev ka ilma selleta. Samuti on imemaitsvad praetud baklažaanid ja üht head pähklipastat oskan ma ka nüüd valmistada.

Kuid minu meelest on vegan-toit maitsev ainult siis, kui see ongi loodud olema vegan. Eile näiteks aitasin oma kursaõel nationi jaoks brunchi valmistada. Kuna oli pühapäev, siis oli valikuks pannkoogid. Kuidas aga teha vegan-pannkooke? Mina ausalt öeldes ilma munata pannkookide tegemist ette ei kujutanud. Okei, pannkoogijahupulbrist, aga selles on ka ju munapulbrit sees, niiet tegelikult see ei ole vegan. Noh, õnneks on kogemustega veganitel lahendused olemas. Vegan-pannkooke saab nimelt teha jahust, kaerahelbepiimast (jah, selline asi on olemas) ja õlist. Noh, pannkoogi moodi nägid nad välja küll, kuid maitselt olid siiski minu arust suhteliselt maitsetud käkid. Lisaks pannkookidele tegime ka erinevaid täidiseid. Ja üheks täidiseks oli spinati-juustu segu. Vegan-juust on täiesti toimiv asi, näeb välja nagu juust, tekstuur on veidi kõvem ja tihkem, isegi sulab soojuse käes, aga maitse… Oeh, minu arust maitses see veidi nagu plastmass. Lisaks ei taha ma mõeldagi, millised keemilised ühendid seal sees olid, et see juustu moodi olema saada.

Paar nädalat tagasi tegin ma väitlusklubi jaoks vegan-pirukat. Ja selleks, et teada saada, kuidas pirukapõhja ilma munata teha, veetsin ma kaks tundi googeldades. Lõpuks leidsin isegi ühe päris lihtsa retsepti- õli, jahu, sool, sojapiim või apelsinimahl. Aga taas maitses see veidi nagu pappkarp. Kuigi üks mu vegan-sõber sõi seda pirukat kahe suupoolega ja küsis hiljem veel retseptigi, seega ta väga halb ei saanud olla. Sisuks oli tal nimelt vegan-shepherd’s pie. See sisu oli iseenesest täitsa maitsev, aga ma ilmselt sööks kõike, milles on läätsed. Läätsede armastus on miski, mille ma siin olen üles korjanud, ilmselt oma taimetoitlastest sõprade mõjutusel.

Miks siis inimesed ikkagi veganluse kasuks otsustavad? Ma olen kuulnud, et veganlusel on kolm põhjust: eetiline, keskkondlik ja tervislik põhjus. Ehk veganiks hakatakse seetõttu, et loomade tapmine ja söögiks kasvatamine ei sobi inimese eetikaga kokku. Näiteks eile oli üks kutt, kes ütles, et tema hakkas veganiks pärast tapamajas loomadega töötamist, sest talle ei meeldi see, kuidas loomi seal väärkoheldakse. Jah, ma tean, esimese maailma probleem, aga kui see aitab tal ennast paremini tunda, siis miks mitte. Keskkonnapõhjus on suhteliselt lihtne: iga päev avaldatakse uuringuid, kuidas loomakasvatus ei ole jätkusuutlik ja lõpuks peame kõik putukaid närima hakkama. Keskkondlikel põhjustel on minu sõprade seas päris mitu veganiks hakanut. Nad õpivad küll kõik ka keskkonnateadusi, aga ilmselt see oli neile juba ette sisse programmeeritud. Samas on väga palju uuringuid ka teemal, kuidas soja, mis on väga tähtis valguallikas taimedieedil olles, ei ole ka just keskkonnasõbralik… Tervislikel põhjustel veganiks hakanuid mina isiklikult ei tea, aga ilmselt on olemas loomavalgutalumatus või midagi sellist, mis lihtsalt ei lase loomseid asju süüa. Rootsis võiks siia lisada ka veel majandusliku põhjuse. Kuna Rootsis on loomakasvatusstandardid ja keskkonnastandardid megakõrged, siis liha on siin lihtsalt kallis. Umbes kaks korda kallim kui Eestis ja see on supermarketist ostetav liha, lihakarni ei taha minnagi, sest on tunne, et uksest sisse astudes lähed pankrotti. Ning pahatihti on supermarketis müüdav liha sügavkülmutatud, näiteks olen ma ostnud sügavkülmutatud kanakoibi. Ja sügavkülmutamisel on ju omad miinuspooled- eriti näiteks mikroahjus sulatamine.

Kokkuvõtteks siis võiks öelda, et minust veganit ei saa, aga oma toiduvalmitamise ja toidust mõtlemise horisonti olen ma kindlasti avardanud. Lõpetuseks üks Googlest pärit pilt, millest mu sõbranna mulle juba mitu-mitu aastat tagasi rääkis 🙂

bigpot6

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s