Vegan/veegan/vegaan?

Ausalt, mul pole aimugi, kuidas see sõna eesti keeles olema peaks.

Ok, ÕS ütles, et esimene variant on õige ja tähendab täistaimetoitlust.

Aga veganlus või veganism on üks nähtus, millega Eesti elades mul kokkupuude puudus. Minu Eesti tutvusringkonnas leidub kaks taimetoitlast ja needki pole mulle väga lähedased inimesed. Ühe viimase uuringu järgi on aga 10% rootslastest taimetoitlased ja 4% lausa veganid. Eriti levinud on see just 16-25-aastaste seas. Ja ka minu siinsete sõprade seas on väga palju taimetoitlasi ja ka veganeid. Ja selletõttu, et koos söögi valmistamine on üks võimalus inimestega aega veeta ja juttu rääkida, olen ma lisaks tavalistele toitudele õppinud tegema ka päris mitmeid vegan-toite, sest kui seltskonnas on nii veganeid, taimetoitlasi kui ka tavatoitlasi, lisaks kõikvõimalikud allergiad, siis on ju kõige lihtsam teha vegan-toitu.

Ja ma pean tunnistama, et olgugi et mind ei ole taimetoitluse ega veganluse rajale meelitatud, on täiesti võimalik teha maitsvaid vegan-toite. Näiteks minu suur lemmik läätsesupp on tegelikult täiesti vegan. Eelmisel nädalal sõin ma väga head porgandi-püreesuppi, mis oli ka täiesti loomavaba. Kuigi ma rikkusin veganluse ära sinna Kreeka jogurtit lisades, aga ta oleks olnud maitsev ka ilma selleta. Samuti on imemaitsvad praetud baklažaanid ja üht head pähklipastat oskan ma ka nüüd valmistada.

Kuid minu meelest on vegan-toit maitsev ainult siis, kui see ongi loodud olema vegan. Eile näiteks aitasin oma kursaõel nationi jaoks brunchi valmistada. Kuna oli pühapäev, siis oli valikuks pannkoogid. Kuidas aga teha vegan-pannkooke? Mina ausalt öeldes ilma munata pannkookide tegemist ette ei kujutanud. Okei, pannkoogijahupulbrist, aga selles on ka ju munapulbrit sees, niiet tegelikult see ei ole vegan. Noh, õnneks on kogemustega veganitel lahendused olemas. Vegan-pannkooke saab nimelt teha jahust, kaerahelbepiimast (jah, selline asi on olemas) ja õlist. Noh, pannkoogi moodi nägid nad välja küll, kuid maitselt olid siiski minu arust suhteliselt maitsetud käkid. Lisaks pannkookidele tegime ka erinevaid täidiseid. Ja üheks täidiseks oli spinati-juustu segu. Vegan-juust on täiesti toimiv asi, näeb välja nagu juust, tekstuur on veidi kõvem ja tihkem, isegi sulab soojuse käes, aga maitse… Oeh, minu arust maitses see veidi nagu plastmass. Lisaks ei taha ma mõeldagi, millised keemilised ühendid seal sees olid, et see juustu moodi olema saada.

Paar nädalat tagasi tegin ma väitlusklubi jaoks vegan-pirukat. Ja selleks, et teada saada, kuidas pirukapõhja ilma munata teha, veetsin ma kaks tundi googeldades. Lõpuks leidsin isegi ühe päris lihtsa retsepti- õli, jahu, sool, sojapiim või apelsinimahl. Aga taas maitses see veidi nagu pappkarp. Kuigi üks mu vegan-sõber sõi seda pirukat kahe suupoolega ja küsis hiljem veel retseptigi, seega ta väga halb ei saanud olla. Sisuks oli tal nimelt vegan-shepherd’s pie. See sisu oli iseenesest täitsa maitsev, aga ma ilmselt sööks kõike, milles on läätsed. Läätsede armastus on miski, mille ma siin olen üles korjanud, ilmselt oma taimetoitlastest sõprade mõjutusel.

Miks siis inimesed ikkagi veganluse kasuks otsustavad? Ma olen kuulnud, et veganlusel on kolm põhjust: eetiline, keskkondlik ja tervislik põhjus. Ehk veganiks hakatakse seetõttu, et loomade tapmine ja söögiks kasvatamine ei sobi inimese eetikaga kokku. Näiteks eile oli üks kutt, kes ütles, et tema hakkas veganiks pärast tapamajas loomadega töötamist, sest talle ei meeldi see, kuidas loomi seal väärkoheldakse. Jah, ma tean, esimese maailma probleem, aga kui see aitab tal ennast paremini tunda, siis miks mitte. Keskkonnapõhjus on suhteliselt lihtne: iga päev avaldatakse uuringuid, kuidas loomakasvatus ei ole jätkusuutlik ja lõpuks peame kõik putukaid närima hakkama. Keskkondlikel põhjustel on minu sõprade seas päris mitu veganiks hakanut. Nad õpivad küll kõik ka keskkonnateadusi, aga ilmselt see oli neile juba ette sisse programmeeritud. Samas on väga palju uuringuid ka teemal, kuidas soja, mis on väga tähtis valguallikas taimedieedil olles, ei ole ka just keskkonnasõbralik… Tervislikel põhjustel veganiks hakanuid mina isiklikult ei tea, aga ilmselt on olemas loomavalgutalumatus või midagi sellist, mis lihtsalt ei lase loomseid asju süüa. Rootsis võiks siia lisada ka veel majandusliku põhjuse. Kuna Rootsis on loomakasvatusstandardid ja keskkonnastandardid megakõrged, siis liha on siin lihtsalt kallis. Umbes kaks korda kallim kui Eestis ja see on supermarketist ostetav liha, lihakarni ei taha minnagi, sest on tunne, et uksest sisse astudes lähed pankrotti. Ning pahatihti on supermarketis müüdav liha sügavkülmutatud, näiteks olen ma ostnud sügavkülmutatud kanakoibi. Ja sügavkülmutamisel on ju omad miinuspooled- eriti näiteks mikroahjus sulatamine.

Kokkuvõtteks siis võiks öelda, et minust veganit ei saa, aga oma toiduvalmitamise ja toidust mõtlemise horisonti olen ma kindlasti avardanud. Lõpetuseks üks Googlest pärit pilt, millest mu sõbranna mulle juba mitu-mitu aastat tagasi rääkis 🙂

bigpot6

Kakskümmend kolm!

Laupäeval sain ma hakkama uskumatu saavutusega- sain kakskümmend kolm aastat vanaks. Päris tubli saavutus minu kohta, kes leiab enam-vähem igapäevaselt võimaluse hukkuda. Selle suurepärase saavutuse tähistamiseks reastan ma kakskümmend kolm täiesti suvalist asja endast.

1) Ma olen vasakukäeline. See tähendab, et ma olen vastuvõtlikum skisofreeniale ja kaldun biseksuaalsusele, aga samas olen ka loovam, targem ja mul on rohkem võimalusi saada USA presidendiks.

2) Mulle meeldivad kassid, mu erilised lemmikud on briti lühikarvalised. Ma olen täiesti leppinud tõsiasjaga, et minust võib saada crazy cat lady, sest mu mai alguse plaanis on olla kassihoidja oma sõpradele ja see on väga äge minu arust.

3) Mulle meeldib rulluisutamine. Paar nädalat tagasi lugedes blogipostitust rulluisuvõistluste kohta Eestis tekkis mul nii suur igatsus rulluisutamise vastu. Mu rulluuisud on aga kodus voodi all ja Lundis pole väga häid teid rullitamiseks.

4) Mu lemmikkomm on Miisu. Ja siis Mesikäpp. Nii head lihtsalt!
5) Ma vaatan kohutavaid telesarju. Glee ja MTV The challenge kuuluvad mu menüüsse. Mul pole isegi häbi.

6) Mulle meeldivad lauamängud. Settlers of Catan on mu viimane avastus, muidu läheb loosi alati Sõnamäng, A-st Ü-ni ja Imago.

7) Ma olen palju rohkem hakanud kasutama sõna “uskuma”. Ma usun flash cardidesse. Ma usun ettevalmistamisesse. Ma usun sellesse, et grupitöö on kõige kohutavam asi maailmas. Millessegi üleloomulikku ma vist ei usu.

8) Ma olen tõeline eestlane: ma armastan kama ja rukkileiba. Rukkileivast tunnen ma siin olles aeg-ajalt puudust. Kamast mitte, seda on mul kapis mitu pakki 🙂

9) Mul on spirit animal. Austraalia telesarjas My Kitchen Rules on kutt nimega Harry, kes tekitab kogu aeg segadusi ja lõikab endale näppu. Ma tunnen, et ta on mu spirit animal 🙂

10) Mulle maitsevad banaanid. Enne Rootsi tulekut ma väga palju banaane ei söönud, nüüd aga on need ilmselt ühed mu lemmikviljad.

11) Mulle meeldib Harry Potter. Filmid, raamatud, fännimuusikalid- bring it on!

12) Mu sõrmed külmetavad kogu aeg. Ma ei tea, miks, aga tundub, nagu ei oleks mu vereringe võimeline verd sõrmedesse viima ja nii nad ongi pidevalt külmad. Siiamaani kannan ma kindaid, kuigi Norra ilmaportaal yrno arvab, et et siin on 13 kraadi sooja.13) Ma tahan maratoni joosta. Mitte küll kohe, aga kunagi. Hetkel on mu pikim joostes läbitud distants kümme kilomeetrit, seega arenguruumi ja -vajadust on veel kõvasti. Vaata ka: kuidas ma oma emaks muutun.

14) Mulle meeldib autot juhtida. Kuigi mu teekond juhilubadeni oli pikk ja vaevarikas, oli see seda väärt, sest mulle tõesti meeldib autoga sõita. Ja sõbrad on ka õnnelikud, kui keegi seda teha viitsib 🙂

15) Mulle meeldivad rõdud. Ka seda postitust kirjutan ma rõdu peal võrkkiiges päikesepaistet nautides.

16) Ma ei viitsi second hand poodides käia. Ma tõesti imetlen inimesi, kes viitsivad seal käia ja kes sealt ka midagi ägedat leiavad. Mina ei leia ja ei viitsi. Mu isiklik stiil on muidugi selletõttu suhteliselt olematu, aga nii halb kui see rootslastel on, see nüüd ka pole.

17) Ma ei söö rosinaid, aga armastan viinamarju. Kui ma loeksin kokku, kui palju kordi on mulle öeldud “Aga rosinad on ju kuivatatud viinamarjad, kuidas sa neid siis sööd?”, läheks mul lugemine enne sassi, kui ma oma kümnenda sünnipäevani jõuaksin.

18) Ma tunnen puudust täielikult komplekteeritud köögist. Imelik, ma tean, aga mul ei ole siin normaalselt lõikavaid nuge, saumiksrit ega ka tavamiksri vahustamislabasid. Ja ma tunnen neist puudust.

19) Ma tahan minna Legolandi. Ma olin kuni Lundi kolimiseni veendunud, et Legoland on Kopenhaagenis. Ei ole, hoopis teises Taani otsas on ja sinnaminek ei ole üldse nii lihtne ega odav kui Kopenhaagenisse. Aga küll ma selleni jõuan.

20) Mulle meeldib kududa ja heegeldada. Mitte küll liiga palju, aga vahel tuleb tuju peale ja nii ma olen kudunud nädalaga kaks salli või heegeldanud teki. Pärlitööd, õmblemist ja tikkimist ma aga ei valda.

21) Mulle meeldivad kirjatarbed. Mu süda nutab nähes sulepäid, sest minu jaoks on see võimatu missioon.

22) Ma kandideerin Lund Debate Society juhatusse. Valimised on teisipäeval 🙂

23) Mulle maitseb brokkoli.

DSC_0951See pilt on tehtud minu sünnipäeva-fikal Lundi väidetavalt parimas kondiitriäris Mormors bageri (Vanaema pagariäri) 🙂

Ma ei olegi täiesti lootusetu ehk kuidas ma vastlakukleid küpsetasin

Eile oli vastlapäev, mis Rootsis kannab nime Fettisdagen. Minu arust päris sobiv nimi, sest ega vastlakuklid figuurile just kasuks ei tule. Hoolimata sellest oli mulle juba paar päeva tagasi mingil kummalisel põhjusel pähe istutunud mõte, et võiks vastlakukleid küpsetada. Loomulikult võiks kukleid ka poest osta, aga see ei ole ikka päris see ja sai on Rootsis kallis kah. Igaks juhuks küsisin ma Ode käest järgi, kas pärmitaignast kuklite tegemine on kohutavalt keeruline ja saades vastuseks, et kuklid ei ole keerulised, head kuklid on, otsustasin ma seda siiski proovida. Sest kui välja ei tule, saab ju alati poest osta.

Kuna mul oli eile koolivaba päev, mille missioonide hulka kuulus ainult mu essee viidete parandamine ja viimane ülelugemine, siis aega mul selle taignaga möllata oli kah. Mul oli suurepärane plaan: minna jooksma, siis poodi ja siis küpsetama asuda. Õnneks on mu plaanide elluviimise oskus suhteliselt hea ja täpselt nii ka läks.

Minu pärmitaigna retsept, nagu kõik head asjad, tuli välja Googlest ja on siin. Kuna siin ei ole pärm mitte 50 grammises pakis, vaid 42 grammises pakis, siis ma vähendasin kõiki teisi koguseid ka u 15% jagu. Kes ütles, et elus pole matemaatikat vaja? Retsepti kiituseks pean ma ütlema, et seda oli väga lihtne järgida, ainus minu jaoks küsimusi tekitav hetk oli pärmi suhkruga hõõrumine. No ei mina mäleta, palju tuleb suhkrut panna, et pärm vedelaks muutuks. Katse-eksitus meetodil aga sain pärmi ka vedelaks ja tainas võis kerkima asuda 🙂 Poole tunniga kerkis tainas üle kausiääre ja siis ma otsustasin, et on õige aeg teise faasi kallale asuda. Pean tunnistama, et ma ei olnud just liiga täpne oma mõõtmistes ja kardemoni panin täiesti vaba randmega ja vanillisuhkrut ka, sest mulle tundus tainas liiga maitsetu. Tund aega hiljem asusin ma kukleid tegema.

Oh, seda rõõmu taignaga mässamisest! Ma pean tunnistama, et minu keskmise muna suurused varieerusid ikka väga palju, mõni kukkel sai sellise McDonaldsi hamburgeri mõõtu ja teine jälle pisikese kukli kategooriasse. Kokkuvõttes sain ma oma taignast 24 kuklit ja olin päris rahul iseendaga. Küpsesid 15 minutit ahjus ja terve kodu oli mõnusat lõhna täis 🙂
Õhtul võtsin oma kuklid ja vahukoore kaasa väitlusklubisse, samuti ka moosi ja martsipani. Nimelt on Rootsis kombeks süüa vastlakukleid nii, et vahukoore all on tükk martsipani, mitte moosi, nagu Eestis. Mõlemad variandid on head, aga mulle meeldib moosiga siiski rohkem 🙂
Lõpp-produktist fotojäädvustus ka, Eesti-stiilis on vasakul ja Rootsi-stiilis paremal 🙂
1975057_10152230338229911_1327712917_n

Nalja kah

Värvisin mina eile õhtul rõõmsalt juukseid ja istusin oma toas ja vaatasin mingit mõttetut MTV sarja ja ootasin, et saaks minna värvi maha pesema. Uksele koputab väga mureliku näoga Georg, kes küsib, kas minuga ikka kõik korras on. Ma vaatasin teda lihtsalt segaduses näoga ja küsisin, miks ei peaks olema. Mille peale tema ütles, et vannitoas on veri. Sel hetkel taipasin ma, et ilmselt ei ole ta kunagi varem elanud koos punaseid juukseid teeskleva tütarlapsega ja et minu kraanikausipesu ilmselt ei olnud nii põhjalik, kui ma arvasin. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et ma lihtsalt värvin juukseid 🙂