Terry Pratchett: Choosing to die

Minu programmile lisaks pakub siinne õigusteaduskond ka inimõiguste programmi, millel on oma tudengiorganisatsioon Jus Humanis. Jus Humanis korraldas sellel nädalal oma talvefoorumit, mille käisgus oli ka filmiõhtu Terry Pratchetti dokumentaaliga, milles ta uurib oma võimalusi “oma tingimustel” surra.

See film on hirmus masendav, kuid samas ka hirmus hea. Terry Pratchett tunneb teema vastu sellepärast huvi, et tal on diagnoositud Alzheimer, mis ajapikku muudab inimese mälutuks ja talle tundub selline perspektiiv kohutav. Paljudes Euroopa riikides on enesetapule kaasaaitamine aga kriminaliseeritud, seega olukorras, kus inimene ise ei ole võimeline endalt elu võtma, ei ole see võimalik ilma karistuseta. Terry Pratchett näiteks ei ole võimeline enam ise trükkima, oma viimase raamatu kirjutas ta dikteerimise teel.

Siiski on eurooplastel olemas veel üks väljaspääs- kõigi võimaluste maa Šveits. Seal nimelt on selline organisatsioon nagu Dignitas, mis korraldab inimestele “oma tingimustel” suremist. See aga ei ole nii lihtne, seal on palju õiguslikke nüansse ja loomulikult ka emotsionaalseid. Filmi käigus kohtub Pratchett mitme inimesega, kes on oma otsuse teinud. Terry Pratchett on siiamaani elus, kuid ta on Suurbritannias selle teema eestkõneleja.

Õiguslikus plaanis on tegemist küsimusega, kas õigus elule tähendab ka õigust surra. Mina isiklikult leian, et see peaks nii olema. Tõmmates paralleeli koduloomadega- kui koduloomad jäävad liiga haigeks või on ilmselgelt valudes, siis neid lubatakse magama panna küll, inimeste puhul on see aga keelatud. Vabandust, kui see liiga karmilt kõlab. Samuti on inimestel võimalus oma meditsiinilisele kaardile lasta kirjtuada elustamise keeld või vereülekande keeld, mis sisuliselt võivad ka viia surmani, seega ei saa öelda, et inimese õigus elule ei kätke endast mingis osas õigust elust loobuda. Ja enesetapp ei ole ka kriminaliseeritud, isegi enam Suurbritannias mitte.

Samas on ka hetkel Šveitsis kehtiva korra juures palju küsimusi, millele mina ei olnud varem mõelnud ja mis muudavad “omal tingimustel” suremise äärmiselt keerukaks. Näiteks on nõue, et inimene peab olema mõistuse juures. See aga tähendab seda, et näiteks Alzheimeri patsiendid peavad otsuse vastu võtma varem, kui selleks tegelikult vajadus oleks. Samuti on nõue, et patsient peab ise suutma mürgi sisse võtta. Kuigi tegemist on “assisted suicide’iga”, siis tegelikkuses peab inimene ise teo tegema, teised inimesed, kes seal juures on, ei saa lihtsalt karistada selle eest, et nad tal surra lasid. Sellel nõudel on ilmselt ka inimlik põhjus, sest ilmselt ei taha keegi võtta emotsionaalset vastutust teise inimese surma eest. Ja psühhopaate, kes seda nõus tegema oleksid, ei tohiks seda tegema lasta…

Lisaks õiguslikele raskustele on see ka tohutult emotsionaalne teema. Mis saab neist inimestest, kes maha jäävad? Ma pean tunnistama, et ma nutsin mitu korda filmi jooksul, sest see tundus nii õudne. Samas on ka oma armastatud inimest kannatamas näha õudne. Või Alzheimeri puhul iga päevaga vähem tema ise olemas näha, mis võib olla veelgi hullem.

Ma arvan, et sellel teemal on rohkem küsimusi, kui vastuseid. Selle filmi vaatamine tekitab kindlasti küsimusi juurde igaühele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s