Nationis peol. Teine vaatenurk.

Eelmisel teisipäeval sain ma õhtul sõnumi, milles mult küsiti, kas ma saaksin järgmisel päeval oma nationis klubis tööl olla. Kuna paremaid plaane mul ei olnud ja neljapäevane loeng algas alles kell neli, siis ütlesin, et saan küll. Nagunii tahtsin ma vähemalt korra nationis töötamise ära proovida, et teaks, mida see endast kujutab. Nationides tööl olemine on vabatahtlikkuse alusel, ühe töötatud õhtu eest saad sa “tack-sittningu”, mis on sittning (kolmekäiguline õhtusöök koos sotsialiseerumise ja klubis pidutsemisega) koos teiste nationi töölistega. Ja klubis töötamine on iseenesest üks lihtsamaid variante selle saamiseks, sest klubi pannakse ju kell kaks kinni. Ning tööpäev algas kell pool üheksa.

Alguses said kõik selle õhtu töölised nationis kokku ja hakkasime alkoholi tassima tagaruumist baarileti taha. See oli suhteliselt lihtne töö ja kui sul on 10 inimest, siis läheb see ka päris kähku. Emma, kes oli sel õhtul klubi juhataja, õpetas kõiki ka kassaaparaati ja kaardimakseterminali kasutama. Seejärel oli aeg niisama maha istuda ja kommi süüa, sest õhtu tuleb ju üle elada energiliselt.

Korraga oli tööl 13 inimest, kes olid jagatud erinevate ülesannete vahel vahetusteks. Minu esimene vahetus oli baaris, teine garderoobis, kolmas jälle baaris ja neljas valves-pudeleid korjamas. Kell kümme avas klubi oma uksed. Esimesed 20 minutit seisime me viiekesi baari taga ja mitte ühtki inimest ei olnud. Nii võib tööd teha küll, kui mitte midagi tegema ei pea 🙂 Üldse oli see esimene tund väga vaikne, mul õnnestus müüa kaks kokteili ja kolm õlut.

Garderoob selle eest oli kella 23-st täielik hullumaja. Pidevalt tuli uusi inimesi ja need, kes juba sees olid, tahtsid oma jopetaskust suitsupakki või kampsunit jopevarrukasse või kotti lükata. Lisaks olid esimesed tüdrukud juba oma kontsadest väsinud ja tahtsid madalaid kingi oma kotist. Kogu tund aega sai edasi-tagasi joosta ja numbreid otsida ja eriti abiks ei olnud ka inimesed, kes kirjeldasid oma kotti kui “must ja väike”, sest selliseid oli seal umbes miljon.

Teine vahetus baaris oli aga hoopis elavam, sest inimesi oli klubis uskumatult palju ja nad olid uskumatult purjus. Nationides on alkoholi müües selline reegel, et ühe inimese kohta üks ühik. Näiteks ei saa sa osta endale õlut ja shotti korraga, vaid pead kaks korda sabas seisma. Lisaks on reegel, et ei tohi liiga purjus inimesele alkoholi müüa. See reegel pidi ka väljaspool nationit olema, sest kui sa müüd alkoholi ja inimene jääb lumehange magama ja külmub surnuks, oled sina vastutav. See on päris kummaline, aga ilmselt on selles süüdi sotsiaaldemokraatia ja kogukondlik vastutus.

Teise baarivahetuse ajal sai ikka igasuguseid inimesi näha. Näiteks oli ühel seltskonnal ilmselgelt käsil ABC pidu (anything but clothes ehk kõik peale riiete) ja nad olid riietatud stiilselt prügikottidesse ja WC-paberisse. Kombineeri see alkoholiga ja tulemus on hirmnaljakas. Nationis on kaardimaksega selline süsteem, et kaardi pealt tuleb maha võtta 200 SEK-i ja kui arve on väiksem (enamasti on), siis vahetusraha lihtsalt sularahas kassast anda. Ilmselt on see nii, sest kaarditehingute pealt peab maksma. Kaks kutti ostsid minu käest õlut, mis maksab 25 SEK-i ja maksid kaardiga. Hetkel, kui mina ümber pöörasin, et neile 150 SEK-i tagasi anda, olid nad juba kadunud. Nojah, jootraha missugune. Ma kardan, et hommikul olid nad päris kurvad, avastades, et maksid pudeli õlle eest 100 SEK-i. Sellist hinda pole ma siin isegi pärisbaarides kohanud.

Viimane vahetus oli mul kõige igavam, sest alguses pidin ma 20 minutit tuletõrjealarmi passima. Klubis on nimelt tuletõrjealarm, aga kui tulekahju on, siis see häält ei tee. Ja sellepärast peab alati keegi seal juures olema ja seda vaatama, et kõik normis oleks. Ääretult igav, aga õnneks ainult 20 minutit kestev vahetus.

Seejärel ootas mind varuväljapääsu valvamine. Taas 20 minutit lihtsalt istumist, aga vähemalt ei olnud ma seal üksi. Lisaks pakkus üks purjus tüdruk meelelahutust. See konkreetne tütarlaps nimelt otsustas WC-ukse ette maha istuda ja ühe kontsakinga madala kinga vastu vahetada. Ma ütlesin talle, et tulgu vähemalt ukse eest ära, mille peale ta midagi mulle vastu mõmises ja seejärel oma käekoti üle koridori viskas. Sellest käekotist tuli otseses mõttes prügi välja. Ma ei tea, miks aga tal oli tõesti käekotis konkreetselt sodi. Ja vaesed turvamehed pidid selle kokku korjama, tibi põrandalt üles tõstma ja välja kandma. Lõpuks jooksis üks turvamees veel tema mahajäänud kontsakingaga talle järele, tänapäeva Tuhkatriinu-lugu.

Kõige viimane vahetus oli mul pudelite korjamine ja see oli äärmiselt sündmustevaene ja igav. Ning maagiliselt oligi kell kaks, tuled pandi põlema ja klubi kinni. Sulgemise järel tuli veel koristada ja kell veerand neli olin ma juba kodus oma voodis.

Kui ma Eestis küll mõtlen, kuidas inimesed jaksavad ja tahavad klubis töötada, siis siin sellist küsimust ei teki, sest neli tundi jaksab purjsu inimestega kakelda küll ja niimoodi vahetustega töötades ei lähe see liiga üksluiseks kah. Neli tundi tuletõrjealarmi vahtida ma küll ei jaksaks ….. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s