For one night only: stiiliblogi

Nagu ma eelmises postituses lubasin, siis saab minust üheks postituseks stiiliblogija. Mingi eriline ilu- ja stiiliinimene ma ei ole, sellepärast ühekordne üritus. Ja loomulikult on selle inspiratsiooniks rootslased ja nende stiil. Või kui täpsem olla, siis selle puudumine.

Kui Kate (Ode iirlasest sõbranna, kellel on Rootsis elav sõbranna) meil külas käis ja ütles, et rootslastel on täielik stiilipuudus, ei tahtnud ma teda eriti uskuda, sest kõik ajakirjad pasundavad sellest, kuidas rootslastel on maailma parim tänavastiil ja muidu vinged soengud ja aksessuaarid. Nüüd siin olles saan ma aga aru, mida ta mõtles.

Esiteks, kõigil on ühesugused asjad. Praegu on siin megapopulaarsed sellised saapad nagu on pildil number 1 ja 2. Ja need on jalas kõigil, nii meestel kui naistel. Minu meelest ei ole need eriti kaunid ja mina ei oskaks neid millegagi ilusamana välja paistma ka panna. See aga ei loe, need sobivad ilmselt rootslaste meelest kõigega.Teine väga populaarne asi siin on Longchampi kott, mida saab imetleda pildil 3. Loomulikult ilmselt ei ole kõigil see originaalkott, kuid samas stiilis kott on igal teisel tüdrukul. See kott pidi hästi praktiline olema, veekindel ja tuulekindel ja vastupidav. Taas on see nii paljudel inimestel, et jube kohe. Ja minu meelest puudub tal kaunidus ka, aga ilu on ikka vaataja silmades, eksole.
Kolmandaks, see on küll juuratudengite viga, sest meil oli karjäärimess, kust sai tasuta asju, ka kotte, on koledad reklaamkotid. Muidugi ei ole kõik reklaamkotid koledad, kuid mõned on selle eest eriti koledad. Kuid inimesed kasutavad neid ikka.

Enne, kui ma Rootsi tulin, lugesin ma netist artikleid “10 nippi Rootsis elamiseks” ja muid nendesarnaseid ja neis oli väga tihti öeldud, et “business casual” tähendab teksasid. Ja nii ongi, business casual ongi teksad. Ning teksad on kõik loomulikult skinny-jeans. Kõigil, meestel kohati isegi skinnymad kui naistel.

Kuid see ei ole veel kõik, nagu ikka heas telepoes. Tütarlastele tähendab see seda, et retuusid on täiesti okei. Kui ma Eestis teeksin esitlust suurima advokaadibüroo advokaatidele, ei tuleks ma sinna dressides-tossudes või retuusides. Siin aga on see täiesti levinud praktika. Üldse on tossude, just silmapaistvalt jooksutossude kandmine tavaline. Teksad, pluus, sall ja jooksutossud. Ererohelise äärega jooksutossud. Muidu vaatad, et täitsa tavaline riietus ja siis vaatad jalanõude poole ja nendeks on jooksutossud. No ei ole ilus, ei ole. Eestis kannaks ma midagi sellist ainult maal…

Mina käin siiski kleitide ja seelikutega ja proovin end siiski inimliku ja presenteeritavana hoida, aga olgem ausad, nii vabas suhtumises on see kohati raske. Kuid ma annan endast parima!
Ja sellega lõpetan ma rääkimise teemast, millest ma tegelikult eriti ei tea ja luban, et rohkem selliseid postitusi ei tule 🙂 Pühapäeval juba jõuluteemaline kirjutis!10270319411230 10271885230110
Saapapildid on pärit Dinsko (ka Lundis olemasolev kingapood) ja kotipilt on Longchampi kodulehelt.longchamp_sac_porte_main_s_le_pliage_1621089300_0

Pidev töö semestri vältel….

Iga tudeng teab seda ütlust, et “pidev töö semestri vältel tagab edu sessil”. Noh, osaliselt on selles ilmselt tõde.

Oma eksamikogemustest kirjutasin ma siin. Nüüd aga olen ma ka eksamitulemused teada saanud. Ja ma pean ütlema, et mul läks uskumatult hästi.See eksam, mis oli maailma lihtsaim, oli seda ka teistele inimestele, seega seal ei olnud tegemist lihtsalt minu arvamusega ja seda peegeldasid ka tulemused. Kõik inimesed, kes eksamit tegid, said läbi ja ainult üks inimene sai minimaalse hinde, teised said kõik paremad hinded. Ma ei tea, kui palju punkte ma täpselt sellel eksamil sain, sest ma pole oma eksamit vaatamas käinud, aga üle 80% punktidest sain ma kätte, et hinne AB saavutada.

Ja see teine eksam, mille üle ma ka oma blogipostituses kurtsin ja mõned blogilugejad ennast lausa vabatahtlikult hullumeelseteks kuulutasid, selle tulemus tuli eile. Ma mitte ainult ei saanud sellest ainest läbi, vaid ma olin kursuse parim. Maksimumpunktidega. Ma pole seda eksamit ka vaatamas käinud, aga ilmselgelt suutsin ma ainult suurepäraseid asju sinna kirja panna. Endal küll selline tunne ei olnud ja ma siiski kahtlustan, et mu prantslasest õppejõud tarbis nädalavahetusel Pariisis töid parandades rohkem veini, kui vaja oleks, aga nii on.

Aga tulles tagasi selle kõigile tuntud lause juurde. Ma ei saa öelda, et mul siin sess kui selline oli, nagu Eestis. Kaks eksamit ei ole ju sess ja pealegi ei olnud nendeks ette nähtud mingisugust eraldi aega, lihtsalt aine sai läbi ja oli eksam. Seega ei saa öelda, et pidev töö tagab edu sessil. Kuid eksamil siiski. Mina tegin küll kogu aeg tööd nende kuude jooksul, Craig & DeBurca (Euroopa Liidu õiguse õpik, nii 1100 lk) oli mu kaaslane päris mitmel õhtul ja nagu mu Twitter ja Facebook tunnistada võivad, tegelesin ma päris palju ka kohtuotsuste ja artiklite lugemisega. Lisaks enne eksamit tegin ma endale kohtuasjadest flash card’id (eestikeelne vaste oleks?). Seega, see, et välismaa ülikoolides tuleb oluliselt rohkem iseseisvat tööd teha, ei ole müüt. Uskuge oma õppejõude selle koha pealt, või kui neid uskuda ei taha, uskuge mind 🙂

Igal juhul, mina olen oma esimese “sessiga” rahul ja nüüd pean lihtsalt oma “taset” edaspidi ka sama kõrgel hoidma 🙂

Edasised postitused: muutun ilu- ja stiiliblogiks üheks postituseks, loon uue alateema “lawyering” ja näitan pilte jõuluehtes Lundist.

Rootsi ülikooli kandideerimisest

Ma tean, et vähemalt üks inimene mu tutvusringkonnas puutub selle teemaga lähiajal kokku ja ehk leidub juhuslikke inimesi ka, kellele selleteemaline postitus abiks oleks. Seega, here goes.

Ma tahaksin öelda, et Rootsi süsteem on sama lihtne, kui Eesti SAIS, kuid kahjuks see nii ei ole. Mingil määral on neil olemas oma SAIS, kuid see on siiski erinev kui meie oma, sest paberivabast asjaajamisest on siin riigis asjad kaugel. Rootsi SAIS on lihtsalt klikitegemise süsteem, tegelik töö käib siiski mujal.

Esimene samm: vali välja ülikoolid/programmid, mis sind huvitavad. Korraga saab kandideerida kuni nelja programmi ja on oluline, millises järjestuses sa nad kirja paned, sest sisse saad sa ainult ühte. Kui sul läheb õnneks oma esimesse valikusse sisse saada, siis teised ülikoolid sinu avaldust enam ei kaalugi ja tee on vaba järgmistele kandidaatidele. Seega on äärmiselt oluline see, millises järjestuses programmid on. On võimalik kandideerida ka siis, kui sa oled bakalaureuseastme viimase semestri üliõpilane. Või vähemalt oled sa seda valiku tegemise ajaks (märtsikuu). Bakalaureuseõppesse saab kandideerida ainult keskkoolidiplomi olemasolu korral ja enamus (nii 99%) bakalaureuseprogrammidest on rootsikeelsed, seega neisse kandideerimise tõenäosus on suhteliselt väike. Kui programmid on valitud, tuleb Rootsi SAIS-is lihtsalt klikk teha ja oma avaldus kinnitada.

Siit läheb asi aga keerulisemaks, sest on vaja kokku ajada erinevaid dokumente ja lõpuks need POSTIGA Rootsi saata. Ja tähtaegadest tuleb kinni pidada, sest nad ei arvesta mitte postitempli kuupäeva, vaid seda, millal kiri füüsiliselt nendeni jõudis. Ja ausalt, sa ei taha, et su avaldus jääks läbi vaatamata, sest see jõudis kaks päeva liiga hilja kohale.

Kui programmid on valitud, siis tuleb vaadata, millised on nende nõuded. Kõik programmid nõuavad kinnitust, et sa oled viimase semestri üliõpilane/lõpudiplomit, akadeemilist õiendit/õppetulemuste väljavõtet, EL-i kodakondsuse tõestamist (sest EL-i kodanikele ei ole õppemaksu Rootsis), inglise keele oskuse tõendit, cover sheeti (Rootsi SAIS-ist väljaprinditav, lihtsalt isikuandmed). Lisaks võib olla erinevatel programmidel erinevaid lisadokumentide nõudeid.

Lähme siis aga dokumentide juurde:

Kinnitus, et sa oled viimase semestri üliõpilane: Minu jaoks oli see äärmiselt lihtne, lihtsalt küsisin dekanaadist inglisekeelse tõendi õppimise kohta. Ülikoolipoolne tempel oli piisav kinnitus dokumendi õigsusest, ei mingit apostillimist ega notariaalset kinnitust.

Akadeemiline õiend: sama lugu, küsisin lihtsalt dekanaadist inglisekeelse väljavõtte. Taas ei mingeid formaalsusi.

EL-i kodakondsuse tõendamine: õnneks on ka see lihtne. Tee oma ID-kaardist/passist koopia ja keegi teine kirjutab sinna peale oma allkirja ja kontaktandmed. Oma allkirja ja kontaktandmetega kinnitab see inimene, et see on tõesti õige koopia.

Cover sheet- vajuta Print cover sheet ja ongi kõik.

inglise keele oskuse tõendit: no sellega on natukene keerulisem lugu, sest nad ei aktsepteeri kõiki teste ja erinevatel testidel on erinevad toimumisajad ja kui sa ei ela Tallinnas, siis võib päris hull lugu olla. Minul oli selles osas lihtne, et Tallinna Ülikool, kus testid toimuvad, on minust 20 minutilise trollisõidu ja 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mina tegin IELTS-i testi sellel lihtsal põhjusel, et selle testid toimuvad tihedamini ja mulle tundus see lihtsam kui Cambridge või TOEFL. Cambridge’i testi eelis on muidugi see, et ta kestab terve elu, kui IELTS kestab ainult kaks aastat. TOEFL-i miinuseks minu jaoks on see, et seal on kõik väga arvutipõhine ja ma eelistan ikkagi inimesega rääkimist. IELTS-i teste korraldab TLÜ kaks korda kuus, seega ei tohiks olla liiga raske koha saamine testile. Lisaks tulevad IELTS-i tulemused kahe nädalaga, seega ei pea ka liiga kaua küüsi närima kodus ja kui piisavalt vara teha, jõuab isegi uuesti teha, kui vajadust peaks olema.

Magistriprogrammides on Rootsis inglise keele nõudeks IELTS-i puhul 6.5 (maksimum on 9.0) ja ma pean tunnistama, et alguses tundus see mulle küll keeruline saavutada. Tegelikkuses see nii ei ole, see alistus mulle väga kergesti. Kuid ma soovitaksin algselt testi-formaati harjutada, sest kui viimane test, mille sa inglise keeles tegid, oli riigieksam kolm aastat tagasi, siis sa enam ei ole nii proff reporte ja essay’sid treima. Minu jaoks oli kõige raskem osa kirjutamine, sest mul tuli veidi ajast puudu. Seal on kaks kirjutamisülesannet, millest üks on statistikal põhinev (võrdle andmeid) ja teine arvamuse avaldamine. Ma raiskasin jube palju aega selle esimese ülesande peale, ideaalis peaks selle saama 20 minutiga tehtud, teine ülesanne peaks võtma ülejäänud 40 minutit. Mul läks pool ja pool ja ülelugemiseks enam aega ei jagunud, mis ilmselgelt väljendus ka selles, et kirjutamisosa skoor mu kõige madalam oli.

Kuulamisosa oli lihtne, samuti oli lugemisosa lihtne minu jaoks. Lugemises oleneb aga veidike õnnest ka, sest näiteks mulle ei istu “true-false-no information” tüüpi ülesanded, kuid õnneks oli mul testis vist 3 küsimust sellist tüüpi. Rääkimises ma läksin megalt närvi, nagu ikka, aga ma suutsin ennast vandumast ja lohakalt rääkimisest siiski säästa. Rääkimises on palju osi ja teemad võivad olla väga naljakad. Ma pidin rääkima oma kodust ja toalilledest näiteks. Ja lõpuks pidin pidama monoloogi töötegemise teemal. Täpsemalt kahjuks enam ei mäleta. Kuid kindluse mõttes võiks kõiki osi harjutada, eriti kui on probleeme näiteks aja täisrääkimisega (minul ei ole, eksole 🙂 ).

Aga see pole veel kõik! Lisaks võivad programmid nõuda erinevaid lisadokumente.

Mina pidin esitama igale programmile motivatsioonikirja ja kaks soovituskirja, Loora aga esitas oma bakalaureusetöö kokkuvõtte.

Näpunäiteid motivatsioonikirjaks: Minu jaoks on motivatsioonikirjad maailma kõige hullem bullshit, mida kirjutada saab. Alati on ju kirjas, kuidas ma tahan maailma päästa, mulle meeldivad kutsikad ja mul on Einsteini IQ. Loomulikult kirjutasin ma ka midagi sarnast. Oma esimese programmi (see, mida ma praegu õpin 🙂 ) motivatsioonikiri oli mul minu arust kõige parem. Selles kirjas kirjutasin ma, millised on minu unistused ja miks see programm aitab mul need saavutada ja miks ma just Rootsis peaksin õppima. See viimane oli hästi lihtne, sest Eestis praktiliselt spetsialiseeritud õiguse õppimise võimalus puudub. Seda, et neil EL-i kodanikele õppemaksu ei ole, ma ei maininud 🙂 Kuigi ka see on tegelikult valikut mõjutav faktor.

Aga ma ütleks, et otseselt valetada ei tohiks, kuigi kui intervjuud ei ole, on sind raskem vahele võtta, aga ilustada asju ilmselt võib. Ma ütleksin, et esimesse motivatsioonikirja tuleks panna kõige rohkem tööd ja siis seda teiste programmide jaoks kohendada, vähemalt mina enam-vähem nii tegin. Loomulikult on abiks ka see, kui keegi teine aitab sul seda kirjutada 🙂

Soovituskirjad: Siin on mul ainult üks soovitus. Tee kindlaks, et sa oled võimeline soovituskirju saama. Minu soovituskirjadest pidi vähemalt üks olema akadeemiline (loe: õppejõu kirjutatud) ja selleks, et õppejõud sind soovitada saaks, peab ta tegelikult ka teadma, kes sa oled. Kui sa lendad lihtsalt peale inimesele ja ütled, et tahaks soovituskirja, siis sa kas ei saa seda või saad mingi üldsõnalise jama. Seega, tee nagu mina: ole aktiivne, kommenteeri, käi pinda oma kaasüliõpilastele küsimusi küsides ja neile vastates. Ahjaa, paras annus põhjalikkust ei tee ka paha, sest sa ei taha, et juhtuks nii nagu minu kursaõega, kellele õppejõud keeldus soovituskirja andmast, sest ta kirjutas kehva uurimistöö. Ja nii jäigi tütarlapsel Prantsusmaa ülikooli kandideerimata…

Kindlasti unustasin ma palju ära, aga mingi ülevaade on ikka 🙂 E-mailid ju lendavad ja kommentaarium on avatud, kui kellelgi edasist abi on vaja 🙂

 

Nationis peol. Teine vaatenurk.

Eelmisel teisipäeval sain ma õhtul sõnumi, milles mult küsiti, kas ma saaksin järgmisel päeval oma nationis klubis tööl olla. Kuna paremaid plaane mul ei olnud ja neljapäevane loeng algas alles kell neli, siis ütlesin, et saan küll. Nagunii tahtsin ma vähemalt korra nationis töötamise ära proovida, et teaks, mida see endast kujutab. Nationides tööl olemine on vabatahtlikkuse alusel, ühe töötatud õhtu eest saad sa “tack-sittningu”, mis on sittning (kolmekäiguline õhtusöök koos sotsialiseerumise ja klubis pidutsemisega) koos teiste nationi töölistega. Ja klubis töötamine on iseenesest üks lihtsamaid variante selle saamiseks, sest klubi pannakse ju kell kaks kinni. Ning tööpäev algas kell pool üheksa.

Alguses said kõik selle õhtu töölised nationis kokku ja hakkasime alkoholi tassima tagaruumist baarileti taha. See oli suhteliselt lihtne töö ja kui sul on 10 inimest, siis läheb see ka päris kähku. Emma, kes oli sel õhtul klubi juhataja, õpetas kõiki ka kassaaparaati ja kaardimakseterminali kasutama. Seejärel oli aeg niisama maha istuda ja kommi süüa, sest õhtu tuleb ju üle elada energiliselt.

Korraga oli tööl 13 inimest, kes olid jagatud erinevate ülesannete vahel vahetusteks. Minu esimene vahetus oli baaris, teine garderoobis, kolmas jälle baaris ja neljas valves-pudeleid korjamas. Kell kümme avas klubi oma uksed. Esimesed 20 minutit seisime me viiekesi baari taga ja mitte ühtki inimest ei olnud. Nii võib tööd teha küll, kui mitte midagi tegema ei pea 🙂 Üldse oli see esimene tund väga vaikne, mul õnnestus müüa kaks kokteili ja kolm õlut.

Garderoob selle eest oli kella 23-st täielik hullumaja. Pidevalt tuli uusi inimesi ja need, kes juba sees olid, tahtsid oma jopetaskust suitsupakki või kampsunit jopevarrukasse või kotti lükata. Lisaks olid esimesed tüdrukud juba oma kontsadest väsinud ja tahtsid madalaid kingi oma kotist. Kogu tund aega sai edasi-tagasi joosta ja numbreid otsida ja eriti abiks ei olnud ka inimesed, kes kirjeldasid oma kotti kui “must ja väike”, sest selliseid oli seal umbes miljon.

Teine vahetus baaris oli aga hoopis elavam, sest inimesi oli klubis uskumatult palju ja nad olid uskumatult purjus. Nationides on alkoholi müües selline reegel, et ühe inimese kohta üks ühik. Näiteks ei saa sa osta endale õlut ja shotti korraga, vaid pead kaks korda sabas seisma. Lisaks on reegel, et ei tohi liiga purjus inimesele alkoholi müüa. See reegel pidi ka väljaspool nationit olema, sest kui sa müüd alkoholi ja inimene jääb lumehange magama ja külmub surnuks, oled sina vastutav. See on päris kummaline, aga ilmselt on selles süüdi sotsiaaldemokraatia ja kogukondlik vastutus.

Teise baarivahetuse ajal sai ikka igasuguseid inimesi näha. Näiteks oli ühel seltskonnal ilmselgelt käsil ABC pidu (anything but clothes ehk kõik peale riiete) ja nad olid riietatud stiilselt prügikottidesse ja WC-paberisse. Kombineeri see alkoholiga ja tulemus on hirmnaljakas. Nationis on kaardimaksega selline süsteem, et kaardi pealt tuleb maha võtta 200 SEK-i ja kui arve on väiksem (enamasti on), siis vahetusraha lihtsalt sularahas kassast anda. Ilmselt on see nii, sest kaarditehingute pealt peab maksma. Kaks kutti ostsid minu käest õlut, mis maksab 25 SEK-i ja maksid kaardiga. Hetkel, kui mina ümber pöörasin, et neile 150 SEK-i tagasi anda, olid nad juba kadunud. Nojah, jootraha missugune. Ma kardan, et hommikul olid nad päris kurvad, avastades, et maksid pudeli õlle eest 100 SEK-i. Sellist hinda pole ma siin isegi pärisbaarides kohanud.

Viimane vahetus oli mul kõige igavam, sest alguses pidin ma 20 minutit tuletõrjealarmi passima. Klubis on nimelt tuletõrjealarm, aga kui tulekahju on, siis see häält ei tee. Ja sellepärast peab alati keegi seal juures olema ja seda vaatama, et kõik normis oleks. Ääretult igav, aga õnneks ainult 20 minutit kestev vahetus.

Seejärel ootas mind varuväljapääsu valvamine. Taas 20 minutit lihtsalt istumist, aga vähemalt ei olnud ma seal üksi. Lisaks pakkus üks purjus tüdruk meelelahutust. See konkreetne tütarlaps nimelt otsustas WC-ukse ette maha istuda ja ühe kontsakinga madala kinga vastu vahetada. Ma ütlesin talle, et tulgu vähemalt ukse eest ära, mille peale ta midagi mulle vastu mõmises ja seejärel oma käekoti üle koridori viskas. Sellest käekotist tuli otseses mõttes prügi välja. Ma ei tea, miks aga tal oli tõesti käekotis konkreetselt sodi. Ja vaesed turvamehed pidid selle kokku korjama, tibi põrandalt üles tõstma ja välja kandma. Lõpuks jooksis üks turvamees veel tema mahajäänud kontsakingaga talle järele, tänapäeva Tuhkatriinu-lugu.

Kõige viimane vahetus oli mul pudelite korjamine ja see oli äärmiselt sündmustevaene ja igav. Ning maagiliselt oligi kell kaks, tuled pandi põlema ja klubi kinni. Sulgemise järel tuli veel koristada ja kell veerand neli olin ma juba kodus oma voodis.

Kui ma Eestis küll mõtlen, kuidas inimesed jaksavad ja tahavad klubis töötada, siis siin sellist küsimust ei teki, sest neli tundi jaksab purjsu inimestega kakelda küll ja niimoodi vahetustega töötades ei lähe see liiga üksluiseks kah. Neli tundi tuletõrjealarmi vahtida ma küll ei jaksaks ….. 🙂

Korterikaaslaste omamise rõõmud

Ma arvan, et enam-vähem igaüks kujutab ette naljakaid ja muhedaid olukordi seriaalist “Sõbrad”, kui mainitakse sõna “korterikaaslane”. Tegelikkus aga selline ei ole, võin ma nüüd öelda.

Esiteks, mina ja mu korterikaaslased ei ole parimad sõbrad. Me oleme lihtsalt inimesed, kes elavad koos, me ei ole isegi mitte sõbrad, vähemalt minu standardite järgi. Vahel läheb mööda mitu päeva, kui ma Georgi või Nanat näen, pikki südamest südamesse vestlusi ei ole me kunagi pidanud, pigem suhtleme me üksteisega viisakusest, näiteks köögis süüa tehes või vajadusest, näiteks korgivahetuse juhul. Ühiseid pidusid me ei korralda, ühiseid söögitegemisi ka ei ole. Suhteliselt naljakas on selline olukord, aga ega suvalised inimesed ei saagi olla nagu pere.

Teiseks, neil on omad harjumused, mis ei pruugi sinu omadega sobida. Näiteks Georg ei korista. Ta ei pese pliiti puhtaks pärast seda, kui ta süüa teeb, aga õnneks teeb ta väga harva midagi muud söögiks kui külmutatud pitsat või friikartuleid, seega pliit väga mustaks tema tegevuse tulemusena ei saa. Aga ahjuplaati peseb ta ka äärmiselt harva, üks kord näiteks tegi ta seda seetõttu, et mina ütlesin talle, et ta peaks seda tegema. Köögipõrandat ta ka ei korista, kõik, mis maha kukub, sinna ka jääb. Ükskord leidis Nana koristades vaiba alt friikartuli. Samuti ei leia Georg, et vannituba peaks koristama või põrandaid pesema. Ta ütles mulle, et ta ei ole eriti hea koristamises, mille peale mina ütlesin, et eks ta peab õppima. Meil on Nanaga plaan teha koristamisgraafik, kuid me ei ole selleni veel jõudnud. Ehk järgmisel nädalal.

Nana aga teeb palju süüa ja koristab ka päris tihti. Ta möllab päris tihti tolmuimejaga ja oma toas teeb ta seda minu meelest lausa kolm korda nädalas. Nana teeb kogu aeg söögiks erinevaid köögiviljaroogasid. Ja ükskord tegi ta sellerihautist. Oeh. Esiteks mina sellerit ei söö, pigem on mul sellele allergiline reaktsioon. Teiseks, pärast sellerihautise tegemist HAISES kogu korter kolm päeva selleri järgi. Ja mina olen see õnnelik, kes elab köögi kõrval asuvas toas. Lisaks sellele ka puust köögiriistad, mida ta kasutas, lõhnasid ja maitsesid selleri järgi veel nädal aega. Õnneks ta rohkem sellerist midagi teinud ei ole ja on jäänud porgandite peale.

Nana kehv omadus on see, et ta suitsetab. Toas. Olgu, küll oma toas, aga siiski. Õnneks korteris üldiselt ei ole suitsuhaisu, aga tema toast immitseb seda natukene ikka. Ja kuna tal on aken suhteliselt tihti lahti selle tõttu, on üldiselt korteris külm. Minu toas on soe, sest ma hoian aknad kinni ja olen üldse soojaloom, aga muidu korteris on jahe.

Nana ütles mulle ka, et Georg veedab oma ööd arvutimänge mängides, tõenäoliselt mingeid mitme-mängijamänge (multiplayer tõlge oleks?) mängides, sest ta pidavat rääkima poole ööni arvuti ees. MInd see ei sega, sest ma magan tuumaund, aga Nana ütles, et teda häirib.

Ma arvan, et minu halvad küljed korterikaaslasena on ebatavalised kojujõudmiseajad, sest näiteks kolmapäeval jõudsin ma koju umbes kell veerand neli. Ja ma ei ole just kõige vaiksem inimene, isegi kui ma püüan olla, õnnestub mul midagi ümber ajada või valjusti eesti keeles vanduda. Samuti kolistan ma hommikuti köögis, sest ma teen putru hommikusöögiks ja loomulikult keegi laiskliisut õhtul tühjaks ei tõsta. Ja köögiakna panen ma ka alati kinni, sest ma ei taha külmetuda.

Tegelikult pole elul häda midagi, aga ikka peab vinguma vahepeal 🙂

Rattavarga päevikud

Ehk “Minu Lund: juristist rattamehaanikuks”
Eile õhtul pärast õnnestus mul oma rattaluku võti luku sisse ära murda. Kuna tol hetkel oli juba pime ja tuju oli ülev, siis jätsin ma ratta lihtsalt sinna, kus ta pargitud oli ja lubasin endale, et tegelen sellega homme hommikul. Kiire konsultatsioon meestega, kes peaksid neist asjadest rohkem teadma (ma ei vihja, et mu sõbrad on rattavargad, aga üldiselt süsteemist, kuidas selle sealt lahti saab ja võimalikest tööriistadest). Viskasin oma usaldsuväärse handymani kotti ja asusin teele. Mu ratas oli täpselt seal, kuhu ma ta eelmisel õhtul olin jätnud, pargitud Juridicumi ukse ette ja lukustatud posti külge.
Esimene võimalus probleemi lahendamiseks oli proovida tõmmata võtmejäänused tangidega lukust välja. Minu tangid olid selleks tööks liiga suured ja siis ma läksin lähedalasuvasse rattapoodi abi küsima. Kahjuks nemad mulle oma tööriistu ei laenanud ja pidin õnne proovima teises rattapoes. Teises rattapoes läks mul õnneks- sain väikesed tangid ja mingi õliasjanduse, mida ma oleks pidanud siis luku sisse laskma, kui võti väljas on. Noh, võtme väljatõmbamine mul ei õnnestunud.
Teine tegevusplaan oli märksa jõulisem: lukk katki teha. Õnneks mu kahest lukust oli see nõrgem trosslukk, mitte tugev U-lukk. Jälle tuli appi mu parim sõber handyman (päriselt, igal üksi elaval tütarlapsel on seda vaja). Saagisin kõigepealt plastmassosa läbi ja seejärel asusin tangidega traati väänama. Umbes 15 minutilise kangutamise järel olin ma poolel teel ja siis pakkus üks raamatukogust suitsupausile tulnud kutt end mulle appi. Veel 10 minutit ja lukk oligi katki ning minu ratas vaba!
Kogu selle aja, mis ma seal rattaluku kallal toimetasin, ei peatunud ükski inimene ja küsinud, mida ma teen. Isegi ühtki kahtlast pilku ei saadetud mu poole. Peaks vist mainima, et väljas oli täiesti valge ja Juridicum asub täiesti kesklinnas. Veel üks põhjus, miks siin nii palju rattaid varastatakse, arvan ma. Teine õppetund on see, et rattaluku katkitegemine ei ole üldse keeruline. Paremate tangidega on see ilmselt ka kiirem.

Pärast ratta vabanemist käisin ma kohe TGR-is ja ostsin endale uue rattaluku. Seekord koodiga 🙂IMAG0955 IMAG0957 IMAG0961 IMAG0962 IMAG0963

Pildid kah:
Pilt 1: poolik võti ja tavaline võti
Pilt 2: pool võtit on luku sees ja välja ei tule
Pilt 3: progress 🙂
Pilt 4: katkine lukk
Pilt 5: parim sõber

 

Dan Brown “Inferno”- same shit, different day

Lugesin lisaks eksamiks valmistumisele ka meelelahutuslikku kirjandust, nimelt suutsin umbes nädalaga läbi lugeda Dan Browni viimase raamatu, “Inferno” (eesti keeles “Põrgu”, aga kuna ma lugesin inglise keeles, siis olgu inglisekeelne nimi).

Ma võin ennast ilmselt pidada Dan Browni eksperdiks, sest ma olen kõik tema raamatud läbi lugenud, kuigi mitte sellepärast, et need kohutavalt head oleksid. Igaüks, kes on lugenud vähemalt kaks Robert Langdoniga raamatut, võib juba lugedes öelda, millise pöörde lugu võtab. Isegi kui kahe loetu hulgas on üks mitte-Langdoni raamat, võib suhteliselt kindlalt öelda, kes osutub valemängijaks. Selles osas ei olnud “Inferno” üldse erinev teistest. Ning lugu ise oli ka väga-väga sarnane teistele lugudele: reis läbi kunstiajaloo ja paar peaaegu-surma-saamist. Ja sellepärast ei olegi tegemist heade raamatutega. Aga ajaviiteks kõlbab küll.

“Inferno” oli minu meelest parem, kui “The Lost Symbol”, sest sümboli-raamatu lõpplahendus oli kõike muud kui reaalne. Ausalt, see oli ikka isegi täielikele bioloogia-anatoomia-meditsiinivõhikutele täiesti ebaloogiline. “Inferno” transhumanistlik liikumine ja superviiruse loomine ei kuulu ka just igapäevaste teemade hulka, aga vähemalt mina usun, et selline asi võib olla võimalik. Ja supergeeniustega võiksin ma ka aega veeta.

Ning et “Inferno” tegevus toimub kohtades, kus ma käinud ei ole, siis toimis raamat ka vaatamisväärsuste giidina. Firenze, Veneetsia ja Istanbul, siit ma tulen 🙂

Blanking ja muud eksamieripärad

Nii, vahelduseks koolijuttu ka, sest peo- ja muidujuttu on juba piisavalt olnud.

Mu esimesed eksamid Rootsis on nüüd seljataga. Pidin tegema kaks eksamit, sest mu kaks ainet kolmest said läbi. Üks neist eksamitest oli maailma lihtsaim, teine aga täielik õudusunenägu. Aga alustame parematest uudistest.

Reedel oli mul eksam aines Principles of European business law. Selles aines õpetati meile erinevaid läbirääkimise taktikaid, lepingute kirjutamist, veidi psühholoogiat, kultuuriteooriat ja muud sellist, mis tegelikult ka päriselus kasuks võib tulla. Ühes loengus näiteks näitas umbes 60-aastane külalislektor meile “Gangnam Style’i”. Suur osa sellest ainest oli grupitöö. Ma vihkan grupitööd, sest grupitöö puhul võid kindel olla, et asi võtab neli korda kauem aega ja tuleb kaks korda kehvem välja, kui see üksi tehes tuleks. Aga et alati ei saa kõike üksi teha, tuli meil gruppidesse jaotatult pidada lepinguläbirääkimisi. Meile anti ülesanne saavutada teatud punktid ja lisaks ka punktid, mille saavutamine polnud vajalik, kuid soovituslik. Loomulikult olid kahe grupi huvid vastuolulised. Meie kahe grupi kohtumised olid kohutavad alguses, sest teine pool oli väga agressiivne ja ei tahtnud mitte millestki loobuda. Lõpuks, läbi vere, higi ja pisarate aga saavutasime me kogu kursuse peale kõige parema lepingu. Teel kõige parema lepinguni aga tahtsin ma alguses meie vastasgruppi mõrvata, seejärel tahtsin ma oma grupikaaslasi mõrvata ja lõpuks oli mul tunne, et ainus lahendus on ise aknast alla hüpata. Õnneks jäid kõik siiski ellu ja rahulolu, et meie leping kõige parem oli, andis natukene tagasi kulutatud närvirakke ja öötunde.

Eksam selles aines oli maailma lihtsaim, sest õppejõud ise tunnistas ka, et ta ei taha tegelikult meile eksamit teha, aga kool sunnib. Eksamil oli esitatud 4 küsimust, millest 2 pidi vastama. Mina vastasin küsimusele, milles paluti seletada, millistes punktides meie vajalikud punktid sisalduvad ja mida ma sooviksin muuta lepingu juures. Teine küsimus, millele ma vastasin, puudutas läbirääkimistaktikaid- milliseid me kasutasime ja kas need töötasid. Äärmiselt lihtne ja tore eksam oli.

Kõik olid rõõmsad ja läksid veetma põnevat nädalavahetust Euroopa Kohtu otsuste ja muude õigusaktide seltsis.

Esmaspäevane eksam oli aines EU constitutional law, mille otsetõlge oleks kas Euroopa Liidu riigiõigus või konstitutsiooniõigus, aga see oleks jabur. Põhimõtteliselt on tegemist Euroopa Liidu õiguse kursusega. Aga kui Carri Ginteri eksam oli avatud materjalidega ja ääretult lihtne, siis see eksam oli kõike muud. Eksamil oli neli küsimust, mis võivad kokku anda kuni 30 punkti. Läbi saamiseks tuleb pooled punktid saada.

Ja selleks, et te saaksite aru, kui kole see eksam oli, postitan ma küsimused ka siia (tõlkida ei viitsi, nagunii loevad neid ainult õigusteadlased ja hullumeelsed):
1) “The ECJ should abandon the prohibition on the horizontal direct effect of directives. The other doctrines make the enforcement of directives against private parties possible anyway and the current state of affairs runs against the principle of legal certainty”. Discuss, referring to case law and literature.
2) National courts should not be used as the primary means of the enforcement of EU law. they are not fit for this purpose and EU law has better mechanisms. Discuss, referring to case law and literature.

3) Explain the relationship between the EU Charter of Fundamental Rights and the general principles of EU law. In doing so, you should explain whether you think that there is a change in their relationship after the entry into force of the Lisbon Treaty (notably in the light of article 6 TEU).

4) Explain the relevance of article 52 of the Charter. What is the place and role of the ECHR in the EU legal order? Is the accession to the ECHR necessary?

Nojah, kolm ja pool tundi kirjutasin, neli tundi oli aega. Kirjutasin 10 lehekülge teksti, aga kui intelligentset, see selgub tulevikus. Pärast eksamit kogusime tüdrukud kokku ja läksime baari õlut jooma.

Aga muidu eksamikorraldusest:

Kui sa jääd eksamile hiljaks, siis esimese tunni jooksul on sul võimalik eksamiruumi sisse saada ja siiski eksam sooritada. Kui sa jääd hiljaks üle tunni, siis kahju küll, aga sind ootab järeleksam.

Järeleksamite arv ei ole piiratud. Praegu tehtud eksamite järeleksamid peaksid olema detsembri alguses.

Blanking- ei, tegemist ei ole plankingu väikevennaga. See tähendab seda, et sa annad ära tühja eksamitöö. Kirja läheb küll, et sa kukkusid läbi, aga muud halba tagajärge ei ole (mõnes süsteemis näiteks on piirang peal, et maksimumhinnet hiljem enam ei saa). Blankida saab pärast esimest tundi, seega sa pead tund aega ära istuma eksamil igal juhul, see on seotud hiljaksjäämise reegliga. Eilsel eksamil oli vähemalt kolm inimest, kes tühja töö ära andsid. Lisaks veel umbes 10 inimest, kes üldse eksamile ei tulnud.

Eksami ajal võid sa kas või 10 korda väljas käia ja mitte kedagi ei huvita. Suitsu võid ka tegema minna, keegi ei kontrolli, oma asi, kuidas sa ajaga välja tuled.

Eksamid on anonüümsed- eksamivihikule kirjutad sa küll oma nime ja isikukoodi, aga eksamitööle kirjutad ainult oma eksaminumbri, seega õppejõud ei tea, kelle tööd ta parandab. See on iseenesest päris hea süsteem, sest nii saab vältida isiklikke tundeid eksamitööde parandamisel. Hiljem avalikustatakse tulemused ka eksaminumbri järgi.

Hindamissüsteem on ka teistsugune. Rootsis ei ole kasutusel ühtset hindamissüsteemi, põhimõtteliselt võib iga teaduskond kasutada erinevat süsteemi. Minul on 4-hindeline süsteem, kus kõige parem hinne on AB (pass with distinction on selle inglisekeelne seletus ehk see võiks olla esiletõstetud töö), BA (pass with credit ehk kiitusega töö) ja B (pass ehk läbitud) ning U (fail ehk läbikukkumine). AB saamiseks peab koguma tavaliselt umbes 85% maksimumist, BA jaoks on vaja saada umbes 70% ja B jaoks 50%.

Siinne ÕKE ütleb, et hinded tuleb üles panna 15 tööpäeva jooksul ehk aega võib minna kuni kolm nädalat, kui ÕKE-st kinni peetakse. Aga me kõik teame, kui hästi õppejõud reeglitest kinni peavad, tervitaks siinkohal Madis Ernitsat ja Thea Treierit.

Alates eile õhtust on mul olnud aga kohutav masendus selle hirmsa eksami pärast ja nüüd on mul isegi väike palavik, ilmselgelt mu keha otsustas, et aitab naljast. Lähen teen teed ja olen teki all.

Meestetööd ja naistetööd vol 2

Mul on siin äärmiselt kahtlane vann. See kriiksub iga kord, kui sa sinna sisse astud ja kui sa seal sees liigud. Üldiselt ei ole tegemist just kõige toekama vanniga, mida ma elus näinud olen, pigem on see nagu need vanad plekkvannid, mis maal saunas on. Ainult et jalgade peale tõstetud- Lisaks tundub mulle, et tegelikult ei ole vanni omamine selles korteris ette nähtud, sest korralikku torustikku sel vannil ei ole. Siit tõusetus ka probleem: juba paar päeva olen ma tähele pannud, et duši all käies kattub järjest suurem osa vannitoa põrandast veega, mis siis aeglaselt ära voolab. Täna olevat see aga nii hulluks läinud, et kogu vannitoa põrand oli märg, kui uskuda Nana jäetud kirjakest. Me jätame üksteisele kirjakesi üldist huvi omavates asjades, näiteks Torusiili panemine või pesuaja broneerimine. Nana kirjake vannitoa uksel ütles, et ta arvab, et toru on katki, kuna terve põrand sai märjaks. Tegin õppimisest pausi ja otsustasin seda kontrollida. Torujupp, mida Nana arvas katki olevat, ei olnud katki, ma katsetasin seda köögis torust vett läbi lastes. Järelikult on probleem milleski muus. Võtsin oma ustava telefoni taskulambi ja laskusin vannitoa põrandale pikali asja uurima. Vannialune põrand veidi hallitab, oli mu esimene tähelepanek. Teien tähelepanek oli see, et torujupp, mis ühendab äravoolu ja seda teist toru, on lahti keerdunud. Mis siis ikka, eks ma keeran ta kinni. Selle aja peale oli ka Nana tähele pannud, et ma laupäevahommikut pooleldi vanni all veedan ja tuli mulle appi. Nimelt saab vanni esimest külge üles tõsta ja ikka korralikult vanni alla pugeda. Paar minutit nikerdamist ja torujupp oli kinni keeratud ja normaalne äravool taastatud. Ma arvan, et kui minust advokaati/juristi ei saa, saab minus McGyver 🙂