Toiduklubi-toidublogi

Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei ole eriline köögihaldjas. Tegelikkus on see, et ma olen pigem selle vastand. Õnneks ei ole ma kunagi eriti pidanud lootma iseenda toiduvalmistamisoskustele. Kuni praeguseni.

Viimase kahe kuu jooksul olen ma aga iseennast toitma pidanud. Seda, et ma praekartuleid ikka normaalselt teha ei suuda, ma juba mainisin. Valgustan teid oma söögitegemise õppetundidest, mis ma siiani katse-eksituse meetoddil olen saanud.

Esimene: kartuleid keedetakse kaane all. Kui ma esimest korda kartuleid keetsin (ainsat korda, muide, siiani), siis ma ei pannud potile kaant peale ja kui 20 minuti järel kartulid endiselt kõvad olid, siis ma mõistsin, et midagi on valesti. Õnneks ei pidanud ma googeldama “kuidas keeta kartuleid”, sest mingist mälusopist ujus pinnale pilt, et kartulipotil on kaas peal olnud. Kaane all said kartulid palju kiiremini valmis.

Teine õppetund: suppi on võimatu vähe teha. Ma olen suppi teinud nüüdseks lausa kolm korda. Üks kord kanasuppi, teine kord hakklihasuppi ja täna tegin läätsesuppi. Vaatasin supiretsepte, et võta 2 l vett ja kartuleid ja supisegu ja ei tundunud, et sellest tuleks hirmus palju suppi. Vale! Kanasuppi sõin ma neli päeva, hakklihasuppi kolm päeva ja eks näis, kui kaua ma läätsesuppi söön. Selles mõttes on hea, et teed üks kord süüa ja sööd mitu päeva, aga samas lõpuks viskab väga üle. Kuid supp on ju tervisele kasulik ja täitsa maitsev ka.

Kolmas õppetund: ilma võileibadeta on täiesti võimalik elada. Ma olen kahe kuu jooksul söönud väga vähe võileibu, sest esiteks ei ole siin normaalset leiba ja õnneks olen ma hoidunud ka saia ostmisest. Esiteks sellepärast, et sai ei ole kasulik, aga ka sellepärast, et sai on siin kallis. Ja vorst ja juust läheks mul ilmselt ka halvaks. Nüüd aga on mul sügavkülmas leiba, niiet nüüd ma võin süüagi sõna-sõnalt võileiba, sest võid mul on.

Neljas õppetund: poes mitte käimine teeb leidlikuks. Lisaks söögitegemise mitteoskamisele ei meeldi mulle ka toidupoes käia. Minu jaoks on see üks kõige kohutavamaid ettevõtmisi üldse. Ma tunnistan, et kuni Viljari tulekuni olin ma oktoobri jooksul käinud toidupoes ühe korra. Mööndustega kaks, sest ma käisin oma Liibanoni poes juur- ja puuvilju ostmas, aga see on pisike pood ja jääb mu koduteele, seega ei valmista seal käimine mulle stressi. See, et ma käin toidupoes korra kahes nädalas, tähendab aga seda, et näiteks piima ei ole mul praktiliselt kunagi. Kui asi saab otsa, siis ta lihtsalt saab ja siis ma elan kuni selle hetkeni, kui kapis ainult makaronid ja riis on, ilma selle asjata, mis otsa sai. Aga tänu sellele leiutan ma kogu aeg uusi ja lihtsaid retsepte juurde. Kana-seene-spagetid lähevad käiku siis, kui muu mõistlik otsas on. Purgiseeni ma aga varusin hulgim. Kui juba tõesti enam midagi ei ole kapis, siis söön ma oma lapsepõlvelemmikut, munaga makarone. Ja kui muna ka enam ei ole, siis pean ma poodi minema. Vähese poeskäimise miinuspool on see, et poekott on hirmus raske. Oma oktoobrikuu megapoeskäigult tassisin ma koju üle 10 kilo toitu. Ja seda teisest linna otsast, kus asuvad odavpoed Willy’s ja Lidl. Aga kui aega on rohkem kui raha, siis miks mitte.

Pilte kah: tänane läätsesupp ja hommikul tehtud pannkoogid kana-hapukoore-paprika (maitseaine, mitte vili) täidisega, mis ma mõtlesin lõunaks süüa, aga jõudsin koju ja tegin suppi. Ehk siis söön neid (üle)homme.

Ja Dagö “Toiduklubi” võib siia juurde väga hästi kuulata 🙂

IMAG0950 IMAG0951

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s