Meestetööd ja naistetööd

Tulin täna koolist koju suure rõõmuga, sest meie presentatsioon läks hästi ja ma juba ootasin kojujõudmist, et saaks läätsesuppi süüa ja Euroopa Liidu õigust õppida. Jõudsin koju ja avasin külmiku ja võtsin oma supi välja ning panin tähele, et külmikus ei põle tuli. Okei, tundub, et külmik on väljas. Igaks juhuks katsusin külmikuseinu, mis olid vesised ja panin käe sügavkülma, mis ei olnud enam nii külm. Mida teha? Läksin Georgi juurde ja ütlesin talle, et külmik ei tööta. Kuigi Rootsi on võrdõiguslikkuse kants, leian mina, et selliste asjadega peab siiski meesterahvas tegelema. Ta tuli nõutu näoga kööki ja koos veendusime taas, et külmik ei tööta. Lisaks külmikule ei töötanud ka mikrolaineahi. Järgmine käik oli elektrikilbi (see, kus korgid on, ma arvan, et see on elektrikilp) juurde. Igaks juhuks proovisime restardi tegemist- vool välja, vool sisse. Ei aidanud.

Selleks hetkeks oli mul kõht juba väga tühi ja ma proovisin külma suppi. See ei olnud eriti hea. “Appi, kuidas ma siis suppi soojendan, kui mikrolaineahi ei tööta!” jõudsin ma juba mõelda. Kaks minutit hiljem taipasin ma, et ka enne mikrolaineahju oli elu ja supisoojendamine võimalik- pliit ja kastrul on ju olemas ja töökorras.

Georg küsis Skype vahendusel oma ema käest, mis teha tuleks. Jah, ta rääkis kesest päeva Skypes oma emaga. Lõuna-eurooplased on ikka ilged memmekad, paar nädalat tagasi tunnistas mulle üks hispaanlane, et nii hea oli kodus olla, et ta tundis emme söögitegemisest puudust. Georgi ema ütles, et ilmselt on kork läbi ja tuleks ära vahetada. No okei, proovime siis seda.

Georg tõi köögist tooli ja mina tõin taskulambi. Aga korki lahti keerata tal ei õnnestunud. Proovis ka käterätikuga ja isegi minu handymaniga (iga tütarlapse kaks parimat sõpra on Šveitsi armeenuga ja handyman!). No lihtsalt pole võimalik. Ma juba pakkusin, et ehk ei peagi neid keerama, vaid tuleb neid tõmmata või muud nalja teha. Siiski mitte. Georg helistas korteriomanikule ja rääkis loo ära. Omanik lubas 4-5 tunni pärast tulla ja asja korda ajada. Olime juba alla andmas, kui Georg leidis, et äkki peaksin mina ka proovima.

Ronisin üles tooli peale, võtsin elektri välja. Ma tean paremini, kui oma näppe elektri juurde toppida, eksole. Ja minu pisikesed käed olid täiesti ideaalsed korgi lahtikeeramiseks! Vahetasin korgi sisu välja ja nii meie külmkapp ja mikroahi taas tööle hakkasidki.

Järeldus: ilmselgelt ei ole korkide vahetamine meestetöö 🙂

Toiduklubi-toidublogi

Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei ole eriline köögihaldjas. Tegelikkus on see, et ma olen pigem selle vastand. Õnneks ei ole ma kunagi eriti pidanud lootma iseenda toiduvalmistamisoskustele. Kuni praeguseni.

Viimase kahe kuu jooksul olen ma aga iseennast toitma pidanud. Seda, et ma praekartuleid ikka normaalselt teha ei suuda, ma juba mainisin. Valgustan teid oma söögitegemise õppetundidest, mis ma siiani katse-eksituse meetoddil olen saanud.

Esimene: kartuleid keedetakse kaane all. Kui ma esimest korda kartuleid keetsin (ainsat korda, muide, siiani), siis ma ei pannud potile kaant peale ja kui 20 minuti järel kartulid endiselt kõvad olid, siis ma mõistsin, et midagi on valesti. Õnneks ei pidanud ma googeldama “kuidas keeta kartuleid”, sest mingist mälusopist ujus pinnale pilt, et kartulipotil on kaas peal olnud. Kaane all said kartulid palju kiiremini valmis.

Teine õppetund: suppi on võimatu vähe teha. Ma olen suppi teinud nüüdseks lausa kolm korda. Üks kord kanasuppi, teine kord hakklihasuppi ja täna tegin läätsesuppi. Vaatasin supiretsepte, et võta 2 l vett ja kartuleid ja supisegu ja ei tundunud, et sellest tuleks hirmus palju suppi. Vale! Kanasuppi sõin ma neli päeva, hakklihasuppi kolm päeva ja eks näis, kui kaua ma läätsesuppi söön. Selles mõttes on hea, et teed üks kord süüa ja sööd mitu päeva, aga samas lõpuks viskab väga üle. Kuid supp on ju tervisele kasulik ja täitsa maitsev ka.

Kolmas õppetund: ilma võileibadeta on täiesti võimalik elada. Ma olen kahe kuu jooksul söönud väga vähe võileibu, sest esiteks ei ole siin normaalset leiba ja õnneks olen ma hoidunud ka saia ostmisest. Esiteks sellepärast, et sai ei ole kasulik, aga ka sellepärast, et sai on siin kallis. Ja vorst ja juust läheks mul ilmselt ka halvaks. Nüüd aga on mul sügavkülmas leiba, niiet nüüd ma võin süüagi sõna-sõnalt võileiba, sest võid mul on.

Neljas õppetund: poes mitte käimine teeb leidlikuks. Lisaks söögitegemise mitteoskamisele ei meeldi mulle ka toidupoes käia. Minu jaoks on see üks kõige kohutavamaid ettevõtmisi üldse. Ma tunnistan, et kuni Viljari tulekuni olin ma oktoobri jooksul käinud toidupoes ühe korra. Mööndustega kaks, sest ma käisin oma Liibanoni poes juur- ja puuvilju ostmas, aga see on pisike pood ja jääb mu koduteele, seega ei valmista seal käimine mulle stressi. See, et ma käin toidupoes korra kahes nädalas, tähendab aga seda, et näiteks piima ei ole mul praktiliselt kunagi. Kui asi saab otsa, siis ta lihtsalt saab ja siis ma elan kuni selle hetkeni, kui kapis ainult makaronid ja riis on, ilma selle asjata, mis otsa sai. Aga tänu sellele leiutan ma kogu aeg uusi ja lihtsaid retsepte juurde. Kana-seene-spagetid lähevad käiku siis, kui muu mõistlik otsas on. Purgiseeni ma aga varusin hulgim. Kui juba tõesti enam midagi ei ole kapis, siis söön ma oma lapsepõlvelemmikut, munaga makarone. Ja kui muna ka enam ei ole, siis pean ma poodi minema. Vähese poeskäimise miinuspool on see, et poekott on hirmus raske. Oma oktoobrikuu megapoeskäigult tassisin ma koju üle 10 kilo toitu. Ja seda teisest linna otsast, kus asuvad odavpoed Willy’s ja Lidl. Aga kui aega on rohkem kui raha, siis miks mitte.

Pilte kah: tänane läätsesupp ja hommikul tehtud pannkoogid kana-hapukoore-paprika (maitseaine, mitte vili) täidisega, mis ma mõtlesin lõunaks süüa, aga jõudsin koju ja tegin suppi. Ehk siis söön neid (üle)homme.

Ja Dagö “Toiduklubi” võib siia juurde väga hästi kuulata 🙂

IMAG0950 IMAG0951

Külaskäik :)

Minu esimeseks külaliseks olemise au langes Viljarile. Eelmise nädala neljapäeval tuli ta siia ja selle nädala kolmapäeval ta lahkus. Need kuus päeva, mis ta siin veetis, olid imetoredad. Kui keegi nüüd küsib, mida me tegime, siis tegelikult väga palju ei teinud, aga midagi siiski.

Kui ta neljapäeval tuli, siis oli mul hommikul just olnud imetabane grupitöö ja õhtul oli rootsi keele kursus, seega eriti aega midagi teha ei olnudki. Niisama oli hea jälle koos olla. Kaks kuud on ikka uskumatult pikk aeg. Fun fact: hoolimata sellest, et Viljar on umbes 6 aastat üksi elanud, millest kolm on olnud ülikooli ajal, ei olnud ta kunagi praekartuleid teinud. Nüüd sai see viga parandatud. Kuigi ma pean tunnistama, et ma ei oska niimoodi praekartuleid teha, et väikse panni peal palju kartuleid on, nagu emme oskab. Hirmus kaua aega läks ja osa kartulitest olid ikka natukene kõvad. Ehk ma saan oma tudengielu jooksul selle oskuse käppa 🙂

Lisaks sellele, et ta ise tuli, oli temaga kaasas ka umbes 15 kilogrammi kaaluv kott, milles peidus asjad minule. Mõned neist olid vajalikud, või ma vähemalt loodan nii- suusajope ja sall ning kindad, buff ja spordisärk (veel üks, nüüd on mul neid 7), termotass (neid on meil kodus nii palju, et ma võin selle ühe ka siia jätta lõpuks :)). Teised olid mitte nii vajalikud- juba mainitud “Minu Stockholm”, kommid- Miisu, Mesikäpp ja Pilveke, šokolaad, küüslauguleivad ja kuivatatud kala. Ma ei tea, miks Viljar mulle kuivatatud kala tõi, aga see on nüüd mul riiuli peal kilekotti pakituna, et terve mu tuba selle järgi ei haiseks. Ja siis erilised maiuspalad- murakamoos ja leib! Ma polnud kaks kuud normaalset leiba söönud. Tegelikult ma polnud üldse leiba söönud, sest ma peenleiba ei armasta ja seega ei ole seda ka ostnud. Ja murakamoos! Meie pere lemmikmoos, mis on lihtsalt kirjeldamatult hea ja mida mul nüüd kolm purki on. Loomulikult peitus kotis ka Kalevi šokolaadi ja Eesti viina, sest Systembolagetist ei ole võimalik viina osta ilma nutmata. Tõelise eestlasena lasin endale ka kama saata ja pannkoogijahu, et mul oleks pühapäevahommikuti kiirelt võimalik pannkooke teha. Kuna ma ise olin rumal ja ei öelnud, kes mida ostma peab, sain ma neid topeltkoguse. Ups. Ja Ode kiri, mis mind naerma ja lõpuks peaaegu nutma ajas 🙂 Official Hogwarts business!

Reedel tutvustasin talle kõike head, mis Lundil pakkuda on. Toidupoode, sest mingisugune erinevus on toidupoodide valikus ikka, tavalisi poode, ka kõigi eestlaste lemmikut H&M-i ja siinset Tiimari-vastet: TGR-i. Kahjuks Lundi katedraaliga tutvumine jäi ära, sest seal oli parajasti matus. Loomulikult näitasin ka Juridicumi loss-hoonet ja ülikooli peahoonet. Ka Rootsi elu üks eripäradest, Systembolaget sai külastatud. Viljar ütles, et kvaliteetõlle hinnad on siin normaalsed, odavamad kui Eestis, aga kange alkoholi hind paneks küll kaks korda mõtlema. Õhtul toimus mu kursaõe Kamile juures filmiõhtu, mille menüüsse kuulusid “American Pie: Reunion” ja “The Conjuring”. Kamile elab minu juurest kõige kaugemas võimalikus punktis, nii umbes viie kilomeetri kaugusel. Veidi nalja kah: kuna see rajoon, kus Kamile elab, on äärmiselt ühesuguste majadega, siis ma ei teadnud, kus täpselt ta elab. Helistan Kamilele ja küsin, kus ta peidab ennast. Kamile tuleb vastu ja ütleb mulle, et mind on lausa kahe kilomeetri kaugusele kuulda, et ma räägin nii valjusti. Noh, mõned asjad ei muutu kunagi. Pärast filmiõhtut oli meil plaan bussiga koju sõita, aga kuna Viljar vaatas bussiaega valesti ja järgmise bussini oli peaaegu pool tundi aega, otsustasime siiski tagasi jalutama hakata. Lõpuks tulimegi jala koju. Päris väsinud olemine oli, sest sel päeval kõndisime umbes 15 kilomeetrit.

Laupäev oli äärmiselt sündmustevaene, sest mina töötasin oma grupitöö lepingu kallal ja Viljar tegi süüa. Ülimõnus on, kui keegi teine teeb süüa, see on kindlasti üks üksielamise miinus- kogu aeg peab ise süüa tegema.

Pühapäeval tutvustasin Viljarile oma jooksuradu ja avastasime ka uusi radu jooksuradade lähedal. Pilti me loomulikult ei teinud mitte ühtegi, sest me lihtsalt ei ole pildistaja-inimesed.

Esmaspäeval, mil meil oli plaan Malmösse minna, sadas hirmus palju vihma. Kuna mina aga teisipäeval ei oleks saanud Malmösse minna, sest mul oli kool ja õhtul ka rootsi keele kursus, siis ootasime kogu hommikupooliku kodus, et vihm järele jääks ja saaks ikka välja minna. Vihmas ei ole lhtsalt üldse äge olla. Kella kahe ajal läks ilm piisavalt normaalseks, kuigi uduvihma ikka sadas, et välja minna. Kiire 10-minutiline rongisõit ja Malmös me olimegi. Kõige pealt külastasime Malmö kaubanduskeskust Triangeln, mis on kesklinnast veidi eemal ja suur kaubanduskeskus. Kahjuks on ta ikka veel renoveerimisel, mistõttu on seal paljud poed kinni. Üldiselt ei olnud tegemist just maailma parima kaubanduskeskusega, sest seal oli näiliselt ainult koduasjadepoed ja söögikohad. Aga seal oli ka Build-a-bear pood, millest minu kaisukaru pärit on. Sellel põhjusel me ka seda poodi alati külastame, kui me selle lähedusse satume. See on hästi nunnu poeke, kus sa saad ise kaisukaru täis toppida ja ta saab kaasa ka sünnitunnistuse koos nime ja sünnipäeva ja kinkija nimega. Minu meelest on see hästi äge. Nüüd oli ka selle poe vallutanud Hello Kitty, aga õnneks Angry Birds’e (veel) ei olnud.

Triangelnist ostsime tegelikult vähe asju. Mina ostsin endale uue rattatule, sest eelmine tagatuli läks ilmselt kaduma siis, kui Viljari suur spordikott Klausi pakiraamil oli. Ma sain endale ka kevad-sügissaapad, mis võib-olla olid liiga ennatlik ost, sest siin on endiselt 12-14, harva ka 18 kraadi sooja. Aga eks näis. Lisaks ostsin ma veel natuke nänni TGR-ist. Aga nännisaajad näevad seda ise kohe varsti 🙂

Põhjus, miks me tegelikult Malmösse läksime, peidab ennast Gustav Adolfs torget’il. Seal on selline pisike poeke nimega Science Fiction Bokhandeln. Ja see on megaäge pood! Iga vähegi nohikliku inimese unistus. Kas sa oled endale kunagi tahtnud “Troonide mängu” vappe? Siin on need olemas. Aga Star Warsi raamatuid? Täiesti olemas. Doctor Who monopoli? Kõikvõimalikke Munchkini mänge? Gremlini nukke? Raamatusarju, millest sa kuulnudki pole? “Sõrmuste Isanda” Riski? Absoluutselt kõik on seal olemas. Selles poes lahkus minust päris palju raha, sest mul oli ju püha kohustus Viljarile sünnipäevakingitus teha. Pärast unistuste poe külastamist tegime väikese jalutuskäigu Malmö vanalinnas, aga kuna see vanalinn on väike ja me mõlemad seal käinud, siis piirdusimegi lühikese jalutuskäiguga. Rongisõit koju ja seejärel mõnus väsimus.

Teisipäeval oli minu hirmus grupitöö ja sel ajal lasin ma Viljari linna peale jalutama. Ilmselgelt oli see halb mõte, sest ta läks kohe Systembolagetisse õlut ostma. Aga tegelikult käis ta ka katedraalis ära, seega vähemalt sai ka põhivaatamisväärsusega tutvutud. Kellamängu küll ei kuulnud. Sel õhtul tegime me piparkooke! Kuna poes oli piparkoogitainas juba müügil, siis me ei saanud sellele ahvatlusele vastu panna. Väga naljakas oli küll oktoobris piparkooke teha ja piparkoogitainas on siin ka veidi magusam kui see, millega kodus harjunud olen, aga head olid nad ikkagi.

Kolmapäeval oli suhteliselt varajane äratus, sest rong läks juba 10:23 ja enne oli vaja veel mõned asjad kojuviimiseks osta. Piparkooke panin ka kaasa jäätisekarbiga. Rongijaama perroonil pidasin ma nii kaua ilma nutmata vastu, kuni rong liikuma hakkas. No ei lähe kergemaks see, hoolimata sellest, et juba nii mitmes kord tulla-minna on. Ja terve kolmapäevase päeva olin ma kodus, kurvastasin natuke ja sõin palju Eesti kommi.

Kes tahab mulle veel külla tulla?

Ema teab, kuidas asjad käivad :)

Veidi nalja kah siia.

Nanal on praegu tema ema külas. Täna ma hakkasin välja jooksma minema, kenasti jooksuriided seljas ja ühe jalaga uksest väljas, kui ma Nana ja ta emaga kokku põrkasin.

Nana ema: “Kas ta läheb jooksma?”

Nana: “Jaa, läheb küll.”

Nana ema: “Aga miks sina jooksmas ei käi?”

Nana vaatas ema päris mõrvarliku pilguga 🙂

Google’i maagia

Ma olen tükk aega lugenud inimeste postitusi teemal “mis sõnadega minu blogisse jõutakse”. Ja ma olen alati mõelnud, kust nad selle info saavad. Aga! Ma ei ole enam pimeduses! Ma leidsin ka selle maagilise koha, kust seda näha saab. Kahjuks mul väga palju nalja pakkuda ei ole, aga ma võin mõelda küll, miks inimesed võisid selle otsisõnaga siia jõuda.

Otsisõna nr 1: kuribarbie

Karta on, et mu kasutajanimi siiani toob. Miks keegi peaks seda otsima? Ma eeldan, et lootuses leida mu vana blogi. Ära otsi rohkem, aadress on kuribarbie.blogspot.com, aga kellelgi peale minu pole sealt mitte midagi leida. Naudi googeldamist hoopis toredamate sõnadega, näiteks hea variant oma elu tappa on Robot Unicorn Attack 🙂

Otsingusõna nr 2: IKEA voodipesu

Ma saan täitsa aru, et see sõna toob siia. IKEA voodipesu kohta võin öelda, et see on odav ja siiani peab vastu. Kahe kuu pärast võin update’i anda, kas endiselt on okei.

Otsingusõna nr 3: mõõtühikud Rootsis

Jah, need on imelikud. Vaata paar postitust allapoole.

Otsingusõna nr 4: sinustki lõikan end lahti

See on huvitav, kuidas nende sõnadega siia blogisse jõuab. Tegemist on reaga Doris Kareva luuletusest, mille ma paar aastat tagasi internetis luurates leidsin ja mis mulle kohe meeldima hakkas. Et edaspidi siia blogisse nende sõnadega jõudes ka midagi näidata oleks, siis:

Mossitus
Doris Kareva

tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust
küsid mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust

valede magusat prahti
tõsidus lõikab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll

NB! Kahjuks ma ei tea, kas ja kuidas selles luuletuses kirjavahemärkidega on, sest ma pole seda kunagi raamatus näinud. See versioon on internetist pärit.

“Minu Stockholm”: midagi tuttavat

Kuna Viljar läks täna ära (ta oli mul külas 6 päeva, kirjutan sellest järgmises postituses), siis oli mul KOHUTAV koduigatsus, kurbus ja üksiolemine. Pärast poolt päeva enesehaletsemist, kohutavates kogustes Eesti kommide söömist ja internetis luuramist, leidsin ma “Minu Stockholmi” raamatuarvustuse. Ja et emme mulle selle just saatis (järgmise külalisega palun saata “Minu Kopenhaagen” :)), tundus just õige võtta kätte üle kahe kuu eestikeelne raamat ja paar tundi lugemisele pühendada.

Mulle pakkus see raamat päris palju äratundmisrõõmu. Fika, lagom ja kaneelisaiapäev, näiteks. Naljakas oli minu meelest eestindatud sõna “fiikama”. Rootsis on fika nimelt kasutusel nii tegu- kui ka nimisõnana, niimoodi eestindatult oli see hästi naljakas. Aga oluline on ta sellegipoolest. Osa asju on minu jaoks ka veel muidugi tundmatud, mis raamatus mainitud sai, näiteks mädasilk ja rootslaste pealekaebamise lembus. Kuid suurel osal olen ka mina raamatus välja toodud tähelepanekud teinud. Selles mõttes oli tegemist vist pealiskaudse raamatuga, sest minu kaks kuud siinolemist ei ole kindlasti võrreldavad 25 aastaga, mis raamatu autor on Stockholmis veetnud, kuid enamus väljatoodud kultuurierinevustest on ka minu poolt täheldatud.

Raamatu lõpupoole lööb välja ka see, et autori näol on tegemist giidiga. Mul oli vahepeal juba tunne, et peatükk “Stockholm iga ilmaga” ei saagi otsa, üha jätkuvad soovitused mida näha ja teha. See oli tõsiselt tüütu lugemine minu jaoks. Võib-olla mõne teise jaoks on see just huvitav, aga mina ootasin selle peatüki lõppu kogu selle peatüki vältel.

Autori lugu on alguses hästi huvitav ja kindlasti põnev lugemine neile, kellel ka Nõukogude Liidust mälestusi. Minul neid ei ole, seega mul oli seda võrrelda vaid jutust kuulduga, aga oma mälestustega võrrelda oleks seda kindlasti eredam.

Kokkuvõttes oli tegemist kena kahetunni-lugemisega. Rootslastele meeldiks, täpselt lagom- ei liiga palju, ei liiga vähe.

Õhtusöögipidu

Et te ikka kõik oleksite arvamusel, et ma siin midagi mõistlikku ei tee ja ainult peol käin, siis kirjutan eileõhtusest õhtusöögist kursaõe Diana juures. Üks kord elus mul vedas, sest Diana elab minu juurest umbes viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ja mitte linna põhjaosas, kus tavaliselt kõik peod toimuvad. Peo idee oli see, et igaüks teeb midagi süüa ja võtab selle kaasa, soovituslikult oma riigile omast. Ma muidugi kolossaalselt feilisin selles oma riigile omases kategoorias, sest ma otsustasin teha kana-makaroni salatit, mitte näiteks kama või kiluvõileibu. Teised olid aga rohkem oma ülesannete kõrgusel ja kõik asjad olid väga maitsvad ka. Mida siis inimesed pakkusid?
Peoperenaine Diana on pärit Kolumbiast ja temal oli lihtne- empanadas ja guacamole. Emapanadas on põhimõtteliselt nagu pisikesed lihapirukad ja guacamole on avokaado-tomati-kurgi kaste, mis on küllaltki vürtsikas. Emapanadas on toit, mis on omane enam-vähem kogu Lõuna-Ameerikale.
Sakslasest kursavend Simon esitles meile Lõuna-Saksamaa varianti kartulisalatist. Ausõna, mitte ühestki teisest toidust ei ole võimalik teha nii palju erinevaid variante, kui kartulisalatist! Kui Eesti kartulisalat on paljude koostisosadega ja hapukoore-majoneesi kastmes, siis Rootsi oma on lihtsalt suured kartulitükid ja hapukoor peale valatud, siis Lõuna-Saksamaa variant on suured kartulitükid sibulaga ja äädikakastmes. Ma pean tunnistama, et ma ikkagi eelistan Eesti varianti, kuigi see Saksamaa oma oli ka täiesti söödav.

Kõige suurema esindusega oli väljas Kreeka, sest kohal oli lausa kolm kreeklast. Minu korterikaaslane Georg pakkus grillitud haloumit, mis meenutab veidi sõira, aga on soolasem. Ja äärmiselt maitsev, aga minule kui juustusõbrale ei pea seda ütlema. Lisaks oli veel ka kreeka salatit, mis sisaldas endas fetat. Ülihea lihtsalt!

Venelanna Irina pakkus mulle igati tuttavaid salatikorvikesi. Salat ise oli selline, mida mina varem ei olnud söönud. Ta ütles, et see on väga venelaslik salat, millega ei saa puusse panna. Nimeks on sellel olivje ja maitselt oli ta hea, kuigi liiga tilline minu jaoks.

Poolakast kursaõde Karolina tõi meile oma ema tehtud hoidiseid. Hapukurgid olid nagu hapukurgid ikka, aga tuleb välja, et nad panevad enam-vähem kõike purki, sest Karolina tõi ka peeti, paprikat ja sibulat. Lisaks ka pudeli Poola viina. Mina eriti ei armasta äädikaga tehtud hoidiseid, seega jäi enamus neist mul maitsmata.

Ja ega ilma magustoiduta ju läbi ei saa. Selle eest hoolitsesid Šoti tüdruk Nicola ja brasiillanna Ingrid. Nicola tegi tüüpilist šoti magustoitu shortbreadi. Põhimõtteliselt on tegemist võiküpsisega. Ja kui keegi mind vähegi teab, siis ta teab, et mu lemmikasi maailmas on võiküpsis. Isetehtud ja eriti võine ja suhkrune, täielik taevas 🙂 Ingrid tegi šokolaadi-kondenspiima maiuseid. Need olid ka maitsvad, aga arusaadavatel põhjustel väga rammusad, seega neid üle ühe-kahe süüa ei jõudnud.

Minusuguseid lati alt läbijooksjaid oli ka paar tükki ja seetõttu oli meie õhtusöögilaual ka bruchettad, või tegelikult tomati-juustu soojad võileivad, pasta lihaga ja isegi tavalised grillvorstid.

Lisaks söömisele sai ka niisama juttu rääkida ja lõpu poole isegi natukene tantsida. Ma avastasin, et Nicola armastab ka Biffy Clyrot ja siis me üritasime ka teisi inimesi Šoti roki alal harida, aga keegi väga ei tahtnud targaks saada 🙂 Samuti pidasin ma Mariga (Panamast pärit tüdruk) maha pika vestluse Ricky Martini teemal. Kella kahe paiku rullusin lõpuks koju ja alles kell 16 hakkasin tundma, et võiks midagi süüa.1385377_10152252569429307_1458770215_n

Pildid siia juurde arusaadavatel põhjustel toidust 🙂

Väitlusklubi

Sõbrad, mul on uus hobi!

Arvestades seda, et mul on pidev lobapidamatus ja teemad, millest rääkida, ei saa kunagi otsa, on väitlemine täiesti loogiline harrastus minu jaoks. Ma olen tegelikult mõelnud sellest, et ma peaksin väitlema asuma, juba ammu, aga elu on tahtnud teisiti. Nüüd lõpuks on mul aga võimalus ka väitlemisega tegeleda, sest siin on olemas väitlusklubi- Lund Debate Society. Väitlusklubi on asutatud neli aastat tagasi ja on olnud siiani äärmiselt edukas erinevatel väitlusvõistlustel, näiteks on praegused Euroopa meistrid just Lundist. Ja maailmameistrivõistlustel jõuti eelmisel aastal poolfinaali, eks sel aastal proovitakse seda tulemust ületada.

Oma kuuajase väitlemisharrastuse juures olen ma juba kaks korda ka väidelnud. Üks kord oli teemaks laste iludusvõistlused, mille poolt ma pidin olema ja teine kord oli minu ülesandeks veenda publikut, et Obama on olnud hea president. Ma pean tunnistama, et kumbki neist ülesannetest ei olnud väga lihtne, sest väitluskogemus on mul ju teadupärast null ja inglise keeles avalikult esinema ma pole ka just liiga palju pidanud.

Esimest korda kui ma rääkima pidin laste iludusvõistlustest, siis ma suutsin seitsmest ettenähtud minutist ära täita vaid viis minutit ja sedagi kaks korda täiesti kinni kiiludes ja kohutavaid tobedusi öeldes. Aga pole hullu, järgmisel korral paremini. Järgmisel korral sai minust Obama fänn number üks ja pärast sellele tagasi vaadates on see kohutaval kombel naljakas. Aga siis läks juba paremini, suutsin kõik seitse minutit ära täita ja enam väga kinni ei kiilunud.

Kahjuks algavad mul nüüd teisipäeviti rootsi keele kursused, seega ma saan vaid väitlust jälgida, kuid ka see aitab kaasa, ma loodan. Pilte ei ole, saate ilma ka hakkama 🙂

Sittning

Eelmisel reedel oli meie mentorgrupil kavas sittning. Sittning kujutab endast kolmekäigulist õhtusööki ühes nationis ja pärast võimalust sama nationi klubis pidutseda. Ja selle komplekti hind on 140 SEK-i (u 16 EUR). Enne sittningut aga on vaja ju ka eelpidu pidada ja selle tõttu, et sittning juba kell pool kaheksa algab, on eelpeo algus hirmuäratavalt varajane- kell viis. See on üks siinse elu eripärasid- peod algavad vara ja lõppevad vara, sest nationide klubid pannakse kell 2 kinni. Olen kuulnud, et kõige kauem lahti olev koht pannakse kell kolm kinni. Eestis pole pidu sel ajal veel kuumgi, kui kasutada Erki Otsmani väljendit. Noh, olgu, mis siis ikka, kell neli päeval tuleb asuda klubimeiki tegema, sest loomulikult on kõik peod linna põhjaosas ja mina elan lõunas. Imelik on küll, sest tegelikult meik, millega sa klubisse lähed ei ole selline, millega kell neli päeval toidupoodi minna.

Eelpidu tähendas lihtsalt ühes koridoriköögis tsillimist ja paari õlle joomist. Jah, ma olen Rootsis õlut jooma hakanud. Miks? Sest siider on nii kohutavalt magus siin, et seda ei ole võimalik juua. See on nagu siirup, milles võib-olla on natukene alkoholi. Õõh, pole eriti meeldiv kogemus. Nii ma olengi enamasti joonud lahjat õlut, sest seda on lihtne supermarketist osta ja kuna sellel ei ole eriti õlle maitset. Ma tean, et see tegelikult käib täielikult õllesõprade ajude pihta, aga mulle ei meeldi humalamaitse õlle juures.

Lihtne osta on väga oluline argument, sest Rootsi alkoholipoliitika on päris range. Esiteks ei tohi üle 3,5% kangusega alkoholi tavalistes poodides müüa. Kui on soov osta midagi, milles tegelikult ka alkoholi on, tuleb seda sammud Systembolagetisse. Systembolaget on Rootsi riigi alkoholimonopol. Lundis on Systembolageti poode kolm ja nende lahtiolekuajad on väga piiratud, näiteks pühapäeviti on nad täiesti kinni, laupäeviti sulgevad uksed juba kell kaks ja tööpäevadel kell 20. Seega ei ole üldse põhjust viriseda Eesti öise alkoholimüügikeelu üle 🙂 Ja alkoholihinnad on siin ka üle mõistuse kõrged!

Pärast eelpidu läksime kõik Hallands nationisse ja sittning võis alata. Meie mentorgrupid olid valinud teemaks kollase ja seega pidid kõik kandma kollast. Mina soetasin endale selleks puhuks kollase kleidi, loomulikult kõigi eestlaste lemmikpoest H&M-ist ja uskumatult odava hinnaga, 50 SEK-iga (5.70 EUR). Sittningu alguses said kõik klaasi vahuveini ja seejärel tuli leida oma koht ja oodata sööki. Eelnevalt kuulsin ma kursavennalt, et sittning on rohkem laulmine ja joomine kui söömine ja tegelikult nii oligi, sest toit oli kehv. Jah, ma saan aru, et toiduvalmistamisega tegelesid nationi liikmed, kes ei ole professionaalsed kokad. Esimese käiguna pakuti seenesuppi, mis maitselt oli hea, aga see oli külm. Teiseks käigus oli mandlitega kartulipuder, salat, veiseliha ja kõrvitsapüree. Kartulipuder oli külm, salat oli lihtsalt paar rukola lehekest taldrikule visatud ja kõrvitsapüree oli samuti leige. Kõrvitsapüreesse oli isegi maitseaineid pandud, mis on siin ime! Magustoiduks oli eksootiline porgandikook, mis muidu oli hea, aga hirmus kuiv. Seega sööma ei tasu sittningule minna.

Aga laulma ja niisama aega veetma võib küll minna. Tuleb välja, et ka rootslased on laulurahvas ja neil on päris palju joogilaule. Üks neist oli “Mu mütsil on kolm nurka” viisil, aga rääkis Jägermeistrist. Teine sisaldas numbrite lugemist, milles mina kohe kindlasti järge pidada ei suutnud. Ja kõige tuntum rootslaste joogilaul “Lambo”, mida pidid rootslased igal korral laulma, hoolimata sellest, et joogilaulude laulikus on üle 200 erineva laulu.

Lisaks laulmisele olid ka muud tegevused, näiteks oli laudkondade vahel võistlus, kes suudab kõige kauem ja valjemini vastu lauda taguda. Samuti oli vaja pidada kõnesid ja laulda sünnipäevalaulu. Kuigi tegemist oli rahvusvahelise sittninguga, oli siiski enamus jutust rootsi keeles ja seega ma sellest aru ei saanud. Pärast sittningu lõppu suundusime allkorrusel peetavasse ööklubisse, kus ma seekord kuni tulede põlema panemiseni tantsisin.

Sel reedel juba Eesti disko, eks näis, mida see endast kujutab 🙂

Ja pilt minust mu uues kollases kleidis, sest rohkem pilte ma sellel õhtul ei teinud 🙂IMAG0940

Rootsi elu eripärad: mõõtühikud

Kõik teavad, et inglased-ameeriklased ei tunnista normaalseid mõõtühikuid, aga tuleb välja, et ka Rootsis on erinevad ja mujal mittekasutatavaid mõõtühikuid. Olgu, Eestis on ka, aga millal sina viimati midagi küünardes mõõtsid? Ilma pikema jututa, imelikud mõõtühikud:

Miil- mitte 1,6 kilomeetrit, vaid hoopis 10 kilomeetrit. Kui ma küsisin rootslaselt, miks selline mõõtühik vajalik on, ütles ta, et palju mugavam on ju öelda 25 miili kui 250 kilomeetrit. Midaiganes, igal juhul veider. Ja selline 10-kilomeetri miil on neil kasutusel aastast 1889, enne seda oli neil miili pikkuseks 10,69 kilomeetrit. Vähemalt tegid nad arvutamise veidi lihtsamaks selle uue miiliga 🙂

Hg ehk hectogramm- tegelikkuses tähendab see 100 grammi ja sellises mõõtühikus mõõdetakse siin näiteks pähkleid, komme, juustu, oliive. Alguses ma ei saanud sellest aru, eriti, kui silt on kirjutatud käsikirjas, siis võivad h ja k üsna sarnased olla. Alles siis, kui üks sakslane rääkis, et pähklid on siin kallid ja mina omaette mõtlesin, et 13 SEK-i kilo ei ole ju palju, sest ma olin näinud silte, millel minu arust oli 13.- kg. No tegelikult oli see see salapärane hg ja alla 2 euro kilo pähklite eest on ka täiesti jaburalt odav. Nüüd ma siis tean ja olen targem.