Käisin peol

Neljapäeval toimus siin mingisugune taaskasutamise ja muidu ökostumise konverents, mille lõpetuseks korraldati pidu, mis pidi endas ühendama kunsti, jooke, pidu ja kõige lahedamaid inimesi linnas. Vaatasin Facebookist järele, et päris mitu päris lahedat tuttavat läheb sinna peole ja otsustasin ka ise kunstipidu väisata. Pidu iseenesest pidi hakkama kell kuus ja ma mõtlesin, et kell kuus küll keegi kohal pole, et ma pigem rihin umbes kella seitsmeks kohale jõuda. Kuna see pidu oli linna teises otsas, mis tähendab umbes 30 minutit rahulikku rattasõitu ja tuleb arvestada ka võimalusega, et ära eksid või et GPS sind võssa juhatab, siis hakkasin ma natuke pärast kella kuut minema. Ma ei eksinud ära ja GPS mind võssa ka ei juhatanud ja seega olin ma juba kell 18:40 kohal. Ja peale minu oli seal veel umbes 20 inimest, kellest pooled olid pensionieelikud. Okei, ehk läheb see pidu lahedamaks. Ja süüa sai seal ka, seega otsustasin ma jääda. Selleks, et mitte päris üksi ja õnnetu olla, oli mul vaja leida keegi, kellega rääkida. Ma nägin üht tüdrukut, kellega ma olin põgusalt rääkinud ja kuna ta oli ka teisipäeval väitlusklubis käinud, sai temast minu uus parim sõber 🙂

Vaikselt hakkas inimesi juurde tulema ja tekkis veel inimesi, keda ma kuskil näinud olin. See on siinelamise võlu ja valu: sa näed inimest kuskil ja hiljem ei tule sul meelde, kust sa teda tead või mis ta nimi on. Niimoodi võib päris piinlikku olukorda sattuda. Õnneks seekord minuga seda ei juhtunud. Inimesi hakkas üha rohkem ja rohkem tulema ja DJ mängis kahtlast klubimuusikat. Kunsti sellel peol oli nii palju, et DJ ees põrandal olid vanad rattasisekummid, mille kellegi kahtlemata kunstiline käsi oli ringi seadnud. Samuti rippusid laest alla IKEA lambid, mis olid lausa kahtlaselt madalal (u 150cm kõrgusel) Veits veider oli, aga olgu.

Tavalisest peost eristas seda ka see, et korraldajad sundisid peoosalisi mänge mängima ja üksteisega tutvuma. Niimoodi õnnestus mul ühe rootslasega päris kaua rääkida ja kahe tüdrukuga, kellest üks oli Uus-Meremaalt ja tegemas oma doktorikraadi majanduses ning teine kuskilt mujalt aga ka majandusteadlane. Siis jõudsid peole ka inimesed, keda ma päriselt teadsin, minu mentorgrupikaaslased ja üks mu kursavend. Selleks ajaks olid inimesed juba tasuta alkoholist küllaltki rõõmsaks saanud ja halb klubimuusika ei tundunud enam nii halb ja seega oli aeg vallutada tantsupõrand.

Tantsupõranda vallutamise käigus juhtus naljakas lugu. Minu kõrval oli tüdruk, kes ühel hetkel tutvustas ennast lätlasena. Nime mul kinni püüda ei õnnestunud. Ta tutvustas ennast ka teisel pool tema kõrval olevale tütarlapsele, kes osutus Leedust pärit Svetlanaks. Ja niimoodi olidki Balti riigid kõik esindatud ja isegi õiges geograafilises järjestuses 🙂

Kell 23 sai pidu läbi ja kõik asutasid end koduteele. Pidasime plaani ka äkki nationisse minna, kuid otsustasime selle kahjuks, sest kell oli juba 23 ja kui sa jõuad nationisse ja ootad kuni tunnikese järjekorras ja klubi pannakse juba kell 2 kinni, ei ole see seda väärt. Lisaargumendiks edasipidutsemise vastu oli see, et juba järgmisel päeval oli plaanis koridoripidu, kuhu kõigil plaanis minna oli. Sellest, mis on koridoripidu, kirjutan juba järgmises postituses. Võttes eeltoodut arvesse, tuligi kodutee jalge alla võtta. Südaööks olin kenasti kodus, lugesin veel natukene raamatut ja reisisin unemaale.

Paar pildikest ka.

Pilt 1IMAG0909 IMAG0903 IMAG0905 IMAG0906: Balti riikide esindajad

Pilt 2: Kunst peol

Pilt 3: DJ ja kunst

Pilt 4: IKEA lambid, mis näevad välja nagu herilasepesad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s