Akadeemiline veerandtund ja akadeemiline kultuur

Ma olin sõnapaari “akadeemiline veerandtund” ka varem kuulnud, kuid pean tunnistama, et seda, mida see tähendab ma küll ei teadnud. Nüüd ma tean ja ma tõeliselt jälestan seda kontseptsiooni. Selleks, et need inimesed, kes ei tea, mida akadeemiline veerandtund tähendab, seletan: akadeemiline veerandtund tähendab seda, et kui on öeldud, et loeng algab kell 10, siis tegelikult algab see kell 10:15. Põhimõtteliselt annab see inimestele võimaluse veerand tundi hiljaks jääda. Minusuguse eestlasest kellanatsi jaoks on see kohutavalt närviajav idee. Kui te alustate asjaga kell 10:15, siis öelgegi, et see algab kell 10:15 ja alustage kell 10:15, mitte ärge öelge, et see algab kell 10, kuigi tegelikult enne veerandtunni möödumist mitte midagi ei toimu.

Akadeemilise veerandtunni idee peituvat ammuses ajas, kui inimestel veel käekellasid ja mobiiltelefone polnud ehk puudus võimalus teada, palju kell on. Selleks aga olid olemas kirkud-katedraalid, mis igal pool- ja täistunnil kella lõid. Kuuldes kirikukellade helisemist teadis üliõpilane seega, et tal on veerand tundi, et loengusse jõuda. Kuidas nad küll sisetunde järgi seda veerandtundi hindasid, on minu jaoks müstika, aga ilmselt olid sisemised kellad siis täpsemad.

Praegu aga sellist põhjendust enam ei eksisteeri ja akadeemilise veerandtunni kasutamine on täiesti mõttetu minu arust. Eriti sellepärast, et väljaspool ülikooli pidi ka rootslased kellanatsid olema ja hilinemist mitte sallima. Traditsioonid või lihtsalt rumalus, mine võta kinni 🙂

Akadeemiline kultuur on siin ka teistmoodi. Kuigi võiks mõelda, et oleme nii lähedal, mis siin nii erinevat saab olla. Aga siiski on. Esiteks, on siin meeletuks südameasjaks võetud plagiaat. Olgu, plagieerimine kui probleem on ka Eestis tõusnud ülikoolide huviorbiiti, aga siiski mitte samas mahus kui siin. Ma olen oma siinoldud aja jooksul pidanud kuulama kokku kolm tundi loengut sellest, kuidas plagiaat on halb, neil on selle avastamiseks programm olemas ja kuidas plagieerimine võib lõppeda õppetööst kõrvaldamisega. Ja neid juhtumeid, et keegi kõrvaldatakse õppetööst, on siin igal aastal 4-5. Ma ei tea, kas siis inimesed on ettevaatamatud või tõesti on rahvusvahelistumise tagajärg selline, et mõned inimesed ei oska kirjutada. Minu loogika ütleb, et magistritasemel õppurid on ju juba ühe kraadiga maha saanud ja peaksid suutma kirjutada ja plagiaati vältida, aga ju siis mitte.

Teiseks on siin erinev see, et õppejõude tuleb kutsuda nende eesnimega. Mina olen harjunud teisiti, aga see pidi olema rootslaste viis näidata, et hierarhiat ei ole. Hierarhia-vastased on nad siin tõesti väga, isegi Eurovisionil tehti nalju selle kohta. No eks ma vaikselt siis harjun, et ma pean üht Euroopa Liidu õiguse kõige sügavamalt uurinud meest lihtsalt Xavieriks kutsuma, mitte professoriks.

Loengud on siin ka teistmoodi, Eesti mõttes on tegemist pigem seminaridega. Igaüks võib suvalisel ajal midagi õppejõult küsida, kui midagi arusaamatuks jäi ja õppejõud esitab ka kogu auditooriumile küsimusi, millele keegi vastab pärast 10 sekundilist pausi. Selleks aga, et saaks korralikult seminar-loengus kaasa lüüa, tuleb end kodus selleks ette valmistada. Selleks on ette antud lugemisnimekiri, kus vastavalt teemadele lugeda tuleb. Mul on olnud üks loeng, milleks ma pidin lugema 300 lk-d materjali, kuid see oli erandlik, enamasti on olnud ikka hoomatav hulk. Seda lähenemist, et kodus tuleb ette lugeda, üritas ka mõni mu kodune õppejõud juurutada, kuid minu hinnangul küllaltki edutult. Kui ma üks kord pärimisõiguse jaoks ette lugesin, oli mul kolm tundi loengus lihtsalt tavalisest veel igavam olla, sest õppejõud rääkis täpselt seda, mida ma lugenud olin. Kui ma siin aga loen ette, siis jah, räägitakse samal teemal, aga mitte täpselt sama teksti, kui lugemismaterjalides on. Näiteid tuuakse väga palju ja mitte ainult õigusalalt, üks mu õppejõud võrdleb erinevaid lepinguõiguse konstruktsioone pidevalt oma eksabikaasadega ja see on küllaltki humoorikas.

Teiseks erinevuseks on see, et aineid ja seega ka loenguid on vähe. Aineid on mul hetkel käsil kolm ja kokku annavad nad mulle 18 EAP-i, aga need 18 EAP-i tuleb välja teenida 10 nädalaga. Nimelt on siin semester jagatud kaheks osaks ja esimese osa lõpus on kohe ka eksamid. Loenguid on loomulikult kolme aine peale oluliselt vähem kui näiteks 9 aine peale, seega on kaks loengut päevas pigem ebatavaline kui tavaline. Samas kõige rohkem loenguid Eestis oli mul vist viis päevas.Semestri teisel poolel on mul aga ainult üks aine ja see, kui palju loenguid siis on, peaks selguma oktoobri alguseks.

Samuti on loengu ülesehitus teine. Eestis oli täiesti tavaline, et lasime poolteist tundi loengut järjest ja kui õppejõul oli topeltloeng, aga teisest loengust vajas ta ainult mingit osa, siis lasime ilma pausita, kuni jutt otsa sai. Siin aga näiteks juhul, kui loeng on kella kümnest kaheteistkümneni, siis esiteks algab loeng veerand üksteist ja teiseks on kell üksteist ette nähtud veerand tundi pausi. Seega, olgugi et tunniplaan ütleb, et loeng on kaks tundi, mahub sinna sisse tegelikkuses ainult poolteist tundi loengut. Ühelt poolt on see hea, et iga 45 minuti järel on paus, sest nii suudab paremini keskenduda. Teisest küljest aga juhul, kui on tegemist keerulisema teemaga, võib esmane arusaam alles pärast 45 minutit tekkida ja siis peab juba pausile minema.

Edasised teemad: grillimine ja saun ning spordipäev ja tobedad sportmängud, Lundi katedraali külastus ehk vaatamisväärsustega tutvumine tehtud

Pilt: Lundi katedraali kell, mis on süüdi akadeemilises veerandtunnis ja pärineb aastast 1200 midagi.

IMAG0889

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s