Ekskursioonid Lõuna-Rootsis

Jälle üks lubatud postitus tulemas, ekskurseerimisest oma uue kodu ümbruses.

Ühelgi väljareklaamitud ekskursioonil ma osaleda ei saanud, sest neile olid piletid välja müüdud, kui mina Lundi jõudsin. Sellest pole aga hullu, sest omajagu eksursioone on siin aset leidnud niigi.

Esimene väljasõit viis mind Lommasse (hääldada tuleb Lumma). Lomma on rannalinn, mis asub Lundist 10 km eemal. Linn iseenesest on veel pisem kui Lund ja rand näeb välja nagu Stroomi rand- lõputu liiv ja sügavaks ei lähe. Selle väljasõidu võtsin ette sellepärast, et meil on siin uutele tudengitele mentorgrupid ja minu mentorgrupp korraldas selle väljasõidu. Osalus sellel väljasõidul oli meeletult väike, grupis olevast 40-st inimesest oli kohal 5. Kaks neist olid mentorid ja uute tudengite esindus oli mina, Austraaliast Brisbane’ist Rootsi Erasmusele tulnud Gary ja Tšehhi tüdruk Iva. Meie rootslastest mentorid käisid ka ujumas, kuid minu jalad ütlesid, et vesi on umbes 17 kraadi ja ujuma see just väga ei kutsunud. Lommas käisimegi me ainult ranna pärast, ega muud seal vist teha ei olegi. Linn ise nägi natuke välja nagu Pärnu ja ilmselt on talveajal sama väljasurnud ka. Rannas mängisime võrkpalli ja tegime esimese tutvuse rootslaste lemmikaajaviite- fikaga. Fika tähendab kohvipausi ja neid meeldib rootslastele pidada ajast ja kohast hoolimata. Kõige tavalisem fika on kohv ja kaneelisai. Kaneelisaiu, muide, saab siin praktiliselt igalt poolt. Seda, kuidas nad nii palju kohvi juua suudavad, ma endiselt ei taipa. Ka töö juures peetakse fikat ja seda lausa kaks korda päevas, lisaks lõunasöögile. Ja räägitakse, et eestlaste tööjõudlus on madal….

Teisele ekskursioonile ajendas mind vajadus. Nimelt vajadus voodipesu järele. Mul ei olnud siin voodipesu ja kui ma käisin Ahlensis voodipesu vaatamas, pidi mu süda seisma jääma neid hindu nähes. Tekikotist ja padjapüürist koosnev komplekt maksis 299 SEK (u 35 EUR), lina 199 SEK (u 23 EUR). Ja tegu oli puuvillast, mitte satiinist voodipesuga. Õnneks on aga olemas kõigi imede maa IKEA. Ning seda ainult 25 km kaugusel! Nii ma siis oma rattakesega, kelle nimi on Klaus, Malmö poole teele asusingi. Tee Malmösse on hea, kogu tee vältel saab sõita rattateel, mis on põhimaanteest natukene eemal ja seega ei ole seal ka nii palju autosid. Lisaks saab sõita läbi pisikeste asulate, millel on küllaltki tobedad nimed. Malmösse sissesõit on aga täiesti märkamatu, lihtsalt linn algab, ilma mingi sildita ega arusaamiseta ,et nüüd oled Rootsi suuruselt kolmandas linnas. IKEA asub aga Malmö teises servas, seega pidin ma ette võtma ka linnaekskursiooni läbi Malmö. Õnneks oli mul sellel teel kaaslaseks ja abimeheks GPS. Malmö tundus nagu veidike suurem versioon Lundist. Ikka igal pool rattateed ja punastest tellistest majad. Malmö, hoolimata sellest, et tegemist on suuremat sorti linnaga, ei tundunud üldse suur olevat. Tallinnas on ikka suurlinna tunnet rohkem, kõrged majad ja ärihooned, lausa kvartalid. Malmö oli aga kuidagi uimane ja rahulik. IKEA selle eest oli aga seiklus omaette. Parkisin oma ratta ära ja asusin seda imedemaad avastama. Esiteks ei leidnud ma sissepääsu poodi üles, põrutasin kohe eskalaatoriga kolmandale korrusele. Siis taipasin, et asi pole õige ja naasin teisele korrusele. Sissepääs IKEA-sse on äärmiselt väike, justnagu kodu-Maximasse ja ära peidetud seinte vahele. Ükskord sees olles aga pääsu enam ei ole, sa pead läbi käima kõik sektsioonid ja ostma igalt poolt võimalikult palju. Mul oli missioon leida voodipesu ja riidepuud. Selleks aga pidin ma tiirutama läbi korvide osakonna, karpide väljapaneku, lambid, kardinad, nipsasjakesed…. Aga õiges kohas olles on suhteliselt lihtne otsitav üles leida. Ma soetasin endale kaks komplekti oranzitriibulist voodipesu, mis ei oleks ehk mu esimene eelistus, aga sobib mu toa kardinatega ja magamiseks kõlbab küll. Lisaks soetasin endale ka kaks voodilina ja 12 riidepuud, makstes kõige eest kokku 177 SEK-i (u 20 EUR). IKEA-s, nagu igas normaalses poes, on ka ekspresskassad. Aga kui ekspresskassa Selveris tähendab kuni 5 eset, siis IKEA-s tähendab see kuni 15 eset. Lisaks ei ole ekspresskassas kassiiri, vaid tuleb ise asjad läbi piiksutada. Ma loomulikult ei osanud seda kasutada ja abistav müüja vaatas mind päris hämmastunud pilguga, kui ma ütlesin, et ma pole seda varem kasutanud. Selle peale küsis ta minult, kas mul ikka pangakaart on. Iseteeninduskassas sularahaga maksta ei saa. Lõpuks sain siiski edukalt hakkama ja oma tavaariga IKEA-st välja. Aga see pole veel kõik! Lisaks on ka IKEA toidupood. Otsustasin, et pärast sellist väsitavat päeva olen ma paar maiust ära teeninud. Ostsin preemiaks ühe paki “punchrullar” ja ühe paki “kakaobollar” maiuseid. Tegemist on kaerasisuga maiustega, esimesed on kaetud martsipani ja šokolaadiga ja teised kakao ja kookoshelvestega. Maitsvad on mõlemad. Ja siis asusingi tagasiteele. Loomulikult sai mu sõber telefon tagasiteel tühjaks, nii et läbi Malmö tagasi orienteerusin ma mälu järgi ja tuul oli ka vastu kogu tagasitee. Umbes 2 kilomeetrit enne Lundi jõudmist trehvasin ma tee peal teise jalgratturiga, kes ka teed Lundi otsis. Õnnelikult leidsime oma tee Lundi ja kodus olin ma äärmiselt rahul iseenda ja IKEA-ga. Tegin teed ja sõin oma maiustusi 🙂

Kolmas ekskursioon oli õigusteaduskonna poolt korraldatud. Ikka selleks, et me oma tulevasi kaasõpilasi paremini tundma saaksime. Selleks viidi meid umbes 60 km linnast välja metsa. Loomulikult tuli kohe kohale jõudes maha pidada fika. See koht, kuhu meid viidi, nägi välja nagu Kääbikla, pisikesed majad ja ümmargused aknad. Ja fikaks pakuti meile loomulikult kaneelisaiu, mis olid just ahjust tulnud ja imehead. Kaneelisaiade puhul oli naljakas see, et need olid muffinivormides. Ei tea, miks, sest kaneelirullil ei ole kalduvust laiali vajuda. Pärast kohustuslikku fikat oli aeg oma kolleege tundma õppida orienteerumisel. Orienteerumine tähendas tegelikult matkaraja läbimist ja küsimustele vastamist. Küsimusi oli erinevaid, enamus neid puudutas Rootsit. Näiteks tean ma nüüd, et Rootsi kõige populaarsemad lapsenimed aastal 2012 olid Maja ja Fredrik. Orienteerumas olime me tiimides, minul oli õnn olla viimases tiimis numbriga 13. Seega nägime me kõiki teisi tiime ja nende ahhetusi-ohhetusi sel teemal, kui ilus loodus on. Noh, minu arust oli tegemist täiesti suvalise metsaga. Olgu, oli oja ja olid lehmad-lambad ja isegi hobused. Aga midagi ektrailusat selles küll ei olnud, nagu maal oleks metsas jalutanud. Lisaks suutsid paar tiimi ka ära eksida ja selle tõttu pidi üks teaduskonna inimestest mitu korda edasi-tagasi jooksma. Lõpuks said aga kõik kenasti metsast välja. Kahjuks ma selle koha nime ei tea, kus me käisime, aga tegemist oli loodusreservaadiga, mis peaks tähendama sisuliselt sama, mis rahvuspark. Pärast orienteerumist sai kogeda veel üht rootslaste lemmiktegevust- grillimist. Võin öelda, et Rootsi sinep tõesti sarnaneb pigem õunamoosile kui sinepile.

Järgmiseks: Grillipidu ja Rootsi saun, jalgpalli kolmas liiga, akadeemiline veerandtund ja miks ma seda vihkan.

Pildid ka:

Pilt 1: Kääbikla

Pilt 2: “Ilus loodus” aka suvaline mets

Pilt 3: Kääbikla 2

Pilt 4: Lomma rand

Pilt 5: Lomma rand 2

ImageImageImageImageImage

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s