Kulturnatten

Haha, tüng! Ei saagi veel vingu ja hala lugeda!

Et te ei arvaks, et ma ainult peol käin, siis kirjutan ka kultuurist veidi. Eelmisel laupäeval toimus siin selline üritus nagu Kulturnatten, mis tõlkes peaks tähendama kultuuriõhtut. Iseenesest oli tegemist Muuseumiöö ja Teadlaste öö hübriidiga, sest tehti füüsika- ja keemiakatseid ja muuseumides sai ka käia. Lisaks toimusid tänavatel kontserdid ja mitte ainult smooth jazz, vaid ka täiesti korralik heavy metal oli esindatud. Kultuuri käisin sisse imemas oma kurskaaslaste Kärdi (eestlane) ja Josefinega (rootslane), kes oli kaasa võtnud oma kaks rootslasest sõpra. Meie kultuursus väljendus selles, et vaatasime kontserti Stortorgetil (põhimõtteliselt Raekoja plats, lihtsalt oluliselt pisem). Hiljem läksime käisime ka ajaloomuuseumis. Öelda, et see oli põnev, oleks liialdamine. Potikillud, parmupillid, sõled ja muu selline kraam. Aga õnneks oli seal ka moefotode näitus, mis oli tõesti hea. Kahjuks ma olen piisavalt rumal, et mitte pilti teha ega ka fotograafi nime meelde jätta. Igal juhul oli ta kuulus, pildid olid olnud Vogues ja muudes ilmakuulsates ajakirjades. Ja kuigi minu moefotodega kokkupuutumine jääb vaid “Ameerika supermodelli” tasemele, oli neid põnev vaadata ja isegi mina sain aru, et pildid on head.

Pärast muuseumiskäiku tegime ülikooli peahoone ees asuvast asjast pilti ja ronisime ka ise müürile, et kaunist ufopilti saada. Ja ülikooli peahoones käisime ka. Imetlesime oma ülikooli aulat ja kuulasime natukene rootsikeelset juttu, millest mina midagi aru ei saanud 🙂 Tegin paar pilti ka, aga eriti ei saanud aru, kas tegemist on ilusa aulaga või mitte, sest kõikjal oli värviline valgus. Ehk enne lõpetamist saan siiski teada 🙂

Aga et liiga kultuurseks asi ei kisuks, siis lõpetasime õhtu nagu tõelistele glamuuritaridele kohane- McDonaldsis. Sõin jäätist Bountyga ja siis sõitsin Klausiga koju ja vajusin suhteliselt kiirelt magama, sest kaks päeva olin ju järjest peol käinud. Starost ne radost, mis muud.

Pildid! Seekord taas paar tükki inimestega, saate näha, kellega ma koos aega veedan.

IMAG0919IMAG0921 IMAG0920 IMAG0922 IMAG09241380300_10151953840110820_548482205_n  551228_10151953840615820_1212468488_nPilt 1: kunst ülikooli ees

Pilt 2: Josefine ja Kärt
Pilt 3: Josefine ja Kärt liikumises
Pilt 4: Ülikooli aula lagi

Pilt 5: Ülikooli aula vaade
Pilt 6: Muuseumis lollusi tegemas
Pilt 7: Tulnukad ja kunst

Koridoripidu

Siinse tudengieluga käivad lahutamatult kokku koridoripeod. Mis on koridoripidu? Sõna otseses mõttes ongi see pidu koridoris. Siinsed ühiselamud on ülesehitatud teistsugusel põhimõttel kui Eestis- igaühel on oma tuba ja vannituba ning kööki jagatakse. Selliseid tuba-vannituba kooslusi on ühe koridori peal kuni 20, olen ma kuulnud. Ja koridoripidu tähendab seda, et enamus koridorielanikest avab oma uksed, kutsutakse hunnik rahvast ja kõik pidutsevad. See koridoripidu, mis reedel oli, oli megasuur, Facebook väitis, et sinna läheb üle 300 inimese. Koridor iseenest on suhteliselt kitsas, seega sai palju inimeste vastu nühitud ja ise nühkimise ohver olla. Kuna õhtuti on siin suhteliselt jahe, siis alguses seisid inimesed koridoris ja tubades ja köökides, hiljem mindi ka välja, sest alkohol teeb oma töö ja siis ei karda enam keegi külma.

Pidu iseenesest ei olnud midagi väga erilist, lihtsalt tutvud paljude uute inimestega ja räägid juttu. Kuna ma ei teadnud päris täpselt, kus see pidu asub ja üksi peoleminek on ka veits veider, siis ma lõin kampa oma eelmisel õhtul kohatud tuttavatega. Peole kohale jõudes aga irdusin ma neist suhteliselt kiiresti ja veetsin algselt aega oma kursavendadega rääkides.

Ühel hetkel aga tuli mu juurde tüdruk, kes väitis, et ka tema on minu kursakaaslane. Tore, mina teda küll ei teadnud ja ausalt öeldes praegu ei mäleta ka, mis ta nimi on. Hilisem vaatlus kodus tuvastas, et ta on isegi mu Facebooki sõber. Ups. Kartuses küll hirmsa rassistina kõlada, ta on asiaat ja enne hakkab päike läänest tõusma, kui mina saan kõikide Hu-de, Liu-de ja Xi-de nimed ja näod selgeks. Samas lohutas ta mind, et asiaatidel on sama probleem meiega. Ilmselt on see mingisugune pimedus erinevustele, kui tegemist on teise rassi esindajaga.

Edasi läks käiku juba tavaliseks saanud “kes-sa-oled-kust-sa-tuled” vestlusealustaja ja niimoodi tutvusin ma veel paljude inimestega. Siin on väga lihtne uute inimestega tuttavaks saada, sest on 70% tõenäosus, et su verivärske tuttav on välismaalt ja ei õpi sama asja, mis sina. Samas näiteks minul oli äärmiselt raske teha huvitatud nägu ja genereerida küsimusi, kui õpitavaks erialaks osutus rakenduslik kultuurianalüüs (ingl k applied cultural analysis). Ma endiselt ei tea, mida see endast täpselt kujutab, kuid ma tean juba 4 inimest sellelt alalt. Rootslastega saab aga rääkida sellest, mis Rootsis erinev on võrreldes oma koduriigiga. Olgu, minul saab see jutt suhteliselt kiiresti otsa, aga ma saan neid alati rabada sellega, et meil IKEA-d ei ole 🙂 Miskipärast arvavad nad, et kui meil on kõik Rootsi pangad, siis IKEA on meil juba umbes 10 aastat vähemalt.

Ja et ikka nalja saaks, siis “ma olen sind kuskil näinud” ei toimi alati. Olin õues koos oma vastleitud ja veidi varem leitud tuttavatega, kui üks neist tahtis sisse minna, sest külm oli. Sees leidis ta, et ilgelt äge oleks kööki minna, sest seal tundus midagi toimuvat. Natukene inimeste vastu nühkamist ja olimegi köögis ning selgus kurb tõsiasi- mitte midagi erilist seal ei toimunud. Inimesed lihtsalt seisid ja rääkisid ja kuna me end sinna juba sisse pressisime, siis välja me enam trügima ei hakanud, jäime ka samamoodi seisma ja rääkima. Üks kutt vaatas mind sellise pilguga, et tahaks minuga rääkida. Ok, ma otsustasin, et ei ole veel piisavalt uusi tuttavaid saanud täna ja ütlesin talle ise hei. Tema hakkab minuga aga rääkima nii, nagu oleks me juba ammused tuttavad, kes pole lihtsalt paar kuud näinud. Mina seisin selle peale äärmiselt segaduses näoga ja ei saanud mitte midagi aru. Pärast paariminutilist seletamist ja minu üha segadusesolevamat nägu taipas ka tema, et miski on valesti. Tuli välja, et ta arvas, et ma olengi üks ta tuttav, kes pidi nägema väja samasugune kui mina ja samuti õppima õigust ja isegi nimi oli tal sarnane (enam ei mäleta, mis küll, aga see selleks). Pärast kindlaks tegemist, et me siiski veel üksteist ei tunne, saime aga päriselt tuttavaks ja temaga oli tore rääkida.Olen kuulnud, et mõnel koridoripeol on võimalik ka tantsida, aga ilmselt on selleks vaja vähem kui 300 inimest. Igal juhul oli tore õhtu, kuigi väsitav on nii paljude inimestega rääkida. Osa neist läheb paratamatult meelest ka ja siis on need toredad momendid “ma olen sind kuskil näinud, aga kus ja kes sa oled, pole aimugi”, sest Lund on väike linn.

Niipalju siis seekord, pilte ei ole. Järgmises postituses saate kuulda minu vingu ja hala (jah, ka suurepärases sotsdemokraatlikus riigis on, mille üle viriseda!)

Käisin peol

Neljapäeval toimus siin mingisugune taaskasutamise ja muidu ökostumise konverents, mille lõpetuseks korraldati pidu, mis pidi endas ühendama kunsti, jooke, pidu ja kõige lahedamaid inimesi linnas. Vaatasin Facebookist järele, et päris mitu päris lahedat tuttavat läheb sinna peole ja otsustasin ka ise kunstipidu väisata. Pidu iseenesest pidi hakkama kell kuus ja ma mõtlesin, et kell kuus küll keegi kohal pole, et ma pigem rihin umbes kella seitsmeks kohale jõuda. Kuna see pidu oli linna teises otsas, mis tähendab umbes 30 minutit rahulikku rattasõitu ja tuleb arvestada ka võimalusega, et ära eksid või et GPS sind võssa juhatab, siis hakkasin ma natuke pärast kella kuut minema. Ma ei eksinud ära ja GPS mind võssa ka ei juhatanud ja seega olin ma juba kell 18:40 kohal. Ja peale minu oli seal veel umbes 20 inimest, kellest pooled olid pensionieelikud. Okei, ehk läheb see pidu lahedamaks. Ja süüa sai seal ka, seega otsustasin ma jääda. Selleks, et mitte päris üksi ja õnnetu olla, oli mul vaja leida keegi, kellega rääkida. Ma nägin üht tüdrukut, kellega ma olin põgusalt rääkinud ja kuna ta oli ka teisipäeval väitlusklubis käinud, sai temast minu uus parim sõber 🙂

Vaikselt hakkas inimesi juurde tulema ja tekkis veel inimesi, keda ma kuskil näinud olin. See on siinelamise võlu ja valu: sa näed inimest kuskil ja hiljem ei tule sul meelde, kust sa teda tead või mis ta nimi on. Niimoodi võib päris piinlikku olukorda sattuda. Õnneks seekord minuga seda ei juhtunud. Inimesi hakkas üha rohkem ja rohkem tulema ja DJ mängis kahtlast klubimuusikat. Kunsti sellel peol oli nii palju, et DJ ees põrandal olid vanad rattasisekummid, mille kellegi kahtlemata kunstiline käsi oli ringi seadnud. Samuti rippusid laest alla IKEA lambid, mis olid lausa kahtlaselt madalal (u 150cm kõrgusel) Veits veider oli, aga olgu.

Tavalisest peost eristas seda ka see, et korraldajad sundisid peoosalisi mänge mängima ja üksteisega tutvuma. Niimoodi õnnestus mul ühe rootslasega päris kaua rääkida ja kahe tüdrukuga, kellest üks oli Uus-Meremaalt ja tegemas oma doktorikraadi majanduses ning teine kuskilt mujalt aga ka majandusteadlane. Siis jõudsid peole ka inimesed, keda ma päriselt teadsin, minu mentorgrupikaaslased ja üks mu kursavend. Selleks ajaks olid inimesed juba tasuta alkoholist küllaltki rõõmsaks saanud ja halb klubimuusika ei tundunud enam nii halb ja seega oli aeg vallutada tantsupõrand.

Tantsupõranda vallutamise käigus juhtus naljakas lugu. Minu kõrval oli tüdruk, kes ühel hetkel tutvustas ennast lätlasena. Nime mul kinni püüda ei õnnestunud. Ta tutvustas ennast ka teisel pool tema kõrval olevale tütarlapsele, kes osutus Leedust pärit Svetlanaks. Ja niimoodi olidki Balti riigid kõik esindatud ja isegi õiges geograafilises järjestuses 🙂

Kell 23 sai pidu läbi ja kõik asutasid end koduteele. Pidasime plaani ka äkki nationisse minna, kuid otsustasime selle kahjuks, sest kell oli juba 23 ja kui sa jõuad nationisse ja ootad kuni tunnikese järjekorras ja klubi pannakse juba kell 2 kinni, ei ole see seda väärt. Lisaargumendiks edasipidutsemise vastu oli see, et juba järgmisel päeval oli plaanis koridoripidu, kuhu kõigil plaanis minna oli. Sellest, mis on koridoripidu, kirjutan juba järgmises postituses. Võttes eeltoodut arvesse, tuligi kodutee jalge alla võtta. Südaööks olin kenasti kodus, lugesin veel natukene raamatut ja reisisin unemaale.

Paar pildikest ka.

Pilt 1IMAG0909 IMAG0903 IMAG0905 IMAG0906: Balti riikide esindajad

Pilt 2: Kunst peol

Pilt 3: DJ ja kunst

Pilt 4: IKEA lambid, mis näevad välja nagu herilasepesad

Nation kui korporatsiooni-laadne toode

Niisiis, ma ühes ammuses postituses mainisin sellist imelooma nagu nation, mis oma olemuselt on natukene korporatsiooni sarnane. Ainult et meeskorporatsiooni sarnane, sest pidu ja õlu on tähtsal kohal. Nationi erinevus korporatsioonist on see, et liikmeks saab astuda hoolimata soost. Põhifunktsioon on aga nationil ja korporatsioonil sama- korraldada üliõpilaselu.

Nationied on Lundis kokku lausa 13 ja igaüks neist on nimetatud erineva Rootsi piirkonna järgi. Varem oli rootslastel kohustuslik liituda selle nationiga, mille nimepiirkonnast nad pärit olid, kuid see nõue on praeguseks kaotatud. Rahvusvahelised tudengid on alati olnud vabad valima, millise nationiga liituda. Nationiga liitumine on aga põhimõtteliselt kohustuslik, sest kui sa ei ole ühegi nationi liige, siis ei saa sa mitte ühestki nationi-üritusest osa võtta. Iseenesest ei ole aga väga vahet, millise nationi liige sa oled, peamine on liikmelisuse fakt. Mina valisin oma nationiks Västgöta nationi, mis algselt oli mõeldud üliõpilastele Västergötlandi regioonist. Tegemist on ühega vanimatest nationidest, see on asutatud aastal 1669. Ülikool asutati siia 1666. aastal. Västgöta nation, lühendatult VG, on suhteliselt väike nation, liikmeid on alla 2000. Kõige suuremad nationid on Lunds, Malmö ja Göteborg, teised nationid on kõik pisemad.

Igal nationil on ka miski, mis teda teistest nationidest eristab. VG puhul on selleks söök. Nimelt üks funktsioone, mis nationitel on, on pakkuda mõistliku hinnaga sööki. Kõik nationid pakuvad mingil päeval nädalas lõunat, mis koosneb soolasest toidust, kohvist-teest ja koogist. Ja seda kõike vapustavalt odava hinna, 35 SEK-i (u 4 EUR) eest! Ma ei ole ise veel ühelgi nationi lõunal käinud, kuid ma tean, et need on äärmiselt populaarsed ja kui sa jääd hiljaks, siis on kõik kohad juba läinud.

Lisaks lõunatele pakuvad nationid ka sittninguid. Sittning on kolmekäiguline õhtusöök, mida pakuvad nationid kord nädalas. VG-s pakutakse sittningut kolmapäeviti ja selle hind on 140 SEK-i (u 16 EUR). Ka sittningul ei ole ma veel osalenud, kuid 4. oktoobril on meil oma mentorgrupiga see plaanis ette võtta Hallands nationis.

VG-s serveeritakse ka nädalavahetusel brunchi mõlemal päeval. Laupäevahommikul on selleks Tiffany’s mis on selline klassikaline brunch ilusate koogikeste ja vahvlitega. Pühapäeval aga on teema hoopis teine, siis on oodatud kõik, kelle keha vajab eelmiste päevade pidutsemisest rasvase ja soolase toiduga kosutamist- toimub Rehab ehk võõrutusravi 🙂 Ning ka reedeti pakutakse VG-s süüa, siis on tegemist restoraniga.

Lisaks söögile pakuvad nationid ka pidutsemise võimalust, igal nationil on vähemalt ühel õhtul nädalas klubiõhtu. Klubid on erineva muusikaga ja erineva stiiliga, kuid üks on neil sama- sulgemisaeg. Nimelt ei ole siin võimalik esimese bussi või päikesetõusuni pidutseda, sest kell 2 pannakse nationi-klubid kinni. Olen kuulnud, et kõige hilisema lahtiolekuajaga koht linnas pannakse kinni kell kolm. Väga ontlik pidutsemine, arvestades seda, et alkohol on väljas ostes hirmus kallis. Olgu, nationites on see odavam kui mujal, aga mitte siiski odav. Näiteks käisin ma reedel oma nationis peol ja õlu (33cl) maksis 25 SEK-i (u 3 EUR) ja kokteil (25cl) maksis 35 SEK-i (4 EUR). Väljaspool nationeid aga maksab õlu (33 cl) 50-60 SEK-i (u 5.70-6.90 EUR).

Lisaks klubidele korraldavad nationid ka pubi-õhtuid. VG-s on näiteks reedeti üritus nimega Professor Pong, mis pakub kõigile soovijatele võimalust mängida beer pongi, tavalist ping-pongi, videomänge või mängu, milles tuleb naelu paku sisse lüüa. See oli päris meeleolukas ja naljakas.

Loomulikult ei ole kogu nationi-elu peopõhine. Korraldatakse näitkes ka mälumänge ja spordivõistlusi.

Võib tekkida küsimus, miks ma siis VG kasuks otsustasin. Noh, kuna ma teadsin, et väga suurt vahet ei ole, siis ma lähtusin valikut tehes lihtsalt oma muljetest. Student Association Fairil oli VG-l äärmiselt vahva tütarlaps neid tutvustamas ja sellepärast ma nendega liitusingi. Loomulikult on lisaboonuseks MarioKarti mängimise võimalus 🙂

Ja juba homme saan ma teada, kuidas ma saan nationi-elus rohkem kaasa lüüa ja milliseid võimalusi nation veel pakub. Ehk ma siis täiendan seda postitust või teen hoopis uue, eks näeme 🙂

Pilt on pärit VG Facebookist ja kujutab nationi vappi 🙂

397790_544389962270962_1616312654_n

“You are in MY town now!”

Neljapäeval leidis aset üritus nimega “Biking in Lund”, kus käis liikluseeskirjadest rääkimas kohalik politseinik, kes on lausa kohaliku kuuluse staatuses. Ma tean seda, sest üks mu kursavend küsis, kas me ikka General Information Meetingul Patrick the Policeman’iga kohtusime. Kahjuks mitte, kuid selleks, et ka selleastased tudengid saaksid teda näha, korraldatigi jalgrattasõiduüritus. Ja see üritus oli meganaljakas, kuid siiski ka hariv.

Patrick the Policeman lasi alguses kõigil endale plaksutada, kui ta sisenes, justkui oleks tegemist rokkstaariga. Ja kui hiljem tulid hilinejad saali, siis Patrick plaksutas neile ka. Aga tegelikult rääkis ta õiget juttu, lihtsalt vürtsitas seda naljadega. Näiteks seletas ta seda, et tuleb teed anda, kui märk nii ütleb ja kui on stopp, siis tuleb tõesti seisma jääda. “Eaaasyy!” Ja reeglid on lihtsad, sest Rootsi politseinikud on rumalad. Üks erinevus on Eesti liiklusmärkidega, nimelt seal, kus meil on kasutatud valget värvi, on siin kasutatud kollast. Miks, mul pole aimugi. Mul on meeles, et mingis teises Euroopa riigis olid samuti kollased märgid, aga kus, kahjuks ei meenu. Selleks, et siin legaalselt rattaga sõita, peab olema rattal esi- ja tagatuli, kell ja üks helkur. Kui üks tuledest on puudu või ei põle, on trahv 500 SEK-i. Helkuri ja kella puudumise puhul trahvi suurust ei täpsustatud, kuid ilmselt on need sarnases suurusjärgus. Erinevus Eestist on see, et napsusena tohib rattaga sõita. See ei olevat nii olnud veel seitse aastat tagasi, kuid nagu Patrick ütles, siis mis mõtet on seadusel, mida kõik kogu aeg rikuvad ja politseil puudub võimekus seda kontrollida. Loomulikult ei ole hea idee purupurjus olles rattaga sõita, kuid pärast paari jooki koju sõita on oluliselt parem kui ratast käekõrval lükata. Punase tulega ristmiku ületamise eest on trahv 1500-3000 SEK. Hoolimata sellest siiski punase tulega teed ületatakse. Kuigi rootslased pidid üldiselt reeglitest kinni pidama….

Ja ühe äärmiselt ehmatava näite sellest, kuidas rattaga sõita ei tohi, tõi ta ka. See olevat juhtunud kaks aastat tagasi Tornavägenil, mis on suhteliselt suur tänav linna põhjaosas. Üks Erasmuse-tudengist tütarlaps olevat sõitnud oma rattaga ja punase tulega ristmikule sõitnud vasakpööret tegema. Jah, see kõlab nagu kõige lollim idee maailmas. Seda see oligi, sest tal õnnestus rekka alla jääda. Nii hullusti, et tema isiku tuvastamiseks läks kolm nädalat.

Lisaks rattasõidureeglitele rääkis ta ka muudest liikluseeskirjadest. Näiteks sellest, et turvavööd tuleb kasutada kõigil istmetel. Eestist erinev on see, et Rootsis võib autoroolis mobiiliga rääkida. Sõnumeid saata ei tohi, aga rääkimine on lubatud. Mitte küll tark mõte, aga mitte illegaalne. Samuti on Lund koht, kus avalikes kohtades alkoholi tarbimine on lubatud. See on erandlik, sest mujal on see keelatud, näiteks Malmös ja Lundi ümbritsevates asulates. Ilmselt on see sellepärast, et tegemist on üliõpilaslinnaga. Loora võib valgustada, kas Uppsalas see ka lubatud on 🙂

Ka varguste ohust räägiti taas. Siin olevat vargaid, kes on spetsialiseerunud raamatukogudest valveta jäetud asjade varastamisele. Muidugi on pisivargused sellepärast levinud, et inimesed ise jätavad oma asjad laokile, aga ikkagi on siin probleem sellega. Samuti pidi igal nädalal ette tulema seda, et koridoridest varastatakse. Ühiselamusüsteem on siin selline, et ühe koridori peal on 12-15 tuba, millest igaühel on oma vannituba, kuid kööki jagatakse. Ja sellistest koridoritubadest varastatakse igal nädalal midagi. Süsteem pidi olema selline, et lihtsalt katsutakse, kas uks on lahti ja kui on, astutakse sisse ja kui omanik on kodus, ütleb varas lihtsalt “Kas sa oled Joe-d näinud?” ja saades vastuse, lahkub ja katsub järgmist ust, kuni ta leiab lahtise uksega tühja toa. Ka pool minutit pidi olema piisav aeg, et toast midagi ära hiivata. Seega soovitas Patrick alati ukse lukku panna, kui toast ära minna, isegi kui ainult duši alla.

Aga muidu on tegemist turvalise linnaga.

Parimad palad Patrick the Policeman’ilt:

“You are in MY town now! Here are my rules.”

“Use the seat belt because that is the law. And who is the law? ME! Patrick!”

“You can be drunk as shit- we don’t care, it is not a crime. But if you fall asleep in your burger and we find you, we will take you to the police station and you get 6-8 hours of sleep. A little tip, if you haven’t found a place to live: be in the library until it closes, then go to the bar, get drunk and then be naked in a public place and we will pick you up and bring you to the police station to sleep.”

“How long do you do time in Sweden?” TOO SHORT! If you are going to do crime, do it in Sweden, jail gives you free food, TV, wi-fi and you can get paid while working there.”

Pilti mul Patrick the Policeman’ist ei ole, seega on seekord piltideta postitus 🙂

Akadeemiline veerandtund ja akadeemiline kultuur

Ma olin sõnapaari “akadeemiline veerandtund” ka varem kuulnud, kuid pean tunnistama, et seda, mida see tähendab ma küll ei teadnud. Nüüd ma tean ja ma tõeliselt jälestan seda kontseptsiooni. Selleks, et need inimesed, kes ei tea, mida akadeemiline veerandtund tähendab, seletan: akadeemiline veerandtund tähendab seda, et kui on öeldud, et loeng algab kell 10, siis tegelikult algab see kell 10:15. Põhimõtteliselt annab see inimestele võimaluse veerand tundi hiljaks jääda. Minusuguse eestlasest kellanatsi jaoks on see kohutavalt närviajav idee. Kui te alustate asjaga kell 10:15, siis öelgegi, et see algab kell 10:15 ja alustage kell 10:15, mitte ärge öelge, et see algab kell 10, kuigi tegelikult enne veerandtunni möödumist mitte midagi ei toimu.

Akadeemilise veerandtunni idee peituvat ammuses ajas, kui inimestel veel käekellasid ja mobiiltelefone polnud ehk puudus võimalus teada, palju kell on. Selleks aga olid olemas kirkud-katedraalid, mis igal pool- ja täistunnil kella lõid. Kuuldes kirikukellade helisemist teadis üliõpilane seega, et tal on veerand tundi, et loengusse jõuda. Kuidas nad küll sisetunde järgi seda veerandtundi hindasid, on minu jaoks müstika, aga ilmselt olid sisemised kellad siis täpsemad.

Praegu aga sellist põhjendust enam ei eksisteeri ja akadeemilise veerandtunni kasutamine on täiesti mõttetu minu arust. Eriti sellepärast, et väljaspool ülikooli pidi ka rootslased kellanatsid olema ja hilinemist mitte sallima. Traditsioonid või lihtsalt rumalus, mine võta kinni 🙂

Akadeemiline kultuur on siin ka teistmoodi. Kuigi võiks mõelda, et oleme nii lähedal, mis siin nii erinevat saab olla. Aga siiski on. Esiteks, on siin meeletuks südameasjaks võetud plagiaat. Olgu, plagieerimine kui probleem on ka Eestis tõusnud ülikoolide huviorbiiti, aga siiski mitte samas mahus kui siin. Ma olen oma siinoldud aja jooksul pidanud kuulama kokku kolm tundi loengut sellest, kuidas plagiaat on halb, neil on selle avastamiseks programm olemas ja kuidas plagieerimine võib lõppeda õppetööst kõrvaldamisega. Ja neid juhtumeid, et keegi kõrvaldatakse õppetööst, on siin igal aastal 4-5. Ma ei tea, kas siis inimesed on ettevaatamatud või tõesti on rahvusvahelistumise tagajärg selline, et mõned inimesed ei oska kirjutada. Minu loogika ütleb, et magistritasemel õppurid on ju juba ühe kraadiga maha saanud ja peaksid suutma kirjutada ja plagiaati vältida, aga ju siis mitte.

Teiseks on siin erinev see, et õppejõude tuleb kutsuda nende eesnimega. Mina olen harjunud teisiti, aga see pidi olema rootslaste viis näidata, et hierarhiat ei ole. Hierarhia-vastased on nad siin tõesti väga, isegi Eurovisionil tehti nalju selle kohta. No eks ma vaikselt siis harjun, et ma pean üht Euroopa Liidu õiguse kõige sügavamalt uurinud meest lihtsalt Xavieriks kutsuma, mitte professoriks.

Loengud on siin ka teistmoodi, Eesti mõttes on tegemist pigem seminaridega. Igaüks võib suvalisel ajal midagi õppejõult küsida, kui midagi arusaamatuks jäi ja õppejõud esitab ka kogu auditooriumile küsimusi, millele keegi vastab pärast 10 sekundilist pausi. Selleks aga, et saaks korralikult seminar-loengus kaasa lüüa, tuleb end kodus selleks ette valmistada. Selleks on ette antud lugemisnimekiri, kus vastavalt teemadele lugeda tuleb. Mul on olnud üks loeng, milleks ma pidin lugema 300 lk-d materjali, kuid see oli erandlik, enamasti on olnud ikka hoomatav hulk. Seda lähenemist, et kodus tuleb ette lugeda, üritas ka mõni mu kodune õppejõud juurutada, kuid minu hinnangul küllaltki edutult. Kui ma üks kord pärimisõiguse jaoks ette lugesin, oli mul kolm tundi loengus lihtsalt tavalisest veel igavam olla, sest õppejõud rääkis täpselt seda, mida ma lugenud olin. Kui ma siin aga loen ette, siis jah, räägitakse samal teemal, aga mitte täpselt sama teksti, kui lugemismaterjalides on. Näiteid tuuakse väga palju ja mitte ainult õigusalalt, üks mu õppejõud võrdleb erinevaid lepinguõiguse konstruktsioone pidevalt oma eksabikaasadega ja see on küllaltki humoorikas.

Teiseks erinevuseks on see, et aineid ja seega ka loenguid on vähe. Aineid on mul hetkel käsil kolm ja kokku annavad nad mulle 18 EAP-i, aga need 18 EAP-i tuleb välja teenida 10 nädalaga. Nimelt on siin semester jagatud kaheks osaks ja esimese osa lõpus on kohe ka eksamid. Loenguid on loomulikult kolme aine peale oluliselt vähem kui näiteks 9 aine peale, seega on kaks loengut päevas pigem ebatavaline kui tavaline. Samas kõige rohkem loenguid Eestis oli mul vist viis päevas.Semestri teisel poolel on mul aga ainult üks aine ja see, kui palju loenguid siis on, peaks selguma oktoobri alguseks.

Samuti on loengu ülesehitus teine. Eestis oli täiesti tavaline, et lasime poolteist tundi loengut järjest ja kui õppejõul oli topeltloeng, aga teisest loengust vajas ta ainult mingit osa, siis lasime ilma pausita, kuni jutt otsa sai. Siin aga näiteks juhul, kui loeng on kella kümnest kaheteistkümneni, siis esiteks algab loeng veerand üksteist ja teiseks on kell üksteist ette nähtud veerand tundi pausi. Seega, olgugi et tunniplaan ütleb, et loeng on kaks tundi, mahub sinna sisse tegelikkuses ainult poolteist tundi loengut. Ühelt poolt on see hea, et iga 45 minuti järel on paus, sest nii suudab paremini keskenduda. Teisest küljest aga juhul, kui on tegemist keerulisema teemaga, võib esmane arusaam alles pärast 45 minutit tekkida ja siis peab juba pausile minema.

Edasised teemad: grillimine ja saun ning spordipäev ja tobedad sportmängud, Lundi katedraali külastus ehk vaatamisväärsustega tutvumine tehtud

Pilt: Lundi katedraali kell, mis on süüdi akadeemilises veerandtunnis ja pärineb aastast 1200 midagi.

IMAG0889

Jalgpall on parem kui seks?

Ehk lugu sellest, kuidas ma siinmail jalgpalli vaatamas käisin.

Juba oma esimesel siinoldud nädalal sain ma teada, et Lundil on ka oma jalgpalliklubi. Tõsi, tegemist ei ole just väga vinge jalgpalliklubiga, nimelt mängivad nad Rootsi tugevuselt kolmanda liiga lõunadivisjonis (Division Ett Södra). Hetkel on nad 10. kohal, kogutud on 19 punkti ja peetud 18 mängu, üleminekumängudest lahutab neid vaid väravate vahe ja liigaliidrist 19 punkti. Aga siiski leidsin ma, et oleks ju huvitav kohalikku jalgpallikultuuri ka näha. Mõeldud-tehtud! Rääkisin oma plaanist ka oma tuttavale Garyle, kes leidis, et see on hea mõte ja kutsus omalt poolt ka minu kursakaaslase Iva kaasa, kes tegelikult jalgpallifänn ei ole ja minu meelest enamuse ajast ka mängul lihtsalt igavles.

Teise septembri õhtu, millal mäng aset leidis, oli küllaltki vihmane ja ei tõotanud just eriti soe olla, aga meie plaan oli kindel ja seadsimegi sammud Klostergardens IP poole. Õnneks asub staadion minu kodust umbes kahe minuti kaugusel, seega ei olnud vähemalt tee staadionile pikk. Staadion ise oli normaalmõõtmetes, kuid väljaehitatud oli ainult üks tribüün, mujal võis lihtsalt niisama aia taga seista ja platsil toimuvat jälgida. Kõik istekohad olid hõivatud ja mõnes kohas seisis inimesi ka väljaspool tribüüni. Lundi klubi koduleht väidab, et mängu jälgimas oli 504 inimest, mis minu meelest on päris korralik arv, arvestades seda, et Eesti meistriliigas on keskmine publikuarv alla 200 mängu kohta. Olgu, Rootsis on umbes seitse korda rohkem inimesi, aga arvestama peaks ka seda, et tegemist oli kolmanda liiga satside mänguga. Lunds BK vastaseks selles mängus oli Trelleborg FF, kes hetkel asub liigas neljandal positsioonil. Mäng algas täpselt kell seitse, nii hea, et seal akadeemilist veerandtundi ei kasutata 🙂

Trelleborgil oli kõvasti fänne tribüünil ja kohe mängu alguses lasid nad ka laulu lahti, ikka tüüpilise jalgpallilaulu viisil “Heia-heia-Trelleborg!”. Lundi toetajad olid 95% pensioniealised ja sellel põhjusel ka laulu Lundi toetajate poolt ei olnud. Tõsi, jalgpallitrenni lõpetanud poisikesed proovisid, aga andsid küllaltki ruttu alla. Mäng ise oli küllaltki kohutav ja ma saan täiesti aru, miks nad mängivad kolmandas liigas. Kohutavalt palju oli valesööte, vahelt lõikamisi oli vähe, pigem sööt juhtus mängijani kui oli mõeldud sinna minema. Jalgpalliajakirjanduse lemmikväljend “individuaalne meisterlikkus” puudus väga paljudel mängijatel täiesti ja need, kes sellega õnnistatud olid, olid sellega siiski liiga vähe õnnistatud. Esimene poolaeg möödus küllaltki sündmustevaeselt, kõige põnevam ehk oli kollane kaart Lundi mängijale ja sellele järgnev löök väravale, mis latti raksatas. Neljakümne neljandal minutil olid mehed juba küllaltki väsinud ja mulle tundus, et oodati lihtsalt poolaja lõppu. Kohtunik halastas ka ja lisas ainult ühe minuti, minu meelest oleks pidanud vähemalt kaks, kui mitte kolm minutit lisa olema. Null-null ja viisteist minutit vaheaega. Loomulikult jooksid pooled pealtvaatajatest hot-doge ja kohvi ostma. Hot-dogid tunduvad olevat Rootsi põhikiirtoit, neid saab enam-vähem kõikjalt, sest sõna “korv” on linnapildis väga tegev.

Teine poolaeg algas ja Lunds BK koduleht väidab, et tegemist oli hoopis teistsuguse mänguga. Nojah, eks ta natuke avatumaks ja struktureeritumaks ju muutus, aga suurt kvaliteedivahet ikkagi näha ei olnud. Lundil oli aga täiesti reaalne võimalus võita, sest üks Trelleborgi mängija sai punase kaardi, kui mängu lõpuni oli veel 20 minutit aega. Arvulises enamuses ja kodustaadionil mängida- mida hing veel võiks tahta! Enne mängu lugedes kõiketeadvast wikipediast vastaste ja liiga kohta, arvasin ma, et ilmselt Lund kaotab. Sel hetkel aga, kui kõik tundus soosivat kodumeeskonda, julgesin ma juba loota, et ehk tuleb viigipunkt ära, veidi vähem julgesin ma võidu peale panustada.

Kahjuks nii siiski ei läinud, sest 86. minutil suutis Trelleborg skoori avada. Nende toetajad lasid selle peale lahti nii vinge laulu, et peaaegu oleks kurdiks jäänud. Pärast väravat Trelleborg enam isegi ei püüdnud ja Lundi meeste moraal oli madal ja füüsis väsinud, seega lõpuvile pärast kolme üleminutit oli väga oodatud. Kokkuvõttes siis kaotus Lundile 0:1.

Pärast mängu rääkisime Gary ja Ivaga veel oma muljetest ja leidsime, et järgmine kord, kui kohalikku jalgpalli vaatama lähme, teeme seda Malmös, sest Malmö sats on praegu Allsvenska (Rootsi meistriliiga) liider ja peaks pakkuma oluliselt kvaliteetsemat jalgpalli.

Pärast seda mängu oskan ma oluliselt rohkem hinnata Eesti koondise ja ka meistriliiga pallurite pingutusi, sest mängupilt on ikka hoopis teine. Loomulikult ei ole ma käinud Eesti kolmanda liiga mänge vaatamas, kuid ehk kunagi võrdlusmomendi mõttes võtan ka selle ette.

Lõpetuseks üks pilt mängu algusest, Lunds BK on kollases ja Trelleborg FF sinises.Image

Ekskursioonid Lõuna-Rootsis

Jälle üks lubatud postitus tulemas, ekskurseerimisest oma uue kodu ümbruses.

Ühelgi väljareklaamitud ekskursioonil ma osaleda ei saanud, sest neile olid piletid välja müüdud, kui mina Lundi jõudsin. Sellest pole aga hullu, sest omajagu eksursioone on siin aset leidnud niigi.

Esimene väljasõit viis mind Lommasse (hääldada tuleb Lumma). Lomma on rannalinn, mis asub Lundist 10 km eemal. Linn iseenesest on veel pisem kui Lund ja rand näeb välja nagu Stroomi rand- lõputu liiv ja sügavaks ei lähe. Selle väljasõidu võtsin ette sellepärast, et meil on siin uutele tudengitele mentorgrupid ja minu mentorgrupp korraldas selle väljasõidu. Osalus sellel väljasõidul oli meeletult väike, grupis olevast 40-st inimesest oli kohal 5. Kaks neist olid mentorid ja uute tudengite esindus oli mina, Austraaliast Brisbane’ist Rootsi Erasmusele tulnud Gary ja Tšehhi tüdruk Iva. Meie rootslastest mentorid käisid ka ujumas, kuid minu jalad ütlesid, et vesi on umbes 17 kraadi ja ujuma see just väga ei kutsunud. Lommas käisimegi me ainult ranna pärast, ega muud seal vist teha ei olegi. Linn ise nägi natuke välja nagu Pärnu ja ilmselt on talveajal sama väljasurnud ka. Rannas mängisime võrkpalli ja tegime esimese tutvuse rootslaste lemmikaajaviite- fikaga. Fika tähendab kohvipausi ja neid meeldib rootslastele pidada ajast ja kohast hoolimata. Kõige tavalisem fika on kohv ja kaneelisai. Kaneelisaiu, muide, saab siin praktiliselt igalt poolt. Seda, kuidas nad nii palju kohvi juua suudavad, ma endiselt ei taipa. Ka töö juures peetakse fikat ja seda lausa kaks korda päevas, lisaks lõunasöögile. Ja räägitakse, et eestlaste tööjõudlus on madal….

Teisele ekskursioonile ajendas mind vajadus. Nimelt vajadus voodipesu järele. Mul ei olnud siin voodipesu ja kui ma käisin Ahlensis voodipesu vaatamas, pidi mu süda seisma jääma neid hindu nähes. Tekikotist ja padjapüürist koosnev komplekt maksis 299 SEK (u 35 EUR), lina 199 SEK (u 23 EUR). Ja tegu oli puuvillast, mitte satiinist voodipesuga. Õnneks on aga olemas kõigi imede maa IKEA. Ning seda ainult 25 km kaugusel! Nii ma siis oma rattakesega, kelle nimi on Klaus, Malmö poole teele asusingi. Tee Malmösse on hea, kogu tee vältel saab sõita rattateel, mis on põhimaanteest natukene eemal ja seega ei ole seal ka nii palju autosid. Lisaks saab sõita läbi pisikeste asulate, millel on küllaltki tobedad nimed. Malmösse sissesõit on aga täiesti märkamatu, lihtsalt linn algab, ilma mingi sildita ega arusaamiseta ,et nüüd oled Rootsi suuruselt kolmandas linnas. IKEA asub aga Malmö teises servas, seega pidin ma ette võtma ka linnaekskursiooni läbi Malmö. Õnneks oli mul sellel teel kaaslaseks ja abimeheks GPS. Malmö tundus nagu veidike suurem versioon Lundist. Ikka igal pool rattateed ja punastest tellistest majad. Malmö, hoolimata sellest, et tegemist on suuremat sorti linnaga, ei tundunud üldse suur olevat. Tallinnas on ikka suurlinna tunnet rohkem, kõrged majad ja ärihooned, lausa kvartalid. Malmö oli aga kuidagi uimane ja rahulik. IKEA selle eest oli aga seiklus omaette. Parkisin oma ratta ära ja asusin seda imedemaad avastama. Esiteks ei leidnud ma sissepääsu poodi üles, põrutasin kohe eskalaatoriga kolmandale korrusele. Siis taipasin, et asi pole õige ja naasin teisele korrusele. Sissepääs IKEA-sse on äärmiselt väike, justnagu kodu-Maximasse ja ära peidetud seinte vahele. Ükskord sees olles aga pääsu enam ei ole, sa pead läbi käima kõik sektsioonid ja ostma igalt poolt võimalikult palju. Mul oli missioon leida voodipesu ja riidepuud. Selleks aga pidin ma tiirutama läbi korvide osakonna, karpide väljapaneku, lambid, kardinad, nipsasjakesed…. Aga õiges kohas olles on suhteliselt lihtne otsitav üles leida. Ma soetasin endale kaks komplekti oranzitriibulist voodipesu, mis ei oleks ehk mu esimene eelistus, aga sobib mu toa kardinatega ja magamiseks kõlbab küll. Lisaks soetasin endale ka kaks voodilina ja 12 riidepuud, makstes kõige eest kokku 177 SEK-i (u 20 EUR). IKEA-s, nagu igas normaalses poes, on ka ekspresskassad. Aga kui ekspresskassa Selveris tähendab kuni 5 eset, siis IKEA-s tähendab see kuni 15 eset. Lisaks ei ole ekspresskassas kassiiri, vaid tuleb ise asjad läbi piiksutada. Ma loomulikult ei osanud seda kasutada ja abistav müüja vaatas mind päris hämmastunud pilguga, kui ma ütlesin, et ma pole seda varem kasutanud. Selle peale küsis ta minult, kas mul ikka pangakaart on. Iseteeninduskassas sularahaga maksta ei saa. Lõpuks sain siiski edukalt hakkama ja oma tavaariga IKEA-st välja. Aga see pole veel kõik! Lisaks on ka IKEA toidupood. Otsustasin, et pärast sellist väsitavat päeva olen ma paar maiust ära teeninud. Ostsin preemiaks ühe paki “punchrullar” ja ühe paki “kakaobollar” maiuseid. Tegemist on kaerasisuga maiustega, esimesed on kaetud martsipani ja šokolaadiga ja teised kakao ja kookoshelvestega. Maitsvad on mõlemad. Ja siis asusingi tagasiteele. Loomulikult sai mu sõber telefon tagasiteel tühjaks, nii et läbi Malmö tagasi orienteerusin ma mälu järgi ja tuul oli ka vastu kogu tagasitee. Umbes 2 kilomeetrit enne Lundi jõudmist trehvasin ma tee peal teise jalgratturiga, kes ka teed Lundi otsis. Õnnelikult leidsime oma tee Lundi ja kodus olin ma äärmiselt rahul iseenda ja IKEA-ga. Tegin teed ja sõin oma maiustusi 🙂

Kolmas ekskursioon oli õigusteaduskonna poolt korraldatud. Ikka selleks, et me oma tulevasi kaasõpilasi paremini tundma saaksime. Selleks viidi meid umbes 60 km linnast välja metsa. Loomulikult tuli kohe kohale jõudes maha pidada fika. See koht, kuhu meid viidi, nägi välja nagu Kääbikla, pisikesed majad ja ümmargused aknad. Ja fikaks pakuti meile loomulikult kaneelisaiu, mis olid just ahjust tulnud ja imehead. Kaneelisaiade puhul oli naljakas see, et need olid muffinivormides. Ei tea, miks, sest kaneelirullil ei ole kalduvust laiali vajuda. Pärast kohustuslikku fikat oli aeg oma kolleege tundma õppida orienteerumisel. Orienteerumine tähendas tegelikult matkaraja läbimist ja küsimustele vastamist. Küsimusi oli erinevaid, enamus neid puudutas Rootsit. Näiteks tean ma nüüd, et Rootsi kõige populaarsemad lapsenimed aastal 2012 olid Maja ja Fredrik. Orienteerumas olime me tiimides, minul oli õnn olla viimases tiimis numbriga 13. Seega nägime me kõiki teisi tiime ja nende ahhetusi-ohhetusi sel teemal, kui ilus loodus on. Noh, minu arust oli tegemist täiesti suvalise metsaga. Olgu, oli oja ja olid lehmad-lambad ja isegi hobused. Aga midagi ektrailusat selles küll ei olnud, nagu maal oleks metsas jalutanud. Lisaks suutsid paar tiimi ka ära eksida ja selle tõttu pidi üks teaduskonna inimestest mitu korda edasi-tagasi jooksma. Lõpuks said aga kõik kenasti metsast välja. Kahjuks ma selle koha nime ei tea, kus me käisime, aga tegemist oli loodusreservaadiga, mis peaks tähendama sisuliselt sama, mis rahvuspark. Pärast orienteerumist sai kogeda veel üht rootslaste lemmiktegevust- grillimist. Võin öelda, et Rootsi sinep tõesti sarnaneb pigem õunamoosile kui sinepile.

Järgmiseks: Grillipidu ja Rootsi saun, jalgpalli kolmas liiga, akadeemiline veerandtund ja miks ma seda vihkan.

Pildid ka:

Pilt 1: Kääbikla

Pilt 2: “Ilus loodus” aka suvaline mets

Pilt 3: Kääbikla 2

Pilt 4: Lomma rand

Pilt 5: Lomma rand 2

ImageImageImageImageImage