Uus elu ja olu

Niisiis, põhjus, miks jälle blogi vaja on, on see, et ma jätkan oma haridusteed Rootsis. Täpsemalt Lõuna-Rootsis Lundis.

Jõudsin kohale üleeile, kui oli Arrival Day, mis kujutab endast seda, et lennujaamas ja rongijaamas on kohal mentorid, kes aitavad pagasit tassida ja rongipiletit osta. Pean tunnistama, et mentoritest lennujaamas suurt abi ei olnud, sest piletiostu masinad on ka inglisekeelsed ning puutetundliku ekraaniga saab ikka hakkama. Abi oleks neist olnud aga all platvormi peal, sest selle platvormi peal peatuvad rongid, mis lähevad näiteks Aarhusi, Kopenhaageni siserongid, Stockholmi kiirrong ja rong Göteburgi. Mitte mingisugust piletikontrolli ei ole, seega kui sa satud vale rongi peale, on see sinu enda asi. Lõpuks, kui konsulteerimine tabloode ja kaartidega ei aidanud, tuli loota lihtsalt kaasreisijatele. Kui Göteburgi suunduv rong platvormile saabus, oli rongi peal kirjas, et see peatub ka Lundis. Huhh, esimene takistus ületatud. Teine takistus teel oli asjadega rongi saamine. Kuna peatus oli lennujaamas, oli seal väga palju inimesi oma kohvritega. Mina ei olnud varem umbes 32 kilo kohvreid vedanud ja pean tunnistama, et tegemist ei olnud lihtsa ülesandega, seda muutsid keerulisemaks teiste reisijate kohvrid vahekäigus ja liikumahakkav rong. Ainult 40 minutit hiljem astusingi oma uues kodulinnas maha.

Lundi rongijaamas olid mentorid samuti vastas, siin oli neid kohe hulgim. Ei tea, kas mul oli selline segaduses tudengi nägu peas või usaldasid nad lihtsalt oma sisetunnet, aga kohe hüppas minu juurde helesinises LU särgis poiss, kes tahtis mu kohvrit vedada ja juttu rääkida. Üldse olid kõik mentorid hirmus sõbralikud ja abivalmid, aidates kohvreid tassida ja küsides igasugu küsimusi reisi ja kodumaa kohta. Rongijaamast väljas ootas saba uusi tudengeid, kes olid ka alles saabunud ja ootasid nüüd, et LU buss nad ülikooli viiks. Bussijärjekorras oodates rääkisin juttu ühe mentoriga, kes oli ise pärit Tšehhist, kuid talle meeldis Lund oma Erasmuse ajal nii väga, et tuli siia tagasi. Väike spoiler ka – tundub, et Lundil on mingi võlujõud, sest paljud ülikoolitöötajad on ka öelnud, et nad on pärit mujalt, mitte Rootsist ja siin õppinud ja siis siia jäänud.

Esimene pilk linnale oli segadusseajav – kuidas peaksin ma siin oma tee leidma, kui enamus maju on ühesugused telliskivimajad? Tänavad on pisikesed, ei mingit suurlinnamüra, autoliiklus on aeglane ja uimane nagu Tartus 🙂 Ja jalgrattad! Need on igal pool, tundub, et kõik sõidavad jalgratastega. Linnas elab ainult 110 000 inimest ja jalgrattaparklad on iga maja ees ning ükski neist ei ole tühi. Samas jagub ka autosid ja sõitjaid bussidesse.

Registreerimistoimingud möödusid kiiresti ja ilma järjekorraautomaadita. Kui ma enne siia tulekut elu kohta Rootsis uurisin, siis olid järjekorraautomaadid üks eripära, mida pidevalt välja toodi. Eestis on need ju ka täiesti omal kohal ja pankaminemist ilma järjekorranumbrita ei kujuta keegi ette. Mujal maailmas need järelikult puuduvad ja seda, kuidas nad oma asjad aetud saavad, mina küll ette ei kujuta.

Pärast registreerimist oli vaja üles leida oma kodu, kuid see ei olnud nii lihtne, sest mul ei olnud üürileandja telefoninumbrit. Õnneks aga on ka Rootsis selline süsteem, et inimese nimi on korterinumbri kõrval kirjas ja niimoodi ma oma uue kodu saingi. Esimesel õhtul tegin veel kiire ülevaate oma reisist kodustele ja jäin magama juba pool kaksteist.

Järgmised postitused: minu kodu ja korterinaabrid ning poeskäik ja jalgratta ostmine.

Lõpetuseks pilt Lundi suurimast ja ägedaimast vaatamisväärsusest, Lundi katedraalist.

IMAG0818 IMAG0819

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s