Kranvatten och idrott

Ehk nagu lubatud, kraanivesi ja sport.

Kraaniveest kõigepealt.
Minu tagasihoidlikul hinnangul on rootslased kraaniveest täielikus vaimustuses. Kui Viljar Malmös Eurovisionil käis, siis jagati neile põhimõtteliselt rattapudelid, mille peal oli kiri “Tap water of Malmö”, julgustades sellega ilmselgelt ajakirjanikehordi kraanivett endaga kaasas kandma ja pidevalt tarbima. Okei, tore mõte, mõtlesin ma siis. Nüüd aga olen ma ise sarnase pudelikese uhke omanik. Minu pudeli puhul pole vahet, kust sa oma kraanivee saad, ühel poolel on lihtsalt kirjas “Kranvatten” ja teisel poolel on kirjas “För miljön, nära dig”. Minu kolmas sõber Google translate ütles, et see peaks tähendama “Keskkonna heaks, sinu lähedal”. Kõigil sel semestril alustavatel üliõpilastel on selline pudelike ja ma sain teada, et pudelikesed olid populaarsed juba eelmisel aastal, ainult siis olid pudelid sinised. Ehk on järgmisel aastal pudelid kollased või punased 🙂

Lisaks uutele õpilastele, keda ülikool varustas pudelitega, on pudelid populaarsed ka teiste inimeste seas. Selle kraaniveekultuse kiituseks peab ütlema, et eks ta ju keskkonnasõbralik ole, kui kogu aeg ei osteta plasttaarasse pakitud vett ja mugav on ta ka. Loomulikult on kraanivee joomine ka hulga odavam, kui plastpudeleid osta, 7/11-is maksis pooleliitrine veepudel 21 SEK-i (u 2.40 EUR).

Kraaniveejoomisehullusele lisaks proovivad nad populariseerida ka termotasse. Näiteks on paljudes kohtades, kust kohvi kaasa osta saab, müügil termotassid. Selline termotass, nagu meil kodus Telia värvides on, maksab 75 SEK-i. Samas termotassist suurt võitu ei ole, sest kohv oma tassi või papptopsi maksab täpselt sama palju. Aga võib-olla ei ole nad termotassikultuse juurutamisega nii kaugele jõudnud kui kraaniveega.

Teine alateema: sport.

Sportimine tundub olevat siinsete inimeste lemmikajaviide. Esiteks tehakse sporti õues. Ma ise olen käinud oma kodulähedases pargis jooksmas ja hoolimata kellaajast on seal alati veel inimesi oma sörgiringi tegemas. Isegi õhtuti, kui läheb päris kiiresti päris külmaks ja pimedaks, leidub keegi jooksmas. Täna nägin ma lausa umbes 20 mehest koosnevat jooksugruppi, kes alguses tegid niisama sörgiringe ja siis keskendusid lõigujooksule ja erinevatele tehnikaparendamisharjutustele. Samuti on siin väga mitmeid välijõusaale, üks asub väga mugavalt minu kodumaja ees.

Rattaga sõidetakse siin ka, kuigi enamus inimestest sõidab rattaga transpordivahendina, mitte spordiks. See, et enamus inimesi transpordivahendina ratast kasutab, on loogiline, sest linnasisene bussipilet maksab kuuks ajaks 460 SEK-i (u 52 EUR-i) ja seda Tartu-suuruses linnas. Siiski olen näinud ka väga vingeid (võistlus)rattaid ja tõsiseid rattasõitjaid linna äärealadel. Rulluisutajaid ma näinud ei ole, aga siin ei ole ka eriti rulluisutatavat teekatet 🙂

Lisaks õuespordile on võimalik teha sporti a sisetingimustes. Kõige ägedam asutus minu meelest on Fitness 24/7. See ongi kogu aeg lahti. Kell viis hommikul tuled klubist- äkki väike jooks? Kell kuus läks uni ära- kuidas tundub kangirebimine? Ma ei tea, kas sellistel ebainimlikel kellaaegadel ka keegi seda kasutab, aga normaalsetel aegadel, kui mina sealt möödunud olen, on alati keegi ka trenni teinud. Ka selles pargis, kus ma jooksmas käin, asub mingi spordiklubi ning rattaparkla selle ees ei ole kunagi tühi.

Ja selleks, et tudengid oma meeletu õppekoorma all ei murduks, on siin üks spordiklubi, mida ilmselt ülikool päris kõvasti toetab, sest hinnad on seal uskumatult odavad. Näiteks saab Lundi ülikooli tudeng aastase treeningpaketi, milles sisalduvad rühmatreeningud ja jõusaali kasutamine ilma ajaliste piiranguteta, kätte 1540 SEK-iga (u 177 EUR).

Lisaks individuaalspordile harrastatakse ka palju meeskonnasporti. Kõige populaarsem sport on jalgpall, sel alal on isegi Lundil oma meeskond, kes mängib Rootsi tugevuselt kolmandas liigas. Harrastustasemel mängitakse jalgpalli palju, peaaegu igal student nationil (natuke nagu korporatsioonid, aga liikmeteks on mõlema soo esindeajad) on oma meeskond. Tudengitel on võimalus mängida ka võrkpalli, seda võimalust pakuvad nation’id samuti. Väga populaarne on hoki erinevates variantides. Nation’idel on enamusel ka saalihokitiimid olemas, lisaks mängitakse ka maahokit. Veidi ebatavalisematest spordialadest on esindatud lakross ja rägbi.

Esimene pilt: minu kaunis pudelike. Teine pilt: postkaart, mis kutsub üles kraanivett jooma.

IMAG0874 IMAG0873

Home away from home

Lubatud postitus minu kodust Rootsimaal.

Tegemist on kolmetoalise korteriga, millel on kaks vannituba, köök ja suur rõdu. Minu silmamõõt on suhteliselt kehv, aga rõdu on 1,5 korda suurem kui Mustamäe paneelmajadel. Minu tuba on see rõduga tuba ja sellega olen ma küll äärmiselt rahul. Võib-olla on teised toad selle arvel suuremad, aga rõdu kaalub üles lisaruutmeetrid toas, vähemalt minu arust. Rõdu peal on ka võrkkiik, kus on hästi mõnus leboda ja lugeda. Rõdul muud märkimisväärset ei ole, korteriomanik Monica lubas küll, et ostab sinna ka väikese laua ja kaks tooli, kuid ei ole seda veel teinud. Korteriomanik on ka immigrant, ta on pärit kuskilt Lõuna-Ameerikast ja räägib puhtalt hispaania keelt. Ametilt on ta keraamik ja seetõttu on terve köök täis tema tehtud nõusid. Lisaks on kogu korteris palju kunsti, nii Monica tehtud kui ka ilmselt tema sõprade tehtud maale. Minu toas on neid näiteks kaks.

Minu toal on kaks ust, üks viib neist kööki ja teine koridori. See, et üks uks otse kööki viib, on hirmus mugav, saab kiiresti hommikul oma helbeid/putru sööma või öösel klaasi vee järele. Toas on mul voodi, kirjutuslaud koos tooliga, seina peal riiulid, öökapp ja riideriputuspuu (clothes rack eesti keeles on?). Natuke kehv on, et panipaiku on vähe, sest laual sahtleid ei ole. Aga öökapi sisse saab asju panna ja näiteks oma käsipagasikohvrit kasutan ma sokisahtlina. Suur kohver seisab tühjalt nurgas, sest ma suutsin pühapäeval kõik oma asjad lahti pakkida.

Korterinaabriteks on mul prantsuse tüdruk Nana, kes on siin Erasmuse tudengina üheks aastaks ja õpib bioloogiat. Ta on pärit Lõuna-Prantsusmaalt ja käib Marseilles’ ülikoolis, kus ta on lõpetanud esimese aasta magistriõppes. Nana loodab, et kui ta saab Rootsist head tulemused, siis õnnestub tal Prantsusmaal ülikooli vahetada. Ta tundub täitsa tore, kuigi suuremat suhtlust meil temaga olnud ei ole, sest terve eelmise nädala oli siin tema isa, kes väga hästi inglise keelt ei rääkinud ja tegi kõik selleks, et tütrekesel sisseelamine paremini läheks. Nana isa käis näiteks tema eest poes ja muretses, et kuidas ikka jalgrattaga saab. Eks me näe, kuidas meie kooselu laabuma hakkab, aga seda võin ma küll täie kindlusega öelda, et prantslased söövad hilja õhtul, sest eile kell 23 tegi Nana midagi mikroahjus soojaks. Normaalset sööki tegemas ma teda näinud ei ole, mina ise püüan oma kokandushorisonti aga pidevalt laiendada. Täna näiteks õppisin ma, kuidas handymani purgiavajat kasutada, sest normaalset meil siin ei ole ja tegin pasta bologhnese taimetoitlaste varianti. Oli söödav küll.

Teine korterinaaber peaks mul veel olema ja ta on Monica jutu järgi 29-aastane kreeka kutt. Teda ma veel kohanud ei ole, sest ta olevat Kreekas puhkusel. Eks näis, millal ta tagasi tuleb.

Ja üldse õpin ma iga päevaga üha rohkem eluks vajalikke oskusi, näiteks oskan ma nüüd ka ratta rehvi vahetada. Ning võitluses IKEA vs mina olen ma vähemalt ühega ees, sest selle riideriputusasja pidin ma ise kokku panema. Siiani seisab ja ühtki juppi üle ei jäänud.

Edasised teemad: rootslaste vaimustus kraaniveest ja spordist, ekskursioonid lähiümbruses ja ülikoolilinnak.

Lõpetuseks mõned pildid.

Pilt 1: Rõdu ja võrkkiik ja Nana ratas. Ta ostis alles täna sellele lukud, seega ei saanud ta seda maja ette jätta.

Pilt 2: Vaade rõdult. Kodune vaade on kaunim, pean tõdema.

Pilt 3-8 Minu tuba

Pilt 9-10: Minu teine “tee-seda-ise” (DIY) projekt. Esimene oli rehvivahetus.

Pilt 11 Voodist ja Kaisust ja mu kuulsatest tuduprillidest 🙂

ImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImage

Jalgrattamaffia

Ma tean, et ma lubasin eelmise postituse lõpus kirjutada kodust ja korterikaaslastest, aga ma pole jõudnud kodust pilte teha ja seega tuleb enne lugu jalgratastest.

Nagu ma enne mainisin, on jalgrattad kõikjal. Selleks, et end tõelise Lundi inimesena tunda, ostsin ka mina endale jalgratta. Kasutatud ja mitte eriti ilusa, sest nagu meile General Information meetingul öeldi, on jalgrattavargus kõige levinum kuritegevuseliik Lundis. Siiski on Lund päris turvaline linn, sest isikuvastaseid kuritegusid siin peaaegu ei esinegi. Aga jalgrattavargus on tõsine oht. Selleks, et oma jalgratast korralikult kaitsta, ostsin ma talle kaks lukku. Ühe U-luku, mida rattapoemees nimetas “guitar lock” ja teise trossluku. Ausalt öeldes ma ei imesta, et siin palju rattaid varastatakse, sest inimesed lukustavad rattaid ainult läbi tagumise ratta,mis tähendab, et nad võtavad oma U-luku ja panevad selle raami külge ja tagarattast läbi. Lukustamist ka parklaraami külge kohtab harva ja seega on äärmiselt lihtne ratas lihtsalt möödudes õlale võtta ja minema kõndida. Mina igal juhul lukustan mõlemad rattad, kuigi trossluku katkitegemine võtab vaid minuti, kuid ehk mu kolmevärviline ratas ja ekstraminut selle varastamiseks peletavad kurjad käed temast eemale.

Minu rattast: see on kasutatud ratas, mida kunagi on kasutatud posti laialivedamiseks. Posti vedamiseks kasutatakse siin rattaid ka praegu, lihtsalt on uuema mudeli vastu välja vahetatud. Ta on oma tüübilt linnaratas, seega sõidan selg sirge ja käekott õlal sõita pole mingi probleem. Ratas iseenesest on raske, aga sellest pole väga hullu, sest on võimalus jätta ratas maja ette rattaparklasse (läbi kahe ratta lukustatuna!) või tuua üles korterisse rõdule. Lift on siin suur, ratast püsti ei pea ajama, saab täiesti vabalt rattaga lifti sisse sõita. Ainus probleem on see, et trepikoda on suhteliselt kitsas ja rattaga seal manööverdamine nõuab natuke nikerdamist. Rõdule tõstmisel on praegu üks takistus, nimelt on esikus diivan ja käiguruumi vähe, kuid eile tassisin ma oma ratta siiski rõdule. Täna jätsin ta õue, sest mul on homme plaan temaga sõita.

Rattaparklaid on siin igal pool, eramajade juures, kortermajade juures, suvalisel kohal keset tänavat. Ja kui ka rattaparklat ei ole, pole see probleem, sest kui kasutada rootslaste lukustusviisi, võid sa ratta jätta ükskõik kuhu. Eriti suur rattaparkla on rongijaama juures, ilmselt on neil täiesti toimiv pargi-ja-reisi süsteem jalgrattaga. Linnas on rattaga liikumine lihtne, sest isegi kui rattateed ei ole, sõidavad autod aeglaselt ja arvestavad jalgratastega, pigem on oht kokku põrgata teise rattaga kui autoga. Lisaks on siin päris palju “rattaga-sõitmine-keelatud” alasid. Politsei muideks pidi päris palju seda kontrollima ja trahv keelu rikkumise eest algab 500 SEK-ist (u 58 EUR). Samuti võib trahvi saada selle eest, kui su rattal ei ole tulesid või helkurriba kummide peal. Ja nagu autogagi, ei tohi sõita ühesuunalisel tänaval vastassuunas, sest ka siis võid trahvi saada.

Rataste seisukord on samuti väga erinev, on nii roostetavaid lokse kui ka viimase hooaja kaupa ja ratastega sõidavad kõik, lastest pensionärideni. Samuti on siin levinud suuna näitamine rattaga sõites, mida Eestis äärmiselt harva tehakse, sest vähemalt Tallinnas sõidetakse üldse suhteliselt vähe rattaga. Muidugi võib suuna näitamine oleneda ka sellest, millisel eesmärgil sa rattaga sõidad ja milline su ratas on. Mina näiteks ei tunne ennast oma kodusel maastikurattal vasak käsi lahti sõites turvaliselt, siinse ratta peal on see aga kõige loomulikum asi üldse.

Eile toimus ka jalgrattaoksjon, kus ma ise küll ei käinud, kuid mu esimene sõber (FB sõber ja telefoninumbri sõber!) siin Lundis, ütles mulle, et seal oli müüdud täielikku rämpsu ja see läks kaubaks küllaltki kõrge hinnaga. Uhiuue ratta ostmine pole vähemalt tudengite seas levinud, kuid siin on näiteks lisaks tööautodele olemas ka töörattad. Üks tööratas, mida ma nägin, pidavat maksma 6000 SEK (u 690 EUR) ja see naine, kes selle õnnelik kasutaja oli, lubas selle kohe tööle tagasi viia, et see on liiga kallis. Ilmselt on kõik teadlikud rattavargustest, kuid igaks juhuks ikkagi oma lukustamisharjumusi ei muuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilma jalgrattata oled sa Lundis mittekeegi. Ja oi-kui-mõnus tunne oli rattaga koju sõita 🙂

1. pilt: Suvaline rattaparkla tänaval

2. pilt Pargi-ja-reisi parkla rongijaama juures

3.pilt Rattaparkla minu kodumaja ees

4.pilt Minu uus sõber 🙂

ImageImageImageImage

Uus elu ja olu

Niisiis, põhjus, miks jälle blogi vaja on, on see, et ma jätkan oma haridusteed Rootsis. Täpsemalt Lõuna-Rootsis Lundis.

Jõudsin kohale üleeile, kui oli Arrival Day, mis kujutab endast seda, et lennujaamas ja rongijaamas on kohal mentorid, kes aitavad pagasit tassida ja rongipiletit osta. Pean tunnistama, et mentoritest lennujaamas suurt abi ei olnud, sest piletiostu masinad on ka inglisekeelsed ning puutetundliku ekraaniga saab ikka hakkama. Abi oleks neist olnud aga all platvormi peal, sest selle platvormi peal peatuvad rongid, mis lähevad näiteks Aarhusi, Kopenhaageni siserongid, Stockholmi kiirrong ja rong Göteburgi. Mitte mingisugust piletikontrolli ei ole, seega kui sa satud vale rongi peale, on see sinu enda asi. Lõpuks, kui konsulteerimine tabloode ja kaartidega ei aidanud, tuli loota lihtsalt kaasreisijatele. Kui Göteburgi suunduv rong platvormile saabus, oli rongi peal kirjas, et see peatub ka Lundis. Huhh, esimene takistus ületatud. Teine takistus teel oli asjadega rongi saamine. Kuna peatus oli lennujaamas, oli seal väga palju inimesi oma kohvritega. Mina ei olnud varem umbes 32 kilo kohvreid vedanud ja pean tunnistama, et tegemist ei olnud lihtsa ülesandega, seda muutsid keerulisemaks teiste reisijate kohvrid vahekäigus ja liikumahakkav rong. Ainult 40 minutit hiljem astusingi oma uues kodulinnas maha.

Lundi rongijaamas olid mentorid samuti vastas, siin oli neid kohe hulgim. Ei tea, kas mul oli selline segaduses tudengi nägu peas või usaldasid nad lihtsalt oma sisetunnet, aga kohe hüppas minu juurde helesinises LU särgis poiss, kes tahtis mu kohvrit vedada ja juttu rääkida. Üldse olid kõik mentorid hirmus sõbralikud ja abivalmid, aidates kohvreid tassida ja küsides igasugu küsimusi reisi ja kodumaa kohta. Rongijaamast väljas ootas saba uusi tudengeid, kes olid ka alles saabunud ja ootasid nüüd, et LU buss nad ülikooli viiks. Bussijärjekorras oodates rääkisin juttu ühe mentoriga, kes oli ise pärit Tšehhist, kuid talle meeldis Lund oma Erasmuse ajal nii väga, et tuli siia tagasi. Väike spoiler ka – tundub, et Lundil on mingi võlujõud, sest paljud ülikoolitöötajad on ka öelnud, et nad on pärit mujalt, mitte Rootsist ja siin õppinud ja siis siia jäänud.

Esimene pilk linnale oli segadusseajav – kuidas peaksin ma siin oma tee leidma, kui enamus maju on ühesugused telliskivimajad? Tänavad on pisikesed, ei mingit suurlinnamüra, autoliiklus on aeglane ja uimane nagu Tartus 🙂 Ja jalgrattad! Need on igal pool, tundub, et kõik sõidavad jalgratastega. Linnas elab ainult 110 000 inimest ja jalgrattaparklad on iga maja ees ning ükski neist ei ole tühi. Samas jagub ka autosid ja sõitjaid bussidesse.

Registreerimistoimingud möödusid kiiresti ja ilma järjekorraautomaadita. Kui ma enne siia tulekut elu kohta Rootsis uurisin, siis olid järjekorraautomaadid üks eripära, mida pidevalt välja toodi. Eestis on need ju ka täiesti omal kohal ja pankaminemist ilma järjekorranumbrita ei kujuta keegi ette. Mujal maailmas need järelikult puuduvad ja seda, kuidas nad oma asjad aetud saavad, mina küll ette ei kujuta.

Pärast registreerimist oli vaja üles leida oma kodu, kuid see ei olnud nii lihtne, sest mul ei olnud üürileandja telefoninumbrit. Õnneks aga on ka Rootsis selline süsteem, et inimese nimi on korterinumbri kõrval kirjas ja niimoodi ma oma uue kodu saingi. Esimesel õhtul tegin veel kiire ülevaate oma reisist kodustele ja jäin magama juba pool kaksteist.

Järgmised postitused: minu kodu ja korterinaabrid ning poeskäik ja jalgratta ostmine.

Lõpetuseks pilt Lundi suurimast ja ägedaimast vaatamisväärsusest, Lundi katedraalist.

IMAG0818 IMAG0819